Õnnelikud hetked

Jalg oli kerge, meel oli helge, kui tiirutasin mööda tantsupõrandat. Nägu säras kõrvuni peas ja korraga oli nii hea olla, tõeliselt hea. Nii palju siis ongi õnneks vaja - vaid muusikat, mis mängiks, vaid seda vabadust tantsida, usaldada ennast muusika kätte.

Ja üllatav oli see, et muusika loojateks polnud sugugi need, keda selles rollis ikka ja aina olen harjunud kuulma. Seegi oli päris imestama panev, et ma ennast sedasi tundsin. Sest tegelikult tegeles ju pea veel animatsioonisoovidele, mille lahenduste kohta ma veel miskit ei teadnud, väljundi otsimisega, samuti polnud ma veel piltide lõikumisest ja kleepimisest ja kohandamisestki korralikult välja saanud.

Ja siis, korraga, seal, keset tantsupõrandat, oli kõik justkui iseenesest oma kohale langenud. Ja kuigi õnn oli olemas ja tunne oli hea, tundsin ma siiski puudust, kahest muusikalisest kollektiivist korraga. Minu hinge kõlama panevatest rõhuasetustest, minu enda tantsuredelist, millega kõrgustesse rühkida, tuttavast häälekõlast - nii oma lemmiklauljast number 2 kui ka oma lemmiklauljast number 3. Kõlagu siis seepeale lemmiklaulja number 2 hääl:

Ja tõesti, võingi nõnda õnnelik olla. Nõnda, et praegune hetk on õnne täis, aga samal ajal tunnen puudust millestki muust, aga see pole sügav igatsev puuduse tundmine, vaid lihtsalt teadmine, et kusagil on midagi, mis on oluliselt rohkem mina ise, kui see praegune hetk. Ja küll tuleb aeg ja koht, mil ka seda kõik jälle kogeda saab.