Eile küsiti mu käest, kuidas mul minu kaunite loodustega läheb, ja mul tuli seepeale tõdeda, et ei ole neid ammu näinud. Ja ega mul tegelikult pole ka aega, et neid otsida ja leida ja näha ja püüda.
Ja kui ma täna veel sügavamalt selle teema sisse vaatan, saan ma aru, et mul ei ole aega armastuseks või selle otsimiseks või sellise teemaga tegelemiseks üldse.
Tegelikult on see ju nii kummaline, et võib olla seesugune olukord, kus mina, kes ma ikka olen arvanud, et elu ilma armastuseta pole elamist väärt, olen korraga olukorras, kus kõik asjad ongi justkui paigas ja see, et armastuse teemal on asjalood, nagu nad on, ei häiri, ei sega, ei pane muretsema, ei tekita meelehärmi ega meelepaha. Mul pole päevade jooksul isegi aega selle asja peale mõelda.
Kuigi jah, armastust kui seesugust, mu elus ikka leidub. On neid, keda armastan, ja loodetavasti on ka neid, kes mind armastavad, aga see, mida ma veel vajaksin, on tulemata ja praegu ma selle teemaga ei tegele ka... Sest pole aega. Sest pole aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar