Tänane hommik pakkus mulle vaadet minu elule. Vaadet sellele, kes ma olen. Vaadet sellele, miks ma olen selline, nagu ma olen. Ja siis ma saingi aru, et ma ei saagi normaalne olla. Arvestades, kust ma tulen, ei olegi kunagi olnud võimalik see, et ma võiks kuidagi normaalsesse ühiskonda sulanduda või ühiskondlike reeglitega kokku käia.
See oli selline paras koomiline tõdemus, mis mind korraga tabas. See, millest aru sain, andis korraga meeletu jõu. See, et ma vaatamata sellele, kust ma tulen, olen siiski suutnud kasvada kuhugi hoopis teisele tasemele. Ja isegi see oli paras kirss minu tordi peale, et ma täna sellele olukorrale muigamisi otsa vaadata sain ja sellise asja nii selgelt ära fikseerisin.
Tõdemus oli siis seesugune, et kui pereringis on täiesti hullud inimesed, siis kuidas saan minagi neist erineda. See oli selline vahetegemise ja erinevuse tajumise koht. Ja samas ka justkui vabandus ja põhjendus sellele, miks ma mõnikord, endalegi arusaamatult, käitun täiesti ootamatult. Kuigi põhiolemuselt samasugune, siis sisuliselt täiesti erinev, mis siis, et
mitte normaalne, aga siiski täiesti endale omasel eristataval moel hull.
Ja kõik need nipid ja trikid tõesti enam ei toimi, ja seetõttu, ma arvangi, olin ma oma tänahommikuse kogemuse valguses veel eriti helges meeleolus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar