Sain sel nädalal taaskord aru, et ma olen liiga kõrge lennuga. Aga kui maailm pole valmis seda kõike, mida mul pakkuda on, vastu võtma, siis tulebki mul jätta see endale ja endasse.
Üheks oluliseks asjaks olen mina alati pidanud sisu, sügavamat, kui esmapilgul välja paistab. Aga, seda ei ole vaja. Üllatav on see, kuidas asjad ennast lahti kerivad. Mulle tuleb meelde see mõttearendus, mille panin kirja, ühes teises kontekstis, kui juttu oli pealiskaudsusest. Ja iseäranis selles valguses, et just seetõttu astub elu siinkohal taaskord oma irooniaga vahele - need asjad, mis mõjutavad meie igapäevast meeleolu, tulevad ikka meie endi juurde läbi meie tegude tagasi. Kui see pealiskaudsus oli tookord põhjuseks, siis nõnda on see ka praegu siin.
Aga mina võin ju jääda endale kindlaks, olles veendunud, et see tasakaalus ja sisuline tulemus, millega hakkama sain, on õige, vähemalt minu silmis. See, et sellest midagi enamat ei saa, pole ju enam oluline. Minul on iseendaga rahuloluks põhjust küll ja veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar