Aastad lähevad ja kõik asjad korduvad. Vaatan oma elu peale ja üllatun aina vähem. Sest, kui olen juba midagi kogeda saanud, midagi, mis on esimesel kokkupuutel tekitanud teravaid emotsioone, siis järgmised kogemused on pigem juba asjade nentimine. Lihtsalt seisan kõrval ja fikseerin olukorra ära: "Ah, et siis taaskord, jah?"
Ja nende asjade põhjal saan aru, et mingitest asjadest ma tõesti olen võimeline õppima. Hea seegi, et veidigi, kusagilt, midagi.
Aga eks ma pean õppima midagi sootuks muud, nagu mulle ükspäev siin üritati elu selgitada - lase vabaks! Jah, ju ma siis tõesti takerdun, sõnadesse, tunnetesse, olukordadesse. Sest mis muud saab see olla - palk minu silmis, muud ei midagi. See enesehävituslik suhtumine on ikka alati toiminud - et kui keegi väljastpoolt aru ei saa, siis saan ma vähemalt ise aru sellest kuivõrd valesti ma pidevalt toimetan, kuivõrd kõver on minu kulgemise tee.
Ja kokkuvõtvalt, ma olen ju selle kõigega ennegi võidelnud. Sellega elutõega, mida mulle selgeks teha üritatakse, mida minugi sisse pookida tahetakse. Tookord ma valisin ikkagi oma tee, tahan seda nüüdki teha. Aga pean siis õppima seda kuidagi teisiti tegema, sest see praegune viis, ma tajun, pole tõesti parim.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar