Mulle on alati meeldinud vee mängu jälgida, vee ja valguse mängu. Nii olen ühel varasel hommikutunnil jahiga Tallinna lahel purjetades olnud lummatud sellest arvutianimatsioonist, mis mu magamatusest väsinud silme ees mängles - selliseid asju oli varemalt näinud tehislikult looduna, aga loodus on alati mitmekesisem, värvikam, eredam, mõjusam.
See hetk, millest praegu kirjutada tahan, oli veidi teistsugune, see tuletas mulle meelde, kuidas valgus võib endasse võtta. See oli üks loojangujärgne vaade merepinnale, valendav vesi, mis heledalt vastu vilkus. Mina selle tooni nime ei tea - kas on ta hõbevalge või sootuks lumivalge. Igal juhul on ta alati mind lummanud, see toon, aga oli lihtsalt meelest ära läinud. Kuigi see vaatepilt teeb oma eredusega, mis on kaduva päeva saabuvas hämaruses iseäranis kummaline, peaaegu haiget ja tekib tahtmine silmad sulgeda. Aga mitte kuidagi ei saa, sest see lummus hoiab endas ega lase lahti. Ja nõnda ma sel hetkel seal mererannal seisingi, imetledes ja ahmides endasse seda looduse pakutavat ilu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar