Tõelisuse tõdemus

Kuulasin tummalt, sest mul ei olnud kuuldu peale mitte midagi kosta. Ma ei osanud midagi öelda, ei poolt ega vastu. Lihtsalt kuulasin ja tundsin, et nüüd kuulen seda, mida oli suhtumisega varemgi välja näidatud.

Ühe lausega sai kõik eelnev selgeks, vaid ühest lausest piisas, et tuua tõde päevavalgele.

Ja see lause jäi mind kummitama. Hämmastaval kombel ei tekitanud see minus mingeid haavumise märke. Tavaliselt oleks see kõik ju sedasi olnud. Nüüd enam vist pole tavaliselt. Nüüd on kõik juba erakordne ja erakorraline. Või olen lihtsalt mingi järgmise teadvuse taseme saavutanud.

Kuid kuuldud lause püsis minu sees, muutumatuna, sest ma ei olnud enda jaoks selgeks saanud, kas see lause käis minu kohta, kas see lause oli määratud mulle.

Seetõttu ei olnudki ma vist sel momendil ennast puudutatuna tundnud. Kuni ma siis ühel hetkel suutsin oma mõtetega jõuda nii kaugele, et saada kõik nad ühte ritta ja kogu see jada paika.

Ja siis sain aru, et see väljaöeldud lause on kõige tõesem asi, mis üldse olla saab. Seepärast polnud see asi ka mind puudutanud. Ja mul ei ole sellel teemal ikka midagi lisada, sest see on tõde. Kuigi mingil hetkel oleks see tõde mulle haiget teinud, siis praegu oli see pigem fakti nentimine, selle teadmise ja tunde, mida olen pikalt juba kogenud, karm kinnitus.

Ja kummaline on see, et üks teine teema lõikas sisse, hoopis teise kandi pealt. See, milliseid mõtteid ja arusaamu olen näinud inimestes, kes mind ei tunne või asjade tagamaad ei tea. Ja kuidas see on mind imestama pannud, üllatuma, muigama. Nüüd siis polnud enam midagi imestada. Kuigi jah, ka siin võib viga olla selles, et kõik pole teada. Seesugune on olnud minu soov ja tahe, teadagi miks. Ja eks seegi anna tunnistust sellest, mis toimub, kuidas asjalood on.

Ja nii iseenesestmõistetav on see kõik, et asjad on nii, nagu nad on. Kas ka siin on toimunud see muutus, mida olen mujal näinud? Jah, faktide fikseerimine, mida tummalt kõrvalt kuulasin. Ja alles hiljem taipasin, et tegelikult ongi needsamad väljaöeldud faktid olnud selleks põhjuseks, miks asjad on nii, nagu nad, vähemalt minu jaoks, vähemalt minu puhul. Seesama põhjendus, mis toodi, ongi põhjuseks, miks minu elu on keeranud uue lehekülje.

Samuti kummitab mind siinkohal üks aegadetagune kogemus. Selle kogemuse vari käib siin selle teema juures ka. Hukkamõistu, põlgust ja üleolekut sinna, kuhu oleks vaja mõistmist, arusaamist ja rõõmu. Mina aga püüan sellest kõigest õppida, sest kui seesugust olukorda mulle elus juba teist korda nii selgelt ette söödetakse, siis peab sellel ju ka mingi põhjus olema.