Mul on siin vaade, kahele inimesele. Panen nad kõrvuti ja nii kummaline pilt saab kokku. Pilt sellest, kuidas teine inimene on põlgusväärne, oma oleku ja tegudega. Samas, põlgaja ise on samasuguse oleku ja tegudega.
Ja nii ma siis vaatan seda pilti, mida pole näha antud, kaen seda kõrvalpilku olukordadele ja irooniapärlid hakkavad sädelema - inimene, kes põlgab midagi, mis võib olla osake temast endast. Teatavasti pidavat ju inimene ise kogu aeg vaid enda järgi kõike tegema ja hindama ja ju siis seegi on siin praegu üks eredasse valgusesse asetatud käitumismuster - läbi teise inimese küll, aga suunatuna ikka pigem endale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar