Mul on olnud kaks sügavat lapsepõlvemaad. Kui esimene neist on säilinud suures plaanis samasugusena, nagu ma teda mäletan, siis teises paigas, Tallinna külje all olevas kuumas kinnisvaraarenduspiirkonnas, on muutused olnud meeletud.
Ja kaua aega polnud ma käinud neis paigus, täna siis läksin, tunne ütles, et tuleb minna. Ja vaatasin, et need, kes nüüd seal oma uutes ja uhketes majades elavad, ei tea näiteks midagi sellest, et kohe nende maja taga on olnud hea kukeseenekoht. Või sellest, et selle koha peal, kus nüüd on puuriit, on olnud saun. Või et need põõsad, millest ma ennast läbi murdsin, jalutades veel ainsal vahepealsel krundil, mis pole aiaga piiratud, on samasugused, nagu ma neid mäletan oma lapsepõlvest. Või siis seda, et kohe nende krundi taga on olnud suurepärased muulukakohad. Samuti ei tea uue ja värske tänava asukad midagi sellest, et need männid, mis nende koduaedades nüüd kasvavad, on minu istutatud - juba varases lapsepõlves olen ma puude istutamisega tegelenud, tuli mulle täna meelde. Tegin neile mändidele, mis aedadest väljapoole jäid, pai - täpselt selline tunne oli, et seda tuleb mul teha.
Eks meiegi, seal oma lapsepõlve mööda saates, elasime eelmisest elulaadist pärit jälgede keskel - nt olid meil seal mänguplatsiks ühe vana maja vundamendikivid ja marjaaia sõstrapõõsad mõnusateks maiustuste pakkujateks.
Ja kogu see ilus elu, mida täna nägin, ühed villad suuremad ja uhkemad kui teised, ei sobinud minu arvates kokku minu lapsepõlvemaaga - minu arusaamist mööda peaks see jätkuvalt olema üks metsik paik, kus on üksik maja metsa sees, kus on loodus ja linnulaul, ja mõnikord praegugi näen unes seda metsikut loodust - nüüd pole enam ammu märkigi sellest, et seal on kunagi olnud kõrged kuused ja polegi võimalust, et tekiks selline läbi puude kammiv päikesekiirte mäng, mille olen endaga ellu kaasa võtnud.
Lapsepõlv on enamasti ikka hea aeg ja praeguse nostalgilise meeleolu kirjeldamiseks sobib hästi laul just sellest ajast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar