Ma olen soojust vajanud juba väga pikalt, nii poolest talvest saati. Olen oodanud ja lootnud, et läheb soojaks, et viimaks ometi saabub see aeg, mil saab vammused seljast heita ja ennast vabamalt tunda. See soojuse ootamine on olnud nii pingeline, et vahepealne ärakäimine, sooja ja päikese kätte, tundus mulle eluliselt vajalik olevat. Et mul see võimalus tekkis, oli muidugi minu suur õnn.
Aga nüüd oli korraga käes selline moment, mil vaatamata sellele, et ilm ei olnud ennast veel sugugi sooja poole pööranud, polnudki mul enam külm. See saabus nii ootamatult, see muutus, see tunne, et ma ei tea ega taju välist temperatuuri. Ja ühtäkki oleksingi ennast lasknud sellest sisemisest soojusest petta lasknud, sellest, et keha ei saa aru, mis temperatuur on või missugune peaks olema selga pandav riie. Taipasin õnneks õigel hetkel endale ikka riideid selga toppida, mitte tormata poolpaljalt õue.
Nüüd viimaks tõesti tundub, et see lõputuna näiv soojuse ootus, see lõputuna näiv jahedus on viimaks taandunud. Aga mine tea, võib-olla on see vaid hetkeline kõrvalepõige sellest üldisest soojusepuudusest, eks aeg näitab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar