Mina ikka kohe oskan. Ilma suurema tahtmiseta, ilma suurema plaanita. Lihtsalt, kui ikka osata, siis kohe hästi ja loomulikult ja endalegi märkamatult.
Lugu siis seesugune, et juhtusin avalikus ruumis rääkima juttu, mida kolmas inimene juhtus pealt kuulma/kuulama. Ja ega ma polekski sellest skandaalimeistriks olemisest midagi teada saanud, kui see inimene, kes juttu pealt kuulma juhtus, oleks oma emotsioonid vaka all hoidnud. Aga minu jutt ajas ta nii endast välja, et mina, olles jutuhoos, sain ootamatult endale ühe oponendi.
Mina tegelesin olukorra kirjeldamisega, sellega, mis toimub ühes organisatsioonis seespool, inimeste, töötajate tasandil. Ja kuna kriitikanooled lendasid juhtide pihta, keda Eesti avalikkus (ja ilmselt ka jutuajamisse sekkunud inimene) üsna hästi tunnevad, siis sain kohe pragada. Et mis mõttes ma olen võtnud kritiseerida neid inimesi. Aga, kuna mina teadsin, mida ma räägin (ma olen ju väga hästi näinud kuhu on viinud juhtide "töö" ja missugune on organisatsioonisisene õhkkond, millised on mõtted inimeste peades ja millised on nende teod - nendele tegudele ei saa mitte keegi vastu vaielda) ja miks ma räägin, nagu ma räägin, siis ei olnud minu jaoks mingi probleem inimese toodud väited ümber lükata. Ja kuna nendeks ta valmis polnud, samuti ka selleks, et ma tean väga hästi seda kuvandit, mis on lastud välja paista, ja põhjuseid nende asjade taga ja ka seda, et selles osas, mis tema välja tõi, on tal õigus ja seda ma ka ütlesin. Aga, ei taganenud sammugi sellest, mida olin eelnevalt välja öelnud, lisades veel informatsiooni oma sõnade kinnituseks, ja kuna tema ilmselt ei omanud mingeid põhjalikumaid teadmisi antud valdkonnas, siis astus inimene endamisi mind kirudes ja pahaselt edasi.
Ja nii ma siis jätkasin oma juttu sealt, kus olin poolile jäänud, ise aga olin üsna üllatunud, kuidas mul oli õnnestunud paari lausega saada selline skandaal püsti. Oleks ajakirjanikud kohal olnud, oleks selle asjaga palju nalja saanud. Aga jah, pealt paistab ju kõik siiru-viiruline ja ega muu ju inimesi ei huvita. Ja sellest on ka inimestel keeruline aru saada, et juhi üheks oluliselt eesmärgiks on inimestega tegeleda ja kui ta selle asjaga hakkama ei saa, siis ei ole ta hea juht. Nii lihtne see ongi, ei aita siin ei au ega tiitlid, kui ikka töötajad laiali jooksevad, siis polegi ju kedagi, keda juhtida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar