See tunne tuli mu juurde juba tol hetkel, aastaid tagasi, hämaras novembriõhtus. See, et kõik on õige. See, mida tehakse, see, kuidas asjalood on. Tookord muigasin, et jah, inimene, enda teadmata, talitades küll mingite teiste instinktide najal, oli teinud ainuõige otsuse. Ma tõesti ei kuulunud seltskonda, küll sootuks teise, kui tema arvas, aga ega tema teadnud, et mind välja praakides, oli ta teinud seda laiemalt, kui tal plaanis oli. Mina, rumaluke, aga ikkagi toimetasin vanast inertsist edasi, arvates, et kõik võib kulgeda edasi samamoodi. Või mis arvates, pigem ikka tõesti vaid harjumusest kulgedes vanas suunas.
Samamoodi mõtlen ma selle kõige peale ka praegu. Tegelikult on kõik õige. Kui olla sellises seisuses, nagu mina olen, siis ongi kõik õige. Et pole midagi, pole kedagi. Vaid need haprad niidid, mis mind seovad.
Ma olen kui kummi otsas - kord päris serva peal, siis jälle turvalises keskkonnas. Kõik pendeldab seinast teise.
Ja ka see on õige tõdemus, et mul tõesti ei ole seda, mis peaks olemas olema, mida peetakse normaalseks. Kuidas mina siis olen nõnda osanud, kuidas siis mina olen olnud nõnda osav? Ja kui ma olengi kõike valesti teinud, siis miks ma ei taipa õppida? Kui ma saan juba aru, et kõik on läinud viltu, siis võiks ju ometi õppust võtta, otsida välja selle õige kulgemise viisi? Aga võib-olla just sellesama asja pärast, et ma tean ja mõistan, et kõik ongi õige, ei tee ma seda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar