neljapäev, 7. mai 2015

Ühine haigus

Mu peast käis läbi üks võimalik jutuajamine. Jutuajamine, mille käigus oleksin rääkinud ühest inimesest ja tema poolt väljaöeldust. Ja siis kujutasin ette, kuidas teine inimene mu käest küsib, et kuidas ma seda inimest tunnen. Ja minu vastus oleks siis olnud, pidin sellele hetke mõtlema, see ei tulnud loomulikult, see ei tulnud iseenesest, aga kui ta viimaks sõnastatud sai, olid tulemus mu endagi jaoks üllatav: "Me põeme ühist haigust!"

See oleks olnud kõige korrektsem väljaütlemine üldse. Sest mis see muud ikka on, kui üks ühine haigus - see, kui käid palavikuliselt ringi ja see asi ei anna rahu, kui ligi pääseb, võtab endasse ja kaotad igasuguse kontrolli selle üle, mis ümberringi toimub (mitte, et seda kontrolli muidu väga saada oleks). See on ju haigus, sõltuvushaigus, sest "patsiendid" vajavad oma doose, ilma nendeta nad olla ei oska, ilma nendeta oleks kui midagi puudu, elu lonkaks korralikult.

Muigama pani mind see mõttevälgatus ja kujuteldav jutuajamine. Tean, et reaalsuses ei leia see jutuajamine mitte kunagi aset. Sellised on asjalood, ma tean. Aga, mõttemänguks sobib ju küll. Boonuseks on see ühise haiguse põdemise avastamine.

Tahaks siia kirjutada vene keeles: Если человек болен, то это надолго, если больной, то на всю жизнь

Kommentaare ei ole: