Aga, täna siis, tekkis mõte, et teeks proovi, mis saab, kui ühe akna ära peseks. Sai siis üks pestud, tulemus nägi päris hea välja. Mõtlesin siis, et lasen aga edasi. Ja ei kulunudki palju aega, kui kõik aknad pestud said. Tean-tean, olin laisk, ei harutanud neid täielikult lahti, et ka kahe akna vahe pesu teha, aga see, milline tulemus oli esimese aknaga, andis kinnitust, et pole vaja, saab ilma ka.
Ja nüüd, kui aknad on kõik klaarid, on mul täiesti uus vaade õue. Ja silm pole kuidagi harjunud sellega kui selged on piirjooned, kui eredad on värvid. Nii vähese vaevaga nii suur muudatus. Eks ma pean ennast nüüd selle uue vaatega harjutama. Ja saan täiesti kenasti aru ka sellest, et see kõik sellest pikast pesuvahest tingitud on, mis siin vahepeal sisse sattus, kontrast on lihtsalt nii radikaalne.
Aga, kui nüüd laiemalt rääkida, siis sai minu aknapesu alguse sellest, et väljas oli hommikul kevad. Ja kui ma oma hommikuse ootamatu väljaskäimise järel akna lahti tegin, et õuehääled ja -lõhnad tuppa lasta, siis sealt tuli ka aknapesumõte. Õuehääled, millele tee vabaks andsin, olid aga väga valjud, üks lind laulus häälekalt terve päeva, nõnda palju, kui ma märgata jõudsin.
Kuigi, praeguste õuehäältega on see häda, mis mul ikka ja jälle kipub meelest ära minema - see tüütu muruniidukite hääl, mille eest pole pääsu kuhugi... Kuidas küll võiks see roheline aeg seesuguselt mööda minna, et poleks päevi selle tüütu põrinaga. Puuduvad veel vaid kuked, kuigi nendega lepiksin ma oluliselt parema meelega. Aga, siiski, praegu on kevad ja kohe on ka suvi - see kõik on täiesti i-m-e-l-i-n-e!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar