Kui ma sel hetkel, seal, mõtlesin, et sellest ühest lausest ning selle tulemusena tekkinud olukorrast ei juhtu midagi, siis ma eksisin küll väga rängalt.
Arvasin, et sellest ühest ninanipsust, mille mõni aeg tagasi sain, oleks võinud ju juba piisata. Arvasin ja otse loomulikult eksisin.
Seda, kui rängalt, saan ma nüüd alles tunda. Ma ei tea, kas asi oleks kuidagi teisiti olnud, kui ma poleks oma tahtmise järgi toiminud, oma soovi kohaselt talitanud. Ma tõesti ei tea. Kuigi, vaadates üldist kogemuste pagasit, ei oleks see asi teistmoodi ka mitte kuidagi läinud. Inimene on oma põhiolemuselt ikka ühesugune, väikesed kõrvalekaldel on vaid vahelduseks.
Ja nõnda ma neid ninanipse siin siis praegugi kokku korjan. Tuleb neid, muudkui tuleb. Aga, mis siis ikka, olen ise selle tee valinud ja nüüd tuleb mul tagajärgedega hakkama saada.
Ja praegu, selle kogemuse sees, imetlen ma veelgi enam seda, mille ma ühel hetkel imetlusega kõrvalt vaadates ära fikseerisin - seda enese säästmise oskust, oskust lükata asjad teise valgusesse, oskust ennast mitte häirida lasta, oskust endast leebus ja pehmus välja võluda just seesugustel hetkedel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar