reede, 22. mai 2015

Eesti perede elu

See mõte jäi mu pähe uitama, see mõte, mis tekkis, kui kuulasin ühe järjekordse inimese pajatust sellest, kuidas on kevad ja kuidas muruniiduk on katki ja kuidas ei ole raha, et endale lubada uut muruniidukit või et pangalaen vajab maksmist. Ja oma elu ka muuta ei saa, uut ametit õppida, kuigi variant ja võimalus on olemas, aga see nõuaks kolm kuud ilma palgata hakkama saamist ja see pole lihtsalt võimalik, sest pank ju sellist asja ei mõista ja pere tahab selle aja jooksul ka süüa.

Kuulasin seda kõike ja muidugi olin seda kõike ka teistest allikatest juba tükk aega kuulnud. Sellest, kuidas rahanumbrid on alati negatiivsed ja iga üksik katkiminev asi paneb korraliku põntsu eelarvele.

See inimene, kes need mõtted mu pähe tiirlema pani, oli leidnud enda arvates lahenduse - ilma suurt panustamata saada ennast rahaikkest vabaks. Mina sellist arvamust ei jaganud ja selle intensiivuse järgi, kuidas mindki püüti sellesse võrku püüda, kuidas minuga, kellega polnud aastaid kontakti olnud, korraga kontakt leiti ja seda hoidagi püüti, mõistsin, et see saab olla ainuõige otsus.

Ja mulle tuleb siinkohal pähe tsitaat, mille aastaid tagasi üles tähendasin (mis küll päris teemasse ei lähe, aga siiski on sellegi teemaga minu arvates seotud):

Ma loobusin kõigest, et olla vaba, ja, näe, mis sellest välja tuli: ma olen eluaeg raha ori olnud. /Roald Amundsen, järjekordse ekspeditsiooniga tekkinud võlgade kustutamisele asudes/

Mõtted enese rahaikkest vabastamise teemal on muidugi õiged ja seesugune suund - et saada enamat perega olemise aega, et saada aega oma laste jaoks - on ainult kiiduväärt. Aga, kui inimene küsis, mõistes, et minust selles kõiges kaasalööjat ei ole, et kas teda võiks see asi aidata, siis laususin, et jah, kui ta jaksab selle asjaga tegeleda. See oli minu spontaanne vastus, nüüd, päevi hiljem, vastaksin ma sellele küsimusele sootuks teisiti. Lihtsalt, hakkasin kogu olukorra peale tagasi mõtlema ja sain aru, et see asi ei saa toimida, kui inimene ise ei panusta - minu puhul jättis ta need kõige lihtsamad panustamise asjad tegemata, need asjad, mis selles süsteemis on ette nähtud uute liikmete "värbamiseks". Ja minu arvates oli see puhas hooletus - mitte, et mul oleks seda träni hirmsasti vaja olnud, aga kummaline tundus see kõik - et kui ta tõesti tahtis mind püüda, miks ta siis ei kasutanud kõiki vahendid, mis tal käepärast olid. Ja kui niimoodi asju teha, siis ei saa ju tulemust tulla või olen mina liigselt kinni korrektsuses ja täpsuses? 

Ja muidugi sai siis inimese käest ka uuritud, et mida ta teha tahaks, kuna praegune töö ilmselgelt ei paku talle rahuldust ega vajalikku sissetulekut, ja vastuseks tuli, et käsitöö on see asi, millega tegeleda sooviks, aga sellega ju mingit raha ei teeni.

Nii ma siis seisin ja kuulasingi seda kõike ega suutnud kuidagi välja mõelda seda, kuidas inimest aidata. Alternatiive ma justkui käisin välja, aga ükski neist ei sobinud. Ja eks ma siis lõpuks lõingi käega - mis ma ikka targutan, kui inimesel on juba asjad kõik selgeks mõeldud ja otsuski ära tehtud, pole minu "tarka nõu" sinna juurde enam vaja.

Kui nüüd aga laiemalt mõelda, siis tegelikult on see Eesti perede elu niimoodi kiivas jah - palgasaajad, isegi korraliku palgaga, ei saa oma igapäevaste rahaasjadega ilma säästmata ja kokku hoidmata hakkama, lahedalt ja mugavalt tunnevad ennast vist vähesed. Ja asi pole sugugi selles, et inimesed piisavalt hästi tööd ei teeks või et nad laisad või lohakad oleksid. Asi on ikka selles rahas, mis inimene kätte saab. Kuigi, olen täiesti veendunud, et on ka valdkondi, kust saab veelgi kokku hoida, ja mingeid väljaminekuid saab kindlasti vähendada-vältida, nõuab see kõik väga realistlikku vaadet elule ja asjadele. Aga, kui eelarve on niigi kogu aeg pingeline, siis iga väiksemgi tagasilöök jätab oma jälje. Ja eks see kõik mõjub omakorda ka inimestesse - nad on stressis, väsinud, meeleheitel - ja kandub edasi ka suhetesse.

Ja üks väga suur roll kogu selle asja juures on väärtushinnangutel - mina ei unista sellistest asjadest, millest mulle räägiti säravail silmil, minu jaoks pole nad määravad, mina unistan muust. Ja oma viimaste aegade kogemuste põhjal on see muu minu juurde tulnud, külluslikult, just minu enda väärtushinnangute kaudu. Ja kogu see kogemus oli üle pika aja üks selliseid, kus ma taaskord sain selge märgi sellest, et mina elan oma elu iseenda jaoks õiges võtmes. Kellegi teise jaoks on teistsugused eluviisid ja -laadid, kui neile nõnda sobib, siis palun!

Kommentaare ei ole: