"Sõprade" seriaalis on selline osa, kui Phoebe'i toob Joe'ile masendusest ülesaamiseks maailma kõige õnnelikuma koera. Ja kui siis Joe on päeva selle koeraga koos mööda saatnud, on õnnelikust koerast üks kurb ja masendunud olevus saanud.
Nõnda tunnen minagi ennast praegu. Mitte, et ma oleks olnud maailma kõige õnnelikum inimene või oleks praegu üldse kuidagi eriti positiivne, aga see, mis on toimunud, milline entusiasm ja pealehakkamine on minus hääbunud, peaaegu kustunud, on minu jaoks selge märk sellest, et umbes samasugune muutus on toimunud ka minuga.
Eks ma üks lõhutud koer olengi, sest ma olen tundnud endas jõuetust, võimetust edasi minna, edasi püüda, tajunud, et ma enam ei jaksa. Aga, eks ma siis hingan taaskord sügavalt sisse ja välja, panen hambad risti ja tatsan aga ikka edasi. Välja see muidugi mitte kusagilt ei paista, see minu lõhutud koera olek. Ja hämmastav on see, kuidas ma leian endas jõudu, et mitte torgata, susata, äiata, õelutseda, vaid ikka lahkuse ja leebusega asja edasi ajada katsun - olen iseenda üle täiesti hämmeldunud. On olnud vaid üks hetk, kui need mõtted, mis mu peas olid, ka tõesti minust välja paiskusid.
Ja kõige selle keskel mõtlen, et mis on see õppetund, mille ma pean selgeks saama, kogu sellest asjast kaasa võtma?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar