Ujeda usaldusega silmis saab olema see hetk. Ma tean, see uje usaldus on olemas kogu aeg. Kui on suhted õrnad ja on üles näidatud hellust, siis ongi olemas selline habras usaldusesäde, mis annab silmadesse erilise sära. Selle, mis ütleb: usaldan Sind, sest Sa oled usaldanud mind, oled usaldanud mulle neid lugusid ja tundeid ja emotsioone, mida Sa kellegi teisega jaganud pole, nõndamoodi jagan ka mina neid oma kõige õrnemaid kogemusi Sinuga, usaldades need Sinu sisse. Mulle on antud näha ja mõista, enam, kui keegi teine saaks, enam, kui keegi teine oskaks. Mulle on see võimalus antud. Nüüd tuleb vaid sellest johtuvalt toimetada. Hoida ja säilitada, kaitsta ja julgustada.
Ujeda usaldusega tugevalt seotud, rohkemat ei midagi, polegi vist enamat vaja. Ja ma näen, et see on kahesuunaline tee. Teised ei tea, ei saagi teada. Teised ei oskagi huvi tunda ega teada tahta. Uje usaldus kogu oma arglikkuses ja ebakindluses, siiski kasvades ja jõuliseks sirgudes.
pühapäev, 31. mai 2015
Düsgraafikuks arenemas?
Kui olen viimasel ajal oma kirjutatud asju üle lugenud, siis olen ootamatult avastanud, et lisaks kirjavigadele, mille tegemises olen ma eriline meister, olen ma hakanud tegema ka sulghäälikutega seotud vigu. Täiesti hämmastav on selline avastus. Kuidas on see asi nüüd korraga sedasi? Ja mis on selle põhjuseks? Kas see on tõesti tingitud sellest, et ma päevad läbi vaid inglisekeelseid tekste loen ja kirjutan? Tean, et üks inimene, kes Eestis elades korrektselt kirjutada ei osanud, hakkas just teise keelekeskkonda kolides eesti keeles oluliselt korrektsemalt kirjutama. Minul siis kipub nüüd vastupidine efekt toimuma.
Ega ma muud oskagi selle peale mõelda, kui vaid seda, et mul tuleb olla oluliselt hoolsam sellega, mida ma kirja panen ja kuidas.
Ega ma muud oskagi selle peale mõelda, kui vaid seda, et mul tuleb olla oluliselt hoolsam sellega, mida ma kirja panen ja kuidas.
laupäev, 30. mai 2015
Seal tuleb ju arvutada...
Rääkisin ühe oma tuttavaga sellest, milline on minu järgmine tööprojekt ja ta lausus siis selle peale: "Seal tuleb ju arvutada (ilmselge rõhuasetusega sellele justkui peaksin sellest valdkonnast eemale hoidma)?!"
Kuigi ma sain talle vastuseks kohe öelda, et olen just ühe sellise lahenduse valmis meisterdanud, mis arvutab masse ja pikkusi ja kõiksuguseid muid asju, et matemaatikat ma ei pelga, jäi tema öeldud repliik siiski mu sisse.
Kuidas on võimalik, et inimene, kes ka ise toimetab insener-tehniliste lahenduste loomisega, pelgab arvutamist või seda, et mõni asi, mida ta teeb, võib sisaldada arvutamist?
Minu viimase aja kogemus ütleb, et isegi nt arvutikujunduse loomisel on tarvis arvutamisega tegeleda, vähemalt selle asja puhul, millega mina siin mõned päevad tagasi tegelesin, tuli mul kõvasti kalkuleerida, et saada asjad õigetesse kohtadesse. See, et ühe kodulehe lahenduse sissegi läks paindlikkuse tagamiseks üks lihtsapoolne koordinaatide arvutamisalgoritm, ei ole vist märkimist väärt?
Kuigi ma sain talle vastuseks kohe öelda, et olen just ühe sellise lahenduse valmis meisterdanud, mis arvutab masse ja pikkusi ja kõiksuguseid muid asju, et matemaatikat ma ei pelga, jäi tema öeldud repliik siiski mu sisse.
Kuidas on võimalik, et inimene, kes ka ise toimetab insener-tehniliste lahenduste loomisega, pelgab arvutamist või seda, et mõni asi, mida ta teeb, võib sisaldada arvutamist?
Minu viimase aja kogemus ütleb, et isegi nt arvutikujunduse loomisel on tarvis arvutamisega tegeleda, vähemalt selle asja puhul, millega mina siin mõned päevad tagasi tegelesin, tuli mul kõvasti kalkuleerida, et saada asjad õigetesse kohtadesse. See, et ühe kodulehe lahenduse sissegi läks paindlikkuse tagamiseks üks lihtsapoolne koordinaatide arvutamisalgoritm, ei ole vist märkimist väärt?
reede, 29. mai 2015
Sotsiaalne eksperiment
Kuigi mul seesugust plaani polnud, sattusin eile sotsiaalse eksperimendi keskele. Kõik sai alguse sellest, et nägin tee servas maas lamavat inimest, keda keegi ei märganud ega temast välja teinud. Põhjus väga lihtne - riided ja välimus viitasid sellele, et tegemist on kodutuga. Kuigi olen viimasel ajal näinud ka seda, kuidas inimene keset avalikku väljakut terve rahva keskel maas lamanud on, ei langenud see olukord kuidagi eelkirjeldatuga kokku - justkui inimene lihtsalt suurest väsimusest oleks ennast lihtsalt magama seadnud.
Eks ma siis läksin ligi ja rääkisin inimesega - et kuidas ta ennast tunneb ja kas tal on abi vaja. Tuli välja, et inimene ei saa jalule ja vajaks kiirabi. Sai siis kiirabi kohale kutsutud - kõne ajal juba sain aru, et selliseid kõnesid on neil hulgi ja nad juba minu sõnade järgi saavad aru, mis olukorraga tegu on. Parim lause oli see, et kui ütlesin, et ma kavatsen kiirabi kohalejõudmise ära oodata - selle peale lausuti, et nad mind kohustada ei saa, aga tõesti kena on, kui jään (mis kohustusest me siin räägime, üksi jätta inimest minu süda küll ei lubanud). Eks siis läkski aeg edasi, inimesed läksid mööda, suurt kellegi asi polnud, kuniks üks noormees mulle seltsi jäi ja arvas, et inimene on tee serva poetatud politsei poolt - ei raatsinud-viitsinud kainestusmajja viia. Selgitasin talle siis olukorda, kuidas ma ta sealt leidsin ja mida ta ise mulle rääkis ja seda, et kiirabi on teel. Noormees võttis kõne politseisse ja rääkis, mida tema eelnevalt näinud oli - kuidas politseiauto ohutuledega samas kohas olevat seisnud ja hiljem oli seda inimest seal silmanud.
Jõudis siis kiirabi kohale ja nende nägudest oli juba näha, et tuttav olukord ja eks siis jutu käigus tuligi välja, et tegemist oli püsikliendiga. Ja võeti siis vajalikud andmed ja näidud ja anti tilgutiga mõni lahuski sisse, möödaminnes oli kohale kutsutud ka politseipatrull. Tuleb välja, et kainestusmajja, kuhu inimese oleks arvestades seda, et tal siiski lõhnad juures olid, tulnud viia, saab inimese kohale toimetada vaid politseipatrull, ei keegi teine. Puhas ja üheselt mõistetav bürokraatia sealgi.
Kuigi ma saan aru, et minu jaoks oli kogu olukord esimene seesugune kogemus, ei suutnud ma siiski ära imestada neid inimesi, kes said appi kutsutud - nägudest ja suhtumisest oli näha, et keegi heal meelel ei tegeleks eluheidikuga (iseäranis tõrkuvat ja tõrjuvat suhtumist oli näha ühe politseiniku näost). Ja nii ma mõtlesingi selle peale, kuidas minul umbes pool aastat tagasi oli vajadus kokku puutuda nii kiirabi kui ka politseiga ja kuidas minu eest tol hetkel vaid hästi hoolt kanti ja mõtlesin, et kas tõesti oli asi selles, et ma kodutu pole, või oli selles, et tegemist polnud Tallinnaga. Ja kuidas keegi meist saab kindel olla, et me ise ühel hetkel pole sellises seisus. Ja kuidas me saame siia võtta veel teiste riikide põgenikke, kui me ei saa oma "põgenikegagi" hakkama, ei soovi ega taha nendega tegeleda.
Eks ma siis läksin ligi ja rääkisin inimesega - et kuidas ta ennast tunneb ja kas tal on abi vaja. Tuli välja, et inimene ei saa jalule ja vajaks kiirabi. Sai siis kiirabi kohale kutsutud - kõne ajal juba sain aru, et selliseid kõnesid on neil hulgi ja nad juba minu sõnade järgi saavad aru, mis olukorraga tegu on. Parim lause oli see, et kui ütlesin, et ma kavatsen kiirabi kohalejõudmise ära oodata - selle peale lausuti, et nad mind kohustada ei saa, aga tõesti kena on, kui jään (mis kohustusest me siin räägime, üksi jätta inimest minu süda küll ei lubanud). Eks siis läkski aeg edasi, inimesed läksid mööda, suurt kellegi asi polnud, kuniks üks noormees mulle seltsi jäi ja arvas, et inimene on tee serva poetatud politsei poolt - ei raatsinud-viitsinud kainestusmajja viia. Selgitasin talle siis olukorda, kuidas ma ta sealt leidsin ja mida ta ise mulle rääkis ja seda, et kiirabi on teel. Noormees võttis kõne politseisse ja rääkis, mida tema eelnevalt näinud oli - kuidas politseiauto ohutuledega samas kohas olevat seisnud ja hiljem oli seda inimest seal silmanud.
Jõudis siis kiirabi kohale ja nende nägudest oli juba näha, et tuttav olukord ja eks siis jutu käigus tuligi välja, et tegemist oli püsikliendiga. Ja võeti siis vajalikud andmed ja näidud ja anti tilgutiga mõni lahuski sisse, möödaminnes oli kohale kutsutud ka politseipatrull. Tuleb välja, et kainestusmajja, kuhu inimese oleks arvestades seda, et tal siiski lõhnad juures olid, tulnud viia, saab inimese kohale toimetada vaid politseipatrull, ei keegi teine. Puhas ja üheselt mõistetav bürokraatia sealgi.
Kuigi ma saan aru, et minu jaoks oli kogu olukord esimene seesugune kogemus, ei suutnud ma siiski ära imestada neid inimesi, kes said appi kutsutud - nägudest ja suhtumisest oli näha, et keegi heal meelel ei tegeleks eluheidikuga (iseäranis tõrkuvat ja tõrjuvat suhtumist oli näha ühe politseiniku näost). Ja nii ma mõtlesingi selle peale, kuidas minul umbes pool aastat tagasi oli vajadus kokku puutuda nii kiirabi kui ka politseiga ja kuidas minu eest tol hetkel vaid hästi hoolt kanti ja mõtlesin, et kas tõesti oli asi selles, et ma kodutu pole, või oli selles, et tegemist polnud Tallinnaga. Ja kuidas keegi meist saab kindel olla, et me ise ühel hetkel pole sellises seisus. Ja kuidas me saame siia võtta veel teiste riikide põgenikke, kui me ei saa oma "põgenikegagi" hakkama, ei soovi ega taha nendega tegeleda.
neljapäev, 28. mai 2015
Ja enam polnudki külm
Ma olen soojust vajanud juba väga pikalt, nii poolest talvest saati. Olen oodanud ja lootnud, et läheb soojaks, et viimaks ometi saabub see aeg, mil saab vammused seljast heita ja ennast vabamalt tunda. See soojuse ootamine on olnud nii pingeline, et vahepealne ärakäimine, sooja ja päikese kätte, tundus mulle eluliselt vajalik olevat. Et mul see võimalus tekkis, oli muidugi minu suur õnn.
Aga nüüd oli korraga käes selline moment, mil vaatamata sellele, et ilm ei olnud ennast veel sugugi sooja poole pööranud, polnudki mul enam külm. See saabus nii ootamatult, see muutus, see tunne, et ma ei tea ega taju välist temperatuuri. Ja ühtäkki oleksingi ennast lasknud sellest sisemisest soojusest petta lasknud, sellest, et keha ei saa aru, mis temperatuur on või missugune peaks olema selga pandav riie. Taipasin õnneks õigel hetkel endale ikka riideid selga toppida, mitte tormata poolpaljalt õue.
Nüüd viimaks tõesti tundub, et see lõputuna näiv soojuse ootus, see lõputuna näiv jahedus on viimaks taandunud. Aga mine tea, võib-olla on see vaid hetkeline kõrvalepõige sellest üldisest soojusepuudusest, eks aeg näitab!
Aga nüüd oli korraga käes selline moment, mil vaatamata sellele, et ilm ei olnud ennast veel sugugi sooja poole pööranud, polnudki mul enam külm. See saabus nii ootamatult, see muutus, see tunne, et ma ei tea ega taju välist temperatuuri. Ja ühtäkki oleksingi ennast lasknud sellest sisemisest soojusest petta lasknud, sellest, et keha ei saa aru, mis temperatuur on või missugune peaks olema selga pandav riie. Taipasin õnneks õigel hetkel endale ikka riideid selga toppida, mitte tormata poolpaljalt õue.
Nüüd viimaks tõesti tundub, et see lõputuna näiv soojuse ootus, see lõputuna näiv jahedus on viimaks taandunud. Aga mine tea, võib-olla on see vaid hetkeline kõrvalepõige sellest üldisest soojusepuudusest, eks aeg näitab!
Tõesti, elustiil vist...
Kui räägiti sellest, et tegemist on elustiiliga, jäin ma pehmelt öeldes kahtlevaks. Sain ka aru, miks see nõnda oli - minu jaoks tähendab elustiil koheselt grupeerumist, mingit seltskondlikku tegevust ja minule sellised asjad eriti ei imponeeri. Olen ikka pigem üksi uitaja ja seal parajasti, kus mul põnev on. Ja olen neid grupeerumise värke näinud küll, väga lähedalt ja väga selgelt. Selle kõige pealt siis minu kõhklev-kahtlev suhtumine asjasse.
Eile aga, ühe hetke jooksul, kui olin ennast korraks rammestuses istuma asetanud ja vaatasin merele, mis päikese käes sillerdas ja olemine oli kuidagi hea ja helge, mõistsin, et tõesti, võibki selle asja puhul olla tegemist elustiiliga. Eks, kui ma muidugi nüüd teemasse süvenen, siis saan aru, et ajasin terve rea mõisteid omavahel segamini ja sellist ilusat ilma, nagu eile, ei pruugi sugugi tihti saadaval olla. Aga kuidagi sobis see sõna elustiil sel hetkel tõesti hästi, sellesse konteksti, sellesse hetke. Ja ma poleks arvanud, et seesugune tunne võib peale tulla meil siin, ma pigem arvasin, et see kõik käib kokku soojade merede ja helesiniste vetega, aga ometi tuli ta minu juurde siin Eestimaa kevadises rannas.
Eile aga, ühe hetke jooksul, kui olin ennast korraks rammestuses istuma asetanud ja vaatasin merele, mis päikese käes sillerdas ja olemine oli kuidagi hea ja helge, mõistsin, et tõesti, võibki selle asja puhul olla tegemist elustiiliga. Eks, kui ma muidugi nüüd teemasse süvenen, siis saan aru, et ajasin terve rea mõisteid omavahel segamini ja sellist ilusat ilma, nagu eile, ei pruugi sugugi tihti saadaval olla. Aga kuidagi sobis see sõna elustiil sel hetkel tõesti hästi, sellesse konteksti, sellesse hetke. Ja ma poleks arvanud, et seesugune tunne võib peale tulla meil siin, ma pigem arvasin, et see kõik käib kokku soojade merede ja helesiniste vetega, aga ometi tuli ta minu juurde siin Eestimaa kevadises rannas.
Lõhutud koer
"Sõprade" seriaalis on selline osa, kui Phoebe'i toob Joe'ile masendusest ülesaamiseks maailma kõige õnnelikuma koera. Ja kui siis Joe on päeva selle koeraga koos mööda saatnud, on õnnelikust koerast üks kurb ja masendunud olevus saanud.
Nõnda tunnen minagi ennast praegu. Mitte, et ma oleks olnud maailma kõige õnnelikum inimene või oleks praegu üldse kuidagi eriti positiivne, aga see, mis on toimunud, milline entusiasm ja pealehakkamine on minus hääbunud, peaaegu kustunud, on minu jaoks selge märk sellest, et umbes samasugune muutus on toimunud ka minuga.
Eks ma üks lõhutud koer olengi, sest ma olen tundnud endas jõuetust, võimetust edasi minna, edasi püüda, tajunud, et ma enam ei jaksa. Aga, eks ma siis hingan taaskord sügavalt sisse ja välja, panen hambad risti ja tatsan aga ikka edasi. Välja see muidugi mitte kusagilt ei paista, see minu lõhutud koera olek. Ja hämmastav on see, kuidas ma leian endas jõudu, et mitte torgata, susata, äiata, õelutseda, vaid ikka lahkuse ja leebusega asja edasi ajada katsun - olen iseenda üle täiesti hämmeldunud. On olnud vaid üks hetk, kui need mõtted, mis mu peas olid, ka tõesti minust välja paiskusid.
Ja kõige selle keskel mõtlen, et mis on see õppetund, mille ma pean selgeks saama, kogu sellest asjast kaasa võtma?
Nõnda tunnen minagi ennast praegu. Mitte, et ma oleks olnud maailma kõige õnnelikum inimene või oleks praegu üldse kuidagi eriti positiivne, aga see, mis on toimunud, milline entusiasm ja pealehakkamine on minus hääbunud, peaaegu kustunud, on minu jaoks selge märk sellest, et umbes samasugune muutus on toimunud ka minuga.
Eks ma üks lõhutud koer olengi, sest ma olen tundnud endas jõuetust, võimetust edasi minna, edasi püüda, tajunud, et ma enam ei jaksa. Aga, eks ma siis hingan taaskord sügavalt sisse ja välja, panen hambad risti ja tatsan aga ikka edasi. Välja see muidugi mitte kusagilt ei paista, see minu lõhutud koera olek. Ja hämmastav on see, kuidas ma leian endas jõudu, et mitte torgata, susata, äiata, õelutseda, vaid ikka lahkuse ja leebusega asja edasi ajada katsun - olen iseenda üle täiesti hämmeldunud. On olnud vaid üks hetk, kui need mõtted, mis mu peas olid, ka tõesti minust välja paiskusid.
Ja kõige selle keskel mõtlen, et mis on see õppetund, mille ma pean selgeks saama, kogu sellest asjast kaasa võtma?
esmaspäev, 25. mai 2015
Kontvõõraks...
Sama hästi, kui ma oskan skandaali üles kerida, sama hästi ja loomulikult tuleb mul välja ka kontvõõraks sattumine. Õigemini, sattumine kuhugi, kus ma tegelikult olema ei peaks või kuhu mind kutsutud pole.
Eile oli jälle üks selliseid pärastlõunaid. Olin hommikuks saanud kutse ühele sündmusele, kus on terve rida minu jaoks tuttavaid tegelasi. Ja kuidagi siis, päeva peale, sain kutse ka järelsündmusele. Teadmata mis ja kus ja kuidas, jõudsin ma kohta, kuhu ma oleks pidanud tegelikult juba eelmisel suvel jõudma - aga see oli igasuguste võimalustega neutraliseerunud, selle olukorra teket oli püütud vältida. Ja nõnda ma siis ikka päris korralikult muigasin, kui leidsin selle paiga, kuhu mind oli kutsutud, kuigi olin kontvõõraks, sest pererahvas ei teadnud minu tulekust midagi. Aga pole lugu, terve see õhtupoolik oli, ma sain aru, selle tähe all minemas - ootamatuid ja üllatavaid külalisi ühe ja teise kandi pealt. Hämmastav oli muidugi see, kui palju minu jaoks tuttavaid tegelasi lisandus. Ja kuigi olin jätkuvalt ja ikka kontvõõraks, siiski olin üsna rabatud, et elu mu sellisesse kohta juhatas. Eks üllatunud silmavaateid nägin minagi ühe ja teise kandi pealt.
Kui nüüd aga põhjalikumalt olukorrale silma vaadata, siis polnud selle kõiges ju mitte midagi üllatavat, iseäranis, kui mõelda sellele, mis seltskonnaga oli tegemist ja mis ringkonna inimesed olid kokku tulnud. Huumorit kui palju ja elu ikka täis üllatusi!
Eile oli jälle üks selliseid pärastlõunaid. Olin hommikuks saanud kutse ühele sündmusele, kus on terve rida minu jaoks tuttavaid tegelasi. Ja kuidagi siis, päeva peale, sain kutse ka järelsündmusele. Teadmata mis ja kus ja kuidas, jõudsin ma kohta, kuhu ma oleks pidanud tegelikult juba eelmisel suvel jõudma - aga see oli igasuguste võimalustega neutraliseerunud, selle olukorra teket oli püütud vältida. Ja nõnda ma siis ikka päris korralikult muigasin, kui leidsin selle paiga, kuhu mind oli kutsutud, kuigi olin kontvõõraks, sest pererahvas ei teadnud minu tulekust midagi. Aga pole lugu, terve see õhtupoolik oli, ma sain aru, selle tähe all minemas - ootamatuid ja üllatavaid külalisi ühe ja teise kandi pealt. Hämmastav oli muidugi see, kui palju minu jaoks tuttavaid tegelasi lisandus. Ja kuigi olin jätkuvalt ja ikka kontvõõraks, siiski olin üsna rabatud, et elu mu sellisesse kohta juhatas. Eks üllatunud silmavaateid nägin minagi ühe ja teise kandi pealt.
Kui nüüd aga põhjalikumalt olukorrale silma vaadata, siis polnud selle kõiges ju mitte midagi üllatavat, iseäranis, kui mõelda sellele, mis seltskonnaga oli tegemist ja mis ringkonna inimesed olid kokku tulnud. Huumorit kui palju ja elu ikka täis üllatusi!
Skandaalimeister
Mina ikka kohe oskan. Ilma suurema tahtmiseta, ilma suurema plaanita. Lihtsalt, kui ikka osata, siis kohe hästi ja loomulikult ja endalegi märkamatult.
Lugu siis seesugune, et juhtusin avalikus ruumis rääkima juttu, mida kolmas inimene juhtus pealt kuulma/kuulama. Ja ega ma polekski sellest skandaalimeistriks olemisest midagi teada saanud, kui see inimene, kes juttu pealt kuulma juhtus, oleks oma emotsioonid vaka all hoidnud. Aga minu jutt ajas ta nii endast välja, et mina, olles jutuhoos, sain ootamatult endale ühe oponendi.
Mina tegelesin olukorra kirjeldamisega, sellega, mis toimub ühes organisatsioonis seespool, inimeste, töötajate tasandil. Ja kuna kriitikanooled lendasid juhtide pihta, keda Eesti avalikkus (ja ilmselt ka jutuajamisse sekkunud inimene) üsna hästi tunnevad, siis sain kohe pragada. Et mis mõttes ma olen võtnud kritiseerida neid inimesi. Aga, kuna mina teadsin, mida ma räägin (ma olen ju väga hästi näinud kuhu on viinud juhtide "töö" ja missugune on organisatsioonisisene õhkkond, millised on mõtted inimeste peades ja millised on nende teod - nendele tegudele ei saa mitte keegi vastu vaielda) ja miks ma räägin, nagu ma räägin, siis ei olnud minu jaoks mingi probleem inimese toodud väited ümber lükata. Ja kuna nendeks ta valmis polnud, samuti ka selleks, et ma tean väga hästi seda kuvandit, mis on lastud välja paista, ja põhjuseid nende asjade taga ja ka seda, et selles osas, mis tema välja tõi, on tal õigus ja seda ma ka ütlesin. Aga, ei taganenud sammugi sellest, mida olin eelnevalt välja öelnud, lisades veel informatsiooni oma sõnade kinnituseks, ja kuna tema ilmselt ei omanud mingeid põhjalikumaid teadmisi antud valdkonnas, siis astus inimene endamisi mind kirudes ja pahaselt edasi.
Ja nii ma siis jätkasin oma juttu sealt, kus olin poolile jäänud, ise aga olin üsna üllatunud, kuidas mul oli õnnestunud paari lausega saada selline skandaal püsti. Oleks ajakirjanikud kohal olnud, oleks selle asjaga palju nalja saanud. Aga jah, pealt paistab ju kõik siiru-viiruline ja ega muu ju inimesi ei huvita. Ja sellest on ka inimestel keeruline aru saada, et juhi üheks oluliselt eesmärgiks on inimestega tegeleda ja kui ta selle asjaga hakkama ei saa, siis ei ole ta hea juht. Nii lihtne see ongi, ei aita siin ei au ega tiitlid, kui ikka töötajad laiali jooksevad, siis polegi ju kedagi, keda juhtida.
Lugu siis seesugune, et juhtusin avalikus ruumis rääkima juttu, mida kolmas inimene juhtus pealt kuulma/kuulama. Ja ega ma polekski sellest skandaalimeistriks olemisest midagi teada saanud, kui see inimene, kes juttu pealt kuulma juhtus, oleks oma emotsioonid vaka all hoidnud. Aga minu jutt ajas ta nii endast välja, et mina, olles jutuhoos, sain ootamatult endale ühe oponendi.
Mina tegelesin olukorra kirjeldamisega, sellega, mis toimub ühes organisatsioonis seespool, inimeste, töötajate tasandil. Ja kuna kriitikanooled lendasid juhtide pihta, keda Eesti avalikkus (ja ilmselt ka jutuajamisse sekkunud inimene) üsna hästi tunnevad, siis sain kohe pragada. Et mis mõttes ma olen võtnud kritiseerida neid inimesi. Aga, kuna mina teadsin, mida ma räägin (ma olen ju väga hästi näinud kuhu on viinud juhtide "töö" ja missugune on organisatsioonisisene õhkkond, millised on mõtted inimeste peades ja millised on nende teod - nendele tegudele ei saa mitte keegi vastu vaielda) ja miks ma räägin, nagu ma räägin, siis ei olnud minu jaoks mingi probleem inimese toodud väited ümber lükata. Ja kuna nendeks ta valmis polnud, samuti ka selleks, et ma tean väga hästi seda kuvandit, mis on lastud välja paista, ja põhjuseid nende asjade taga ja ka seda, et selles osas, mis tema välja tõi, on tal õigus ja seda ma ka ütlesin. Aga, ei taganenud sammugi sellest, mida olin eelnevalt välja öelnud, lisades veel informatsiooni oma sõnade kinnituseks, ja kuna tema ilmselt ei omanud mingeid põhjalikumaid teadmisi antud valdkonnas, siis astus inimene endamisi mind kirudes ja pahaselt edasi.
Ja nii ma siis jätkasin oma juttu sealt, kus olin poolile jäänud, ise aga olin üsna üllatunud, kuidas mul oli õnnestunud paari lausega saada selline skandaal püsti. Oleks ajakirjanikud kohal olnud, oleks selle asjaga palju nalja saanud. Aga jah, pealt paistab ju kõik siiru-viiruline ja ega muu ju inimesi ei huvita. Ja sellest on ka inimestel keeruline aru saada, et juhi üheks oluliselt eesmärgiks on inimestega tegeleda ja kui ta selle asjaga hakkama ei saa, siis ei ole ta hea juht. Nii lihtne see ongi, ei aita siin ei au ega tiitlid, kui ikka töötajad laiali jooksevad, siis polegi ju kedagi, keda juhtida.
reede, 22. mai 2015
Valesse kohta paigutatud...
Selle järgi, kuhu mind oli kutsutud, sain ma aru, et mind on valesse kohta paigutatud, olen ekslikult sattunud valesse ühiskonnagruppi. Inimene muidugi tegi on järeldused selle põhjal, mida ta arvas minust teadvat, selle põhjal, mis välja paistis. Ja loomulikult ka oma varasema kogemuse põhjal. Jah, pealt vaadates võiks ma ju tõesti kuuluda rikaste ja ilusate ja edukate inimeste hulka, aga tegelikult ma ennast sinna kuuluvaks küll tunnistada ei oska. Iseäranis, tunnen ma, on mul puudu sellest maksujõulisusest, mida see seltskond, kuhu mind kutsuti, eeldab.
Eks ma nõnda muigangi kõrvalt - kui lihtne on inimesi "ära petta", kui kerge on jätta petlikku muljet. Ja ometi pole ma sellega tegelenud, seda kõike sihiks seadnud. Aga näed, välja paistab küll sedasi. Oi, kui irooniline on elu ja eks see taaskord kõneleb sellest, milline on inimese enda mätas ja kuidas talle maailm sealt paistab.
Ja eks me kõik ikka aeg-ajalt takerdu mingisse vaatesse inimestest, keda me teame, aga keda pole pikalt näinud. Ikka on meil mingi ettekujutus teistest inimestest. Ja muidugi on vahva see, et ka üllatunud lause - "Sa kannad seelikut!" - oli tingitud sellest minevikuvaatest. Jah, ma tõesti kannan seelikut, igal vähegi võimalikul juhul. Ja tunnen seejuures ennast hästi ja mõnusalt, sest see kõik on nii loomulik. Iroonilisel kombel oli mul sel hetkel seljas seelik, mille olin endale soetanud umbes sellel ajal, kui selle konkreetse inimesega tuttavaks sain, aega on sellest möödas juba 15 aastat. Seegi peaks ütlema midagi mu eluviiside ja muu säärase kohta.
Aga, huvitav on vaadata neid vapraid ja ilusaid inimesi, lihtsalt, nii kõrvalt, et mis ja kuidas. Olen varemaltki sellistesse olukordadesse sattunud ja ükskord ühest meie kollaste lehtede esikaantel figureerivast daamist hakkas mul ühe seesuguse ürituse jooksul lausa kahju - kui inimese roll polegi midagi muud, kui vaid ilus olla, siis võib see ikka pagana raske küll olla. Aga mine tea, võib-olla jälle minu mätas praegu näitab seda maailma sellisena - igal juhul, mina küll ei oskaks, tahaks ega ka ilmselt suudaks.
Eks ma nõnda muigangi kõrvalt - kui lihtne on inimesi "ära petta", kui kerge on jätta petlikku muljet. Ja ometi pole ma sellega tegelenud, seda kõike sihiks seadnud. Aga näed, välja paistab küll sedasi. Oi, kui irooniline on elu ja eks see taaskord kõneleb sellest, milline on inimese enda mätas ja kuidas talle maailm sealt paistab.
Ja eks me kõik ikka aeg-ajalt takerdu mingisse vaatesse inimestest, keda me teame, aga keda pole pikalt näinud. Ikka on meil mingi ettekujutus teistest inimestest. Ja muidugi on vahva see, et ka üllatunud lause - "Sa kannad seelikut!" - oli tingitud sellest minevikuvaatest. Jah, ma tõesti kannan seelikut, igal vähegi võimalikul juhul. Ja tunnen seejuures ennast hästi ja mõnusalt, sest see kõik on nii loomulik. Iroonilisel kombel oli mul sel hetkel seljas seelik, mille olin endale soetanud umbes sellel ajal, kui selle konkreetse inimesega tuttavaks sain, aega on sellest möödas juba 15 aastat. Seegi peaks ütlema midagi mu eluviiside ja muu säärase kohta.
Aga, huvitav on vaadata neid vapraid ja ilusaid inimesi, lihtsalt, nii kõrvalt, et mis ja kuidas. Olen varemaltki sellistesse olukordadesse sattunud ja ükskord ühest meie kollaste lehtede esikaantel figureerivast daamist hakkas mul ühe seesuguse ürituse jooksul lausa kahju - kui inimese roll polegi midagi muud, kui vaid ilus olla, siis võib see ikka pagana raske küll olla. Aga mine tea, võib-olla jälle minu mätas praegu näitab seda maailma sellisena - igal juhul, mina küll ei oskaks, tahaks ega ka ilmselt suudaks.
Eesti perede elu
See mõte jäi mu pähe uitama, see mõte, mis tekkis, kui kuulasin ühe järjekordse inimese pajatust sellest, kuidas on kevad ja kuidas muruniiduk on katki ja kuidas ei ole raha, et endale lubada uut muruniidukit või et pangalaen vajab maksmist. Ja oma elu ka muuta ei saa, uut ametit õppida, kuigi variant ja võimalus on olemas, aga see nõuaks kolm kuud ilma palgata hakkama saamist ja see pole lihtsalt võimalik, sest pank ju sellist asja ei mõista ja pere tahab selle aja jooksul ka süüa.
Kuulasin seda kõike ja muidugi olin seda kõike ka teistest allikatest juba tükk aega kuulnud. Sellest, kuidas rahanumbrid on alati negatiivsed ja iga üksik katkiminev asi paneb korraliku põntsu eelarvele.
See inimene, kes need mõtted mu pähe tiirlema pani, oli leidnud enda arvates lahenduse - ilma suurt panustamata saada ennast rahaikkest vabaks. Mina sellist arvamust ei jaganud ja selle intensiivuse järgi, kuidas mindki püüti sellesse võrku püüda, kuidas minuga, kellega polnud aastaid kontakti olnud, korraga kontakt leiti ja seda hoidagi püüti, mõistsin, et see saab olla ainuõige otsus.
Ja mulle tuleb siinkohal pähe tsitaat, mille aastaid tagasi üles tähendasin (mis küll päris teemasse ei lähe, aga siiski on sellegi teemaga minu arvates seotud):
Ma loobusin kõigest, et olla vaba, ja, näe, mis sellest välja tuli: ma olen eluaeg raha ori olnud. /Roald Amundsen, järjekordse ekspeditsiooniga tekkinud võlgade kustutamisele asudes/
Mõtted enese rahaikkest vabastamise teemal on muidugi õiged ja seesugune suund - et saada enamat perega olemise aega, et saada aega oma laste jaoks - on ainult kiiduväärt. Aga, kui inimene küsis, mõistes, et minust selles kõiges kaasalööjat ei ole, et kas teda võiks see asi aidata, siis laususin, et jah, kui ta jaksab selle asjaga tegeleda. See oli minu spontaanne vastus, nüüd, päevi hiljem, vastaksin ma sellele küsimusele sootuks teisiti. Lihtsalt, hakkasin kogu olukorra peale tagasi mõtlema ja sain aru, et see asi ei saa toimida, kui inimene ise ei panusta - minu puhul jättis ta need kõige lihtsamad panustamise asjad tegemata, need asjad, mis selles süsteemis on ette nähtud uute liikmete "värbamiseks". Ja minu arvates oli see puhas hooletus - mitte, et mul oleks seda träni hirmsasti vaja olnud, aga kummaline tundus see kõik - et kui ta tõesti tahtis mind püüda, miks ta siis ei kasutanud kõiki vahendid, mis tal käepärast olid. Ja kui niimoodi asju teha, siis ei saa ju tulemust tulla või olen mina liigselt kinni korrektsuses ja täpsuses?
Ja muidugi sai siis inimese käest ka uuritud, et mida ta teha tahaks, kuna praegune töö ilmselgelt ei paku talle rahuldust ega vajalikku sissetulekut, ja vastuseks tuli, et käsitöö on see asi, millega tegeleda sooviks, aga sellega ju mingit raha ei teeni.
Nii ma siis seisin ja kuulasingi seda kõike ega suutnud kuidagi välja mõelda seda, kuidas inimest aidata. Alternatiive ma justkui käisin välja, aga ükski neist ei sobinud. Ja eks ma siis lõpuks lõingi käega - mis ma ikka targutan, kui inimesel on juba asjad kõik selgeks mõeldud ja otsuski ära tehtud, pole minu "tarka nõu" sinna juurde enam vaja.
Kui nüüd aga laiemalt mõelda, siis tegelikult on see Eesti perede elu niimoodi kiivas jah - palgasaajad, isegi korraliku palgaga, ei saa oma igapäevaste rahaasjadega ilma säästmata ja kokku hoidmata hakkama, lahedalt ja mugavalt tunnevad ennast vist vähesed. Ja asi pole sugugi selles, et inimesed piisavalt hästi tööd ei teeks või et nad laisad või lohakad oleksid. Asi on ikka selles rahas, mis inimene kätte saab. Kuigi, olen täiesti veendunud, et on ka valdkondi, kust saab veelgi kokku hoida, ja mingeid väljaminekuid saab kindlasti vähendada-vältida, nõuab see kõik väga realistlikku vaadet elule ja asjadele. Aga, kui eelarve on niigi kogu aeg pingeline, siis iga väiksemgi tagasilöök jätab oma jälje. Ja eks see kõik mõjub omakorda ka inimestesse - nad on stressis, väsinud, meeleheitel - ja kandub edasi ka suhetesse.
Ja üks väga suur roll kogu selle asja juures on väärtushinnangutel - mina ei unista sellistest asjadest, millest mulle räägiti säravail silmil, minu jaoks pole nad määravad, mina unistan muust. Ja oma viimaste aegade kogemuste põhjal on see muu minu juurde tulnud, külluslikult, just minu enda väärtushinnangute kaudu. Ja kogu see kogemus oli üle pika aja üks selliseid, kus ma taaskord sain selge märgi sellest, et mina elan oma elu iseenda jaoks õiges võtmes. Kellegi teise jaoks on teistsugused eluviisid ja -laadid, kui neile nõnda sobib, siis palun!
Kuulasin seda kõike ja muidugi olin seda kõike ka teistest allikatest juba tükk aega kuulnud. Sellest, kuidas rahanumbrid on alati negatiivsed ja iga üksik katkiminev asi paneb korraliku põntsu eelarvele.
See inimene, kes need mõtted mu pähe tiirlema pani, oli leidnud enda arvates lahenduse - ilma suurt panustamata saada ennast rahaikkest vabaks. Mina sellist arvamust ei jaganud ja selle intensiivuse järgi, kuidas mindki püüti sellesse võrku püüda, kuidas minuga, kellega polnud aastaid kontakti olnud, korraga kontakt leiti ja seda hoidagi püüti, mõistsin, et see saab olla ainuõige otsus.
Ja mulle tuleb siinkohal pähe tsitaat, mille aastaid tagasi üles tähendasin (mis küll päris teemasse ei lähe, aga siiski on sellegi teemaga minu arvates seotud):
Ma loobusin kõigest, et olla vaba, ja, näe, mis sellest välja tuli: ma olen eluaeg raha ori olnud. /Roald Amundsen, järjekordse ekspeditsiooniga tekkinud võlgade kustutamisele asudes/
Mõtted enese rahaikkest vabastamise teemal on muidugi õiged ja seesugune suund - et saada enamat perega olemise aega, et saada aega oma laste jaoks - on ainult kiiduväärt. Aga, kui inimene küsis, mõistes, et minust selles kõiges kaasalööjat ei ole, et kas teda võiks see asi aidata, siis laususin, et jah, kui ta jaksab selle asjaga tegeleda. See oli minu spontaanne vastus, nüüd, päevi hiljem, vastaksin ma sellele küsimusele sootuks teisiti. Lihtsalt, hakkasin kogu olukorra peale tagasi mõtlema ja sain aru, et see asi ei saa toimida, kui inimene ise ei panusta - minu puhul jättis ta need kõige lihtsamad panustamise asjad tegemata, need asjad, mis selles süsteemis on ette nähtud uute liikmete "värbamiseks". Ja minu arvates oli see puhas hooletus - mitte, et mul oleks seda träni hirmsasti vaja olnud, aga kummaline tundus see kõik - et kui ta tõesti tahtis mind püüda, miks ta siis ei kasutanud kõiki vahendid, mis tal käepärast olid. Ja kui niimoodi asju teha, siis ei saa ju tulemust tulla või olen mina liigselt kinni korrektsuses ja täpsuses?
Ja muidugi sai siis inimese käest ka uuritud, et mida ta teha tahaks, kuna praegune töö ilmselgelt ei paku talle rahuldust ega vajalikku sissetulekut, ja vastuseks tuli, et käsitöö on see asi, millega tegeleda sooviks, aga sellega ju mingit raha ei teeni.
Nii ma siis seisin ja kuulasingi seda kõike ega suutnud kuidagi välja mõelda seda, kuidas inimest aidata. Alternatiive ma justkui käisin välja, aga ükski neist ei sobinud. Ja eks ma siis lõpuks lõingi käega - mis ma ikka targutan, kui inimesel on juba asjad kõik selgeks mõeldud ja otsuski ära tehtud, pole minu "tarka nõu" sinna juurde enam vaja.
Kui nüüd aga laiemalt mõelda, siis tegelikult on see Eesti perede elu niimoodi kiivas jah - palgasaajad, isegi korraliku palgaga, ei saa oma igapäevaste rahaasjadega ilma säästmata ja kokku hoidmata hakkama, lahedalt ja mugavalt tunnevad ennast vist vähesed. Ja asi pole sugugi selles, et inimesed piisavalt hästi tööd ei teeks või et nad laisad või lohakad oleksid. Asi on ikka selles rahas, mis inimene kätte saab. Kuigi, olen täiesti veendunud, et on ka valdkondi, kust saab veelgi kokku hoida, ja mingeid väljaminekuid saab kindlasti vähendada-vältida, nõuab see kõik väga realistlikku vaadet elule ja asjadele. Aga, kui eelarve on niigi kogu aeg pingeline, siis iga väiksemgi tagasilöök jätab oma jälje. Ja eks see kõik mõjub omakorda ka inimestesse - nad on stressis, väsinud, meeleheitel - ja kandub edasi ka suhetesse.
Ja üks väga suur roll kogu selle asja juures on väärtushinnangutel - mina ei unista sellistest asjadest, millest mulle räägiti säravail silmil, minu jaoks pole nad määravad, mina unistan muust. Ja oma viimaste aegade kogemuste põhjal on see muu minu juurde tulnud, külluslikult, just minu enda väärtushinnangute kaudu. Ja kogu see kogemus oli üle pika aja üks selliseid, kus ma taaskord sain selge märgi sellest, et mina elan oma elu iseenda jaoks õiges võtmes. Kellegi teise jaoks on teistsugused eluviisid ja -laadid, kui neile nõnda sobib, siis palun!
kolmapäev, 20. mai 2015
Millega ma siis tegelema pean?
Selle järgi, kuidas minu viimased päeva kulgenud on, saan ma väga hästi aru, et ma ei pea mingite asjadega tegelema. Kui kogu aeg kistakse mind selle juurest, millega tegelemine mul pooleli on, ära, siis on see juba väga selge märk, et nende asjadega, millega ma parajasti tegelen, ilmselgelt tegelema ei pea.
Olgu, ma olen valmis sellega leppima, aga millega ma siis tegelema pean? Kas kõigi nende teiste asjadega siis või? Nendega, millega mind minu praegusest põhitegevusest kõrvale juhitakse? Ja millal ma siis peaks leidma selle aja, et tegeleda just sellega, mis tegemist vajab?
Praegu tundub olevat pausihetk, aga kohe-kohe on ju uus toimetus kuklasse hingamas, õigemini on aeg juba nii kaugele tiksunud, et ma imestan, miks sellel teemal veel miskit toimunud pole, ja selles vaimus ma püüan anda kõik endast oleneva, et siis, kui aeg tuleb, ei peaks ma tegelema nende asjadega, mida praegu proovin joone peale saada.
Olgu, ma olen valmis sellega leppima, aga millega ma siis tegelema pean? Kas kõigi nende teiste asjadega siis või? Nendega, millega mind minu praegusest põhitegevusest kõrvale juhitakse? Ja millal ma siis peaks leidma selle aja, et tegeleda just sellega, mis tegemist vajab?
Praegu tundub olevat pausihetk, aga kohe-kohe on ju uus toimetus kuklasse hingamas, õigemini on aeg juba nii kaugele tiksunud, et ma imestan, miks sellel teemal veel miskit toimunud pole, ja selles vaimus ma püüan anda kõik endast oleneva, et siis, kui aeg tuleb, ei peaks ma tegelema nende asjadega, mida praegu proovin joone peale saada.
esmaspäev, 18. mai 2015
Ei saa mind endale lubada
Minu elumuster näitab seda, et inimesed ei saa mind endale lubada. Nii kummaline on see järeldus, milleni praegu jõudsin. Need elu eelnevad sidemed on põhjuseks, miks inimesed mind endale lubada ei saa. See, et inimesed mind endale lubada saaks, tähendab enamasti seda, et olemasolevate ahelate osas tuleb mingid suured muutused sisse viia.
Miks on mulle ikka ja alati see roll osaks langenud? Miks on just seesugustesse kingadesse minu jalad pandud? Ma ju näen ja saan aru ja mõistan. Ja alati olen ju arvestanud teistega. Millal ükskord saabub see hetk, kui ma võingi vaid iseendaga arvestada ega pea oma pead vaevama sellega, mis ja kuidas teistega saab. Kuigi, ma saan sisuliselt väga hästi aru, et kui ma unustaks vastutustunde ja hoolivuse, siis ei jääks minust enam mitte midagi järele. Aga kus ja millal on siis minu aeg ja koht? Et ma üldse ei peaks olema sellise valiku ees, et ma ei peaks üldse oma põhiväärtusi kahtluse alla seadma?
Miks on mulle ikka ja alati see roll osaks langenud? Miks on just seesugustesse kingadesse minu jalad pandud? Ma ju näen ja saan aru ja mõistan. Ja alati olen ju arvestanud teistega. Millal ükskord saabub see hetk, kui ma võingi vaid iseendaga arvestada ega pea oma pead vaevama sellega, mis ja kuidas teistega saab. Kuigi, ma saan sisuliselt väga hästi aru, et kui ma unustaks vastutustunde ja hoolivuse, siis ei jääks minust enam mitte midagi järele. Aga kus ja millal on siis minu aeg ja koht? Et ma üldse ei peaks olema sellise valiku ees, et ma ei peaks üldse oma põhiväärtusi kahtluse alla seadma?
Sajatuste saatel...
Sajatuste saatel sai sõnum saadetud. Sajatuste saatel: mind ei huvita, mis sellest saab, mind ei huvita, kas see segab või häirib või tüütab või risustab. Sajatuste saatel: ma tõesti ei hooli sellest, mis sellest arvatakse, missuguse reaktsiooni see kõik esile kutsub. Sajatuste saatel: ma olen loobunud, olemast viisakas, sõbralik, abivalmis, heatahtlik, just praegu ja siin loobusin sellest kõigest, mis selle kõigega ikka peale hakata, kui see mitte kuhugi ei vii, mingit tulemust ei anna.
Sajatuste saatel sai sõnum saadetud...
Ja jälle tõestas elu, et leebus ei vii kuhugi, tuleb ikka panna lisaks kirjatähtedele sõnumile ka omapoolne emotsioon sisse ja vaadata, mis siis juhtuma hakkab. Ja juhtub ikka see, mis muidu kuidagi ei juhtuks - loobumise suur jõud paneb kõik väed pingutama. Ära veel anna alla, veel pole see aeg käes. Ja mina, rumal, lasen ennast jälle petta. Et siis olla taas heatahtlik ja sõbralik ja viisakas ja kõike seda, mida ma muidu ikka olen.
Sajatuste saatel sai sõnum saadetud...
Ja jälle tõestas elu, et leebus ei vii kuhugi, tuleb ikka panna lisaks kirjatähtedele sõnumile ka omapoolne emotsioon sisse ja vaadata, mis siis juhtuma hakkab. Ja juhtub ikka see, mis muidu kuidagi ei juhtuks - loobumise suur jõud paneb kõik väed pingutama. Ära veel anna alla, veel pole see aeg käes. Ja mina, rumal, lasen ennast jälle petta. Et siis olla taas heatahtlik ja sõbralik ja viisakas ja kõike seda, mida ma muidu ikka olen.
Mind on avastatud!
Kas kolme päeva mustrite põhjal võib teha pikaajalisi ja põhjapanevaid järeldusi? Mina praegu tahaks teha.
Kolm viimast päeva on olnud üle tüki aja järjestikusena väga-väga helged. Kui olen siin tundnud eraldatust ja eraklikkust, oma praeguse eluviisi tõttu, siis need kolm viimast päeva on selle tundmuse nüüd pea peale keeranud. Mind on avastatud, mind on kaasatud, minuga koos on aega mööda saadetud.
Esimene terav tõdemus sellel teemal toimus laupäeval, kui mu ümber olid korraga peaaegu kõik minu jaoks olulised inimesed. Ühel ajahetkel ühes kohas koos. Hea ja mõnus oli see tunne. Ja need järgnenud kutsed, tänasesse päevagi kaks juba mahtunud. Üllatavaid kutseid, neist kohtadest, kust ma enam midagi ei lootnud, oodanud. Ja neid kohtumisi, millest mul pole hommikul aimugi olnud ja mis õhtuks ikkagi aset leidnud on, eilsesse mahtus neid suisa kaks.
Mulle see asi küll meeldib, nõndamoodi, sedasi. Tore, on taas olemas olla. Suur tänu kõigile selle ühise aja eest!
Kolm viimast päeva on olnud üle tüki aja järjestikusena väga-väga helged. Kui olen siin tundnud eraldatust ja eraklikkust, oma praeguse eluviisi tõttu, siis need kolm viimast päeva on selle tundmuse nüüd pea peale keeranud. Mind on avastatud, mind on kaasatud, minuga koos on aega mööda saadetud.
Esimene terav tõdemus sellel teemal toimus laupäeval, kui mu ümber olid korraga peaaegu kõik minu jaoks olulised inimesed. Ühel ajahetkel ühes kohas koos. Hea ja mõnus oli see tunne. Ja need järgnenud kutsed, tänasesse päevagi kaks juba mahtunud. Üllatavaid kutseid, neist kohtadest, kust ma enam midagi ei lootnud, oodanud. Ja neid kohtumisi, millest mul pole hommikul aimugi olnud ja mis õhtuks ikkagi aset leidnud on, eilsesse mahtus neid suisa kaks.
Mulle see asi küll meeldib, nõndamoodi, sedasi. Tore, on taas olemas olla. Suur tänu kõigile selle ühise aja eest!
pühapäev, 17. mai 2015
Ei ole aega armastuseks...
Eile küsiti mu käest, kuidas mul minu kaunite loodustega läheb, ja mul tuli seepeale tõdeda, et ei ole neid ammu näinud. Ja ega mul tegelikult pole ka aega, et neid otsida ja leida ja näha ja püüda.
Ja kui ma täna veel sügavamalt selle teema sisse vaatan, saan ma aru, et mul ei ole aega armastuseks või selle otsimiseks või sellise teemaga tegelemiseks üldse.
Tegelikult on see ju nii kummaline, et võib olla seesugune olukord, kus mina, kes ma ikka olen arvanud, et elu ilma armastuseta pole elamist väärt, olen korraga olukorras, kus kõik asjad ongi justkui paigas ja see, et armastuse teemal on asjalood, nagu nad on, ei häiri, ei sega, ei pane muretsema, ei tekita meelehärmi ega meelepaha. Mul pole päevade jooksul isegi aega selle asja peale mõelda.
Kuigi jah, armastust kui seesugust, mu elus ikka leidub. On neid, keda armastan, ja loodetavasti on ka neid, kes mind armastavad, aga see, mida ma veel vajaksin, on tulemata ja praegu ma selle teemaga ei tegele ka... Sest pole aega. Sest pole aeg.
Ja kui ma täna veel sügavamalt selle teema sisse vaatan, saan ma aru, et mul ei ole aega armastuseks või selle otsimiseks või sellise teemaga tegelemiseks üldse.
Tegelikult on see ju nii kummaline, et võib olla seesugune olukord, kus mina, kes ma ikka olen arvanud, et elu ilma armastuseta pole elamist väärt, olen korraga olukorras, kus kõik asjad ongi justkui paigas ja see, et armastuse teemal on asjalood, nagu nad on, ei häiri, ei sega, ei pane muretsema, ei tekita meelehärmi ega meelepaha. Mul pole päevade jooksul isegi aega selle asja peale mõelda.
Kuigi jah, armastust kui seesugust, mu elus ikka leidub. On neid, keda armastan, ja loodetavasti on ka neid, kes mind armastavad, aga see, mida ma veel vajaksin, on tulemata ja praegu ma selle teemaga ei tegele ka... Sest pole aega. Sest pole aeg.
Viimase võimaluse järel
Minu elus on ikka enamasti nii, et otsad jäävad lahtiseks. Ehk siis, mina, oma intensiivsuse ja aktiivsusega toimetan ja tegelen. Ja kuigi inimesed ikka reageerivad minu tehtule, ikka toimub ka tagasiside, siis olen päris harjunud sellega, et ühel hetkel saabub vaikus, et ühel hetkel on nii, et kõik see, mida ma teen ja toimetan, läheb tühjusesse.
Ma olen sellistest asjadest teadlik ja nõnda ma mõnel hetkel saadangi sõnumeid välja teadmisega, et nad lähevad tühjusesse, kiireks läbilugemiseks ja seejärel prügikasti. Need on minu mõistes asjad viimase võimaluse järel. Hetked, mil olen juba loobunud. Sest ma ju tean, et seda tuleb niikuinii teha.
Ja siis avastan ma, et mõned inimesed astuvad vajaliku sammu ka selle viimase võimaluse järel. Kuigi, ma saan aru, et seal on ikka vist pigem see loogika, et tuleb vabaks lasta ja loobuda, siis tulevad kõik asjad.
Nii ma mõtlesin ka selle asja juures, nähes seda viimase võimaluse järgset reaktsiooni enda silme ees. Mõned inimesed astuvad selle sammu, selle ühe sammu, siis, kui mina olen juba loobunud, kui mina olen juba leppinud asjade paratamatu seisuga, sellega, et jälle üks seesugune tee, mis on läinud tühjusesse. Kuigi see tähendab minu jaoks väga palju, ei mõista ma, milleks see kõik...
Ja selle konkreetse viimase võimaluse järgse reaktsiooni puhul jätsin nüüd mina otsa lahti. Seekord ei tulnud viimane sõna minu poolt. Seekord siis (erakordselt) sedapidi...
Ma olen sellistest asjadest teadlik ja nõnda ma mõnel hetkel saadangi sõnumeid välja teadmisega, et nad lähevad tühjusesse, kiireks läbilugemiseks ja seejärel prügikasti. Need on minu mõistes asjad viimase võimaluse järel. Hetked, mil olen juba loobunud. Sest ma ju tean, et seda tuleb niikuinii teha.
Ja siis avastan ma, et mõned inimesed astuvad vajaliku sammu ka selle viimase võimaluse järel. Kuigi, ma saan aru, et seal on ikka vist pigem see loogika, et tuleb vabaks lasta ja loobuda, siis tulevad kõik asjad.
Nii ma mõtlesin ka selle asja juures, nähes seda viimase võimaluse järgset reaktsiooni enda silme ees. Mõned inimesed astuvad selle sammu, selle ühe sammu, siis, kui mina olen juba loobunud, kui mina olen juba leppinud asjade paratamatu seisuga, sellega, et jälle üks seesugune tee, mis on läinud tühjusesse. Kuigi see tähendab minu jaoks väga palju, ei mõista ma, milleks see kõik...
Ja selle konkreetse viimase võimaluse järgse reaktsiooni puhul jätsin nüüd mina otsa lahti. Seekord ei tulnud viimane sõna minu poolt. Seekord siis (erakordselt) sedapidi...
Veel üks pilt...
Kollektsioon NEIST vaadetest täienes eile veel ühega, lisandus veel üks pilt. Olles juba seesugune spetsialist, sellisel alal, andis see lisandunud pilt vaid selge märgi sellest, et see suund, mida olen tajunud, on tõesti olemas olnud ja liikumine on ühesuunaline.
Ja see lisandunud pilt andis nüüd selle vaate, mida olin oodanud, mida vist tõesti olin salamisi näha saada soovinud (see, kust ma selle vaate leidsin, oli sootuks üllatav - taaskord näen ma ilmselt enam, kui keegi teine üldse sellelt pildilt näha võiks, taaskord on mulle antud mingid teised prillid ette, mulle tundub). Vaade, mida ma ise endale tekitada polnud tihanud, vaade, mille tekitamisest, kuigi mul on olnud võimalusi selle loomiseks küll ja veel, olen hoidunud. Oskus, mille olen omandanud sootuks teises olukorras, sootuks teises keskkonnas, on marjaks ära kulunud. Mitte näha, mitte märgata, mitte tähele panna.
Ja vastu taevast lendab mu enda jutt, mu enda sõnad. Kuigi jah, ma taipan, et mulle mõjub sootuks muu, mitte see, mis enamusele. Mulle mõjuvad teistsugused rõhuasetused või pigem teistsugused vaated.
Ja see lisandunud pilt andis nüüd selle vaate, mida olin oodanud, mida vist tõesti olin salamisi näha saada soovinud (see, kust ma selle vaate leidsin, oli sootuks üllatav - taaskord näen ma ilmselt enam, kui keegi teine üldse sellelt pildilt näha võiks, taaskord on mulle antud mingid teised prillid ette, mulle tundub). Vaade, mida ma ise endale tekitada polnud tihanud, vaade, mille tekitamisest, kuigi mul on olnud võimalusi selle loomiseks küll ja veel, olen hoidunud. Oskus, mille olen omandanud sootuks teises olukorras, sootuks teises keskkonnas, on marjaks ära kulunud. Mitte näha, mitte märgata, mitte tähele panna.
Ja vastu taevast lendab mu enda jutt, mu enda sõnad. Kuigi jah, ma taipan, et mulle mõjub sootuks muu, mitte see, mis enamusele. Mulle mõjuvad teistsugused rõhuasetused või pigem teistsugused vaated.
Üks kerkinud sein
Ma ju teadsin, ma ju ootasin, ma ju soovisin näha, kas asjad on tõesti läinud sedasi, nagu ma aru olin saanud. Ja mu silme ees avanes vaade, mis rääkis selget keelt sellest, et ma olen kõigest õigesti aru saanud. Jah, see üks kuutagune kiri minu postkastis, millest ma esimesel hetkel üldse aru ei saanud, oli tõesti sisaldanud seda sõnumit, mille saabumisest olin juba enne aimu saanud.
Ja nähes nüüd seda realiseerunud unistust oma silme ees, tundsin ma võõristust. Ma tean, et tegelikult peaks see unistuse täitumine olema hoopis siduvaks, ühendavaks lüliks. Aga minus tekitab ta võõristust. Ja mitte miski ei suuda muuta seda tunnet minu sees, et selle tulemusena on kerkinud üks sein, sein, mis jääbki nüüd püsti, sein, mis eraldab. Ja kuigi ma saan aru, et tegelikult ei ole mitte midagi muutunud, vaid üks konfliktikoht on lahenenud, siis ikkagi tunnen, et selle sammu tulemusena olen mina veelgi sügavamalt surutud sellesse maailma, kus ma niikuinii olnud olen.
Ja mu silme ette kerkib üks olukord möödunud suvest. Kokkukorjatud taara kott minu näpus, ise ma täiesti must ja räpakas, sest olin läbi muda rattaga sõitnud ja seejärel veel pori sees ringi mütanud, ja siis see nali, mis sinna otsa tuli (seda, kui lähedal see on tõele, tean vaid mina). Kuigi sel momendil see mulle haiget ei teinud ja ma ei tundnud ennast ka puudutatuna, siis praegusel hetkel tuleb see mulle nii eredalt meelde. Ja sealt ma saangi aru, et see sein on ka enne olemas olnud, aga tol hetkel seal oli ta alles läbipaistev. Nüüd on ta siis läbipaistvast läbitungimatuks ja läbitungivaks muutunud.
Selle kõige peale ma tunnen veelgi kindlamalt, et mul tuleb käia oma rada, üksinda. Miskit pole teha, kui kerkinud sein sedasi eraldab. Küsimus on vaid selles, milleks kõik see muu, milleks siis sildade ja sidemete loomine. Tühi ajaraisk, ütleks mina...
Ja nähes nüüd seda realiseerunud unistust oma silme ees, tundsin ma võõristust. Ma tean, et tegelikult peaks see unistuse täitumine olema hoopis siduvaks, ühendavaks lüliks. Aga minus tekitab ta võõristust. Ja mitte miski ei suuda muuta seda tunnet minu sees, et selle tulemusena on kerkinud üks sein, sein, mis jääbki nüüd püsti, sein, mis eraldab. Ja kuigi ma saan aru, et tegelikult ei ole mitte midagi muutunud, vaid üks konfliktikoht on lahenenud, siis ikkagi tunnen, et selle sammu tulemusena olen mina veelgi sügavamalt surutud sellesse maailma, kus ma niikuinii olnud olen.
Ja mu silme ette kerkib üks olukord möödunud suvest. Kokkukorjatud taara kott minu näpus, ise ma täiesti must ja räpakas, sest olin läbi muda rattaga sõitnud ja seejärel veel pori sees ringi mütanud, ja siis see nali, mis sinna otsa tuli (seda, kui lähedal see on tõele, tean vaid mina). Kuigi sel momendil see mulle haiget ei teinud ja ma ei tundnud ennast ka puudutatuna, siis praegusel hetkel tuleb see mulle nii eredalt meelde. Ja sealt ma saangi aru, et see sein on ka enne olemas olnud, aga tol hetkel seal oli ta alles läbipaistev. Nüüd on ta siis läbipaistvast läbitungimatuks ja läbitungivaks muutunud.
Selle kõige peale ma tunnen veelgi kindlamalt, et mul tuleb käia oma rada, üksinda. Miskit pole teha, kui kerkinud sein sedasi eraldab. Küsimus on vaid selles, milleks kõik see muu, milleks siis sildade ja sidemete loomine. Tühi ajaraisk, ütleks mina...
teisipäev, 12. mai 2015
Täiesti uus vaade
Täna, mingi hetkemeeleolu ajel, mõtlesin, et peseks aknad ära. Ma polnud neid juba 1,5 aastat klaarimaks küürinud, piinlik tunnistada. Aga, nii need kevaded ja sügised kõik möödusid, kuigi enamasti olen ikka proovinud korra poolaastas selle asja ette võtta.
Aga, täna siis, tekkis mõte, et teeks proovi, mis saab, kui ühe akna ära peseks. Sai siis üks pestud, tulemus nägi päris hea välja. Mõtlesin siis, et lasen aga edasi. Ja ei kulunudki palju aega, kui kõik aknad pestud said. Tean-tean, olin laisk, ei harutanud neid täielikult lahti, et ka kahe akna vahe pesu teha, aga see, milline tulemus oli esimese aknaga, andis kinnitust, et pole vaja, saab ilma ka.
Ja nüüd, kui aknad on kõik klaarid, on mul täiesti uus vaade õue. Ja silm pole kuidagi harjunud sellega kui selged on piirjooned, kui eredad on värvid. Nii vähese vaevaga nii suur muudatus. Eks ma pean ennast nüüd selle uue vaatega harjutama. Ja saan täiesti kenasti aru ka sellest, et see kõik sellest pikast pesuvahest tingitud on, mis siin vahepeal sisse sattus, kontrast on lihtsalt nii radikaalne.
Aga, kui nüüd laiemalt rääkida, siis sai minu aknapesu alguse sellest, et väljas oli hommikul kevad. Ja kui ma oma hommikuse ootamatu väljaskäimise järel akna lahti tegin, et õuehääled ja -lõhnad tuppa lasta, siis sealt tuli ka aknapesumõte. Õuehääled, millele tee vabaks andsin, olid aga väga valjud, üks lind laulus häälekalt terve päeva, nõnda palju, kui ma märgata jõudsin.
Kuigi, praeguste õuehäältega on see häda, mis mul ikka ja jälle kipub meelest ära minema - see tüütu muruniidukite hääl, mille eest pole pääsu kuhugi... Kuidas küll võiks see roheline aeg seesuguselt mööda minna, et poleks päevi selle tüütu põrinaga. Puuduvad veel vaid kuked, kuigi nendega lepiksin ma oluliselt parema meelega. Aga, siiski, praegu on kevad ja kohe on ka suvi - see kõik on täiesti i-m-e-l-i-n-e!
Aga, täna siis, tekkis mõte, et teeks proovi, mis saab, kui ühe akna ära peseks. Sai siis üks pestud, tulemus nägi päris hea välja. Mõtlesin siis, et lasen aga edasi. Ja ei kulunudki palju aega, kui kõik aknad pestud said. Tean-tean, olin laisk, ei harutanud neid täielikult lahti, et ka kahe akna vahe pesu teha, aga see, milline tulemus oli esimese aknaga, andis kinnitust, et pole vaja, saab ilma ka.
Ja nüüd, kui aknad on kõik klaarid, on mul täiesti uus vaade õue. Ja silm pole kuidagi harjunud sellega kui selged on piirjooned, kui eredad on värvid. Nii vähese vaevaga nii suur muudatus. Eks ma pean ennast nüüd selle uue vaatega harjutama. Ja saan täiesti kenasti aru ka sellest, et see kõik sellest pikast pesuvahest tingitud on, mis siin vahepeal sisse sattus, kontrast on lihtsalt nii radikaalne.
Aga, kui nüüd laiemalt rääkida, siis sai minu aknapesu alguse sellest, et väljas oli hommikul kevad. Ja kui ma oma hommikuse ootamatu väljaskäimise järel akna lahti tegin, et õuehääled ja -lõhnad tuppa lasta, siis sealt tuli ka aknapesumõte. Õuehääled, millele tee vabaks andsin, olid aga väga valjud, üks lind laulus häälekalt terve päeva, nõnda palju, kui ma märgata jõudsin.
Kuigi, praeguste õuehäältega on see häda, mis mul ikka ja jälle kipub meelest ära minema - see tüütu muruniidukite hääl, mille eest pole pääsu kuhugi... Kuidas küll võiks see roheline aeg seesuguselt mööda minna, et poleks päevi selle tüütu põrinaga. Puuduvad veel vaid kuked, kuigi nendega lepiksin ma oluliselt parema meelega. Aga, siiski, praegu on kevad ja kohe on ka suvi - see kõik on täiesti i-m-e-l-i-n-e!
Ma ei saagi normaalne olla
Tänane hommik pakkus mulle vaadet minu elule. Vaadet sellele, kes ma olen. Vaadet sellele, miks ma olen selline, nagu ma olen. Ja siis ma saingi aru, et ma ei saagi normaalne olla. Arvestades, kust ma tulen, ei olegi kunagi olnud võimalik see, et ma võiks kuidagi normaalsesse ühiskonda sulanduda või ühiskondlike reeglitega kokku käia.
See oli selline paras koomiline tõdemus, mis mind korraga tabas. See, millest aru sain, andis korraga meeletu jõu. See, et ma vaatamata sellele, kust ma tulen, olen siiski suutnud kasvada kuhugi hoopis teisele tasemele. Ja isegi see oli paras kirss minu tordi peale, et ma täna sellele olukorrale muigamisi otsa vaadata sain ja sellise asja nii selgelt ära fikseerisin.
Tõdemus oli siis seesugune, et kui pereringis on täiesti hullud inimesed, siis kuidas saan minagi neist erineda. See oli selline vahetegemise ja erinevuse tajumise koht. Ja samas ka justkui vabandus ja põhjendus sellele, miks ma mõnikord, endalegi arusaamatult, käitun täiesti ootamatult. Kuigi põhiolemuselt samasugune, siis sisuliselt täiesti erinev, mis siis, et mitte normaalne, aga siiski täiesti endale omasel eristataval moel hull.
Ja kõik need nipid ja trikid tõesti enam ei toimi, ja seetõttu, ma arvangi, olin ma oma tänahommikuse kogemuse valguses veel eriti helges meeleolus.
See oli selline paras koomiline tõdemus, mis mind korraga tabas. See, millest aru sain, andis korraga meeletu jõu. See, et ma vaatamata sellele, kust ma tulen, olen siiski suutnud kasvada kuhugi hoopis teisele tasemele. Ja isegi see oli paras kirss minu tordi peale, et ma täna sellele olukorrale muigamisi otsa vaadata sain ja sellise asja nii selgelt ära fikseerisin.
Tõdemus oli siis seesugune, et kui pereringis on täiesti hullud inimesed, siis kuidas saan minagi neist erineda. See oli selline vahetegemise ja erinevuse tajumise koht. Ja samas ka justkui vabandus ja põhjendus sellele, miks ma mõnikord, endalegi arusaamatult, käitun täiesti ootamatult. Kuigi põhiolemuselt samasugune, siis sisuliselt täiesti erinev, mis siis, et mitte normaalne, aga siiski täiesti endale omasel eristataval moel hull.
Ja kõik need nipid ja trikid tõesti enam ei toimi, ja seetõttu, ma arvangi, olin ma oma tänahommikuse kogemuse valguses veel eriti helges meeleolus.
esmaspäev, 11. mai 2015
Kaks vastandlikku poolust
Täna oli täpselt see päev, kui sain aru, et minus on koos kaks täiesti vastandlikku poolust. Üks on puhtalt ratsionaalne ja konservatiivne. Teine aga on absoluutselt meeletu, ilma mingi kontrollita, ratsionaalsust unustav ja hullustega kaasaminev.
Ehk siis, sai täna oma rahakotis sooritatud väga korralik mõrv. Seesugust pole olnud ammu, viimati novembris, aga siis oli tegemist praktilise vajadusega. Praegusel puhul pole praktilisusega mitte midagi pistmist, puhas meelelahutus. Sai ikka korralikult raha tuulde lastud, sõna otses mõttes.
Huvitav oli see, et numbrid just seesugused kokku said, nagu said. Mina loen seda heaks märgiks - kui isegi sel hetkel ja viisil tulid kokku minu numbrid, need, mis minu elumustriga kokku kõlavad.
Ja ise olin oma tänasest sammust täiesti uimastatud, ei saanud tükk aega sellest seisundist kuidagi välja. Ma ei kujuta üldse ette, mis nüüd edaspidi sündima hakkab. Elagu elu, elamise meeletu möll!
/Ääremärkusena tuleb ju kirja panna ka see, et normaalseks pole ma ennast kunagi pidanud. Hea vabandus iseenda tarvis, kui peaks tõesti kahtlus tekkima, et mingi asi võiks olla normaalne. Ja kummalisel kombel see hirm, mida veel eile tundsin, see väikene värin hinges, on tänaseks täiesti taandunud. Ega ma ennast nüüd mingiks julgeks hundiks ka pidama pole hakanud, pigem vist ikka nõnda, et nüüd on võimalus vaid edasi minna, ja võib-olla see ongi üks loomulik kulgemise rada./
Ehk siis, sai täna oma rahakotis sooritatud väga korralik mõrv. Seesugust pole olnud ammu, viimati novembris, aga siis oli tegemist praktilise vajadusega. Praegusel puhul pole praktilisusega mitte midagi pistmist, puhas meelelahutus. Sai ikka korralikult raha tuulde lastud, sõna otses mõttes.
Huvitav oli see, et numbrid just seesugused kokku said, nagu said. Mina loen seda heaks märgiks - kui isegi sel hetkel ja viisil tulid kokku minu numbrid, need, mis minu elumustriga kokku kõlavad.
Ja ise olin oma tänasest sammust täiesti uimastatud, ei saanud tükk aega sellest seisundist kuidagi välja. Ma ei kujuta üldse ette, mis nüüd edaspidi sündima hakkab. Elagu elu, elamise meeletu möll!
/Ääremärkusena tuleb ju kirja panna ka see, et normaalseks pole ma ennast kunagi pidanud. Hea vabandus iseenda tarvis, kui peaks tõesti kahtlus tekkima, et mingi asi võiks olla normaalne. Ja kummalisel kombel see hirm, mida veel eile tundsin, see väikene värin hinges, on tänaseks täiesti taandunud. Ega ma ennast nüüd mingiks julgeks hundiks ka pidama pole hakanud, pigem vist ikka nõnda, et nüüd on võimalus vaid edasi minna, ja võib-olla see ongi üks loomulik kulgemise rada./
pühapäev, 10. mai 2015
Õnnelikud hetked
Jalg oli kerge, meel oli helge, kui tiirutasin mööda tantsupõrandat. Nägu säras kõrvuni peas ja korraga oli nii hea olla, tõeliselt hea. Nii palju siis ongi õnneks vaja - vaid muusikat, mis mängiks, vaid seda vabadust tantsida, usaldada ennast muusika kätte.
Ja üllatav oli see, et muusika loojateks polnud sugugi need, keda selles rollis ikka ja aina olen harjunud kuulma. Seegi oli päris imestama panev, et ma ennast sedasi tundsin. Sest tegelikult tegeles ju pea veel animatsioonisoovidele, mille lahenduste kohta ma veel miskit ei teadnud, väljundi otsimisega, samuti polnud ma veel piltide lõikumisest ja kleepimisest ja kohandamisestki korralikult välja saanud.
Ja siis, korraga, seal, keset tantsupõrandat, oli kõik justkui iseenesest oma kohale langenud. Ja kuigi õnn oli olemas ja tunne oli hea, tundsin ma siiski puudust, kahest muusikalisest kollektiivist korraga. Minu hinge kõlama panevatest rõhuasetustest, minu enda tantsuredelist, millega kõrgustesse rühkida, tuttavast häälekõlast - nii oma lemmiklauljast number 2 kui ka oma lemmiklauljast number 3. Kõlagu siis seepeale lemmiklaulja number 2 hääl:
Ja tõesti, võingi nõnda õnnelik olla. Nõnda, et praegune hetk on õnne täis, aga samal ajal tunnen puudust millestki muust, aga see pole sügav igatsev puuduse tundmine, vaid lihtsalt teadmine, et kusagil on midagi, mis on oluliselt rohkem mina ise, kui see praegune hetk. Ja küll tuleb aeg ja koht, mil ka seda kõik jälle kogeda saab.
Ja üllatav oli see, et muusika loojateks polnud sugugi need, keda selles rollis ikka ja aina olen harjunud kuulma. Seegi oli päris imestama panev, et ma ennast sedasi tundsin. Sest tegelikult tegeles ju pea veel animatsioonisoovidele, mille lahenduste kohta ma veel miskit ei teadnud, väljundi otsimisega, samuti polnud ma veel piltide lõikumisest ja kleepimisest ja kohandamisestki korralikult välja saanud.
Ja siis, korraga, seal, keset tantsupõrandat, oli kõik justkui iseenesest oma kohale langenud. Ja kuigi õnn oli olemas ja tunne oli hea, tundsin ma siiski puudust, kahest muusikalisest kollektiivist korraga. Minu hinge kõlama panevatest rõhuasetustest, minu enda tantsuredelist, millega kõrgustesse rühkida, tuttavast häälekõlast - nii oma lemmiklauljast number 2 kui ka oma lemmiklauljast number 3. Kõlagu siis seepeale lemmiklaulja number 2 hääl:
Ja tõesti, võingi nõnda õnnelik olla. Nõnda, et praegune hetk on õnne täis, aga samal ajal tunnen puudust millestki muust, aga see pole sügav igatsev puuduse tundmine, vaid lihtsalt teadmine, et kusagil on midagi, mis on oluliselt rohkem mina ise, kui see praegune hetk. Ja küll tuleb aeg ja koht, mil ka seda kõik jälle kogeda saab.
reede, 8. mai 2015
Ühesuunaline liikumine?
Anti mulle suund kätte - sinna tuleb nüüd minna. Eks ma siis läksin, sain teada, mida teada saama pidin. No tore on, nägin midagi, mida varemalt polnud nii põhjalikult vaatama vaevunud. Arvasin, et sellega see asi nüüd piirdubki. Aga kus sa sellega, läks mõni aeg mööda ja lükatigi mind selles suunas edasi. Et ma ikka veel vaataksin ja näeksin.
Ehk siis, kindel ühesuunaline liikumine. Selles suhtes on ikka naljakas, et täna just lugesin, et kui mingid märgid väga selgelt ühes suunas näitavad, siis tuleks punktid omavahel ühendada ja siis saabki kõik selgeks. Antud juhul pole siin mingeid punkte vaja sugugi ühendada, need märgid on ühesuunalised olnud juba ühest väikesest väljaöeldud lausest alates, millega üks inimene väljendas oma soovmõtteid, mulle tundus tol hetkel. Ja sellest, mis sellele kõigele järgnenud on. Kui mitu erinevat korda, kui mitu erinevat inimest, kui palju erinevaid väljaütlemisi. Kõik ikka sellessamas suunas. Ja need teised hetked, need õrnad virvendused, need ekslemised, need leidmised, need sädelused, need meelelisused, see ülevoolav ja siiras rõõm...
Ehk siis, kindel ühesuunaline liikumine. Selles suhtes on ikka naljakas, et täna just lugesin, et kui mingid märgid väga selgelt ühes suunas näitavad, siis tuleks punktid omavahel ühendada ja siis saabki kõik selgeks. Antud juhul pole siin mingeid punkte vaja sugugi ühendada, need märgid on ühesuunalised olnud juba ühest väikesest väljaöeldud lausest alates, millega üks inimene väljendas oma soovmõtteid, mulle tundus tol hetkel. Ja sellest, mis sellele kõigele järgnenud on. Kui mitu erinevat korda, kui mitu erinevat inimest, kui palju erinevaid väljaütlemisi. Kõik ikka sellessamas suunas. Ja need teised hetked, need õrnad virvendused, need ekslemised, need leidmised, need sädelused, need meelelisused, see ülevoolav ja siiras rõõm...
Tõelisuse tõdemus
Kuulasin tummalt, sest mul ei olnud kuuldu peale mitte midagi kosta. Ma ei osanud midagi öelda, ei poolt ega vastu. Lihtsalt kuulasin ja tundsin, et nüüd kuulen seda, mida oli suhtumisega varemgi välja näidatud.
Ühe lausega sai kõik eelnev selgeks, vaid ühest lausest piisas, et tuua tõde päevavalgele.
Ja see lause jäi mind kummitama. Hämmastaval kombel ei tekitanud see minus mingeid haavumise märke. Tavaliselt oleks see kõik ju sedasi olnud. Nüüd enam vist pole tavaliselt. Nüüd on kõik juba erakordne ja erakorraline. Või olen lihtsalt mingi järgmise teadvuse taseme saavutanud.
Kuid kuuldud lause püsis minu sees, muutumatuna, sest ma ei olnud enda jaoks selgeks saanud, kas see lause käis minu kohta, kas see lause oli määratud mulle.
Seetõttu ei olnudki ma vist sel momendil ennast puudutatuna tundnud. Kuni ma siis ühel hetkel suutsin oma mõtetega jõuda nii kaugele, et saada kõik nad ühte ritta ja kogu see jada paika.
Ja siis sain aru, et see väljaöeldud lause on kõige tõesem asi, mis üldse olla saab. Seepärast polnud see asi ka mind puudutanud. Ja mul ei ole sellel teemal ikka midagi lisada, sest see on tõde. Kuigi mingil hetkel oleks see tõde mulle haiget teinud, siis praegu oli see pigem fakti nentimine, selle teadmise ja tunde, mida olen pikalt juba kogenud, karm kinnitus.
Ja kummaline on see, et üks teine teema lõikas sisse, hoopis teise kandi pealt. See, milliseid mõtteid ja arusaamu olen näinud inimestes, kes mind ei tunne või asjade tagamaad ei tea. Ja kuidas see on mind imestama pannud, üllatuma, muigama. Nüüd siis polnud enam midagi imestada. Kuigi jah, ka siin võib viga olla selles, et kõik pole teada. Seesugune on olnud minu soov ja tahe, teadagi miks. Ja eks seegi anna tunnistust sellest, mis toimub, kuidas asjalood on.
Ja nii iseenesestmõistetav on see kõik, et asjad on nii, nagu nad on. Kas ka siin on toimunud see muutus, mida olen mujal näinud? Jah, faktide fikseerimine, mida tummalt kõrvalt kuulasin. Ja alles hiljem taipasin, et tegelikult ongi needsamad väljaöeldud faktid olnud selleks põhjuseks, miks asjad on nii, nagu nad, vähemalt minu jaoks, vähemalt minu puhul. Seesama põhjendus, mis toodi, ongi põhjuseks, miks minu elu on keeranud uue lehekülje.
Samuti kummitab mind siinkohal üks aegadetagune kogemus. Selle kogemuse vari käib siin selle teema juures ka. Hukkamõistu, põlgust ja üleolekut sinna, kuhu oleks vaja mõistmist, arusaamist ja rõõmu. Mina aga püüan sellest kõigest õppida, sest kui seesugust olukorda mulle elus juba teist korda nii selgelt ette söödetakse, siis peab sellel ju ka mingi põhjus olema.
Ühe lausega sai kõik eelnev selgeks, vaid ühest lausest piisas, et tuua tõde päevavalgele.
Ja see lause jäi mind kummitama. Hämmastaval kombel ei tekitanud see minus mingeid haavumise märke. Tavaliselt oleks see kõik ju sedasi olnud. Nüüd enam vist pole tavaliselt. Nüüd on kõik juba erakordne ja erakorraline. Või olen lihtsalt mingi järgmise teadvuse taseme saavutanud.
Kuid kuuldud lause püsis minu sees, muutumatuna, sest ma ei olnud enda jaoks selgeks saanud, kas see lause käis minu kohta, kas see lause oli määratud mulle.
Seetõttu ei olnudki ma vist sel momendil ennast puudutatuna tundnud. Kuni ma siis ühel hetkel suutsin oma mõtetega jõuda nii kaugele, et saada kõik nad ühte ritta ja kogu see jada paika.
Ja siis sain aru, et see väljaöeldud lause on kõige tõesem asi, mis üldse olla saab. Seepärast polnud see asi ka mind puudutanud. Ja mul ei ole sellel teemal ikka midagi lisada, sest see on tõde. Kuigi mingil hetkel oleks see tõde mulle haiget teinud, siis praegu oli see pigem fakti nentimine, selle teadmise ja tunde, mida olen pikalt juba kogenud, karm kinnitus.
Ja kummaline on see, et üks teine teema lõikas sisse, hoopis teise kandi pealt. See, milliseid mõtteid ja arusaamu olen näinud inimestes, kes mind ei tunne või asjade tagamaad ei tea. Ja kuidas see on mind imestama pannud, üllatuma, muigama. Nüüd siis polnud enam midagi imestada. Kuigi jah, ka siin võib viga olla selles, et kõik pole teada. Seesugune on olnud minu soov ja tahe, teadagi miks. Ja eks seegi anna tunnistust sellest, mis toimub, kuidas asjalood on.
Ja nii iseenesestmõistetav on see kõik, et asjad on nii, nagu nad on. Kas ka siin on toimunud see muutus, mida olen mujal näinud? Jah, faktide fikseerimine, mida tummalt kõrvalt kuulasin. Ja alles hiljem taipasin, et tegelikult ongi needsamad väljaöeldud faktid olnud selleks põhjuseks, miks asjad on nii, nagu nad, vähemalt minu jaoks, vähemalt minu puhul. Seesama põhjendus, mis toodi, ongi põhjuseks, miks minu elu on keeranud uue lehekülje.
Samuti kummitab mind siinkohal üks aegadetagune kogemus. Selle kogemuse vari käib siin selle teema juures ka. Hukkamõistu, põlgust ja üleolekut sinna, kuhu oleks vaja mõistmist, arusaamist ja rõõmu. Mina aga püüan sellest kõigest õppida, sest kui seesugust olukorda mulle elus juba teist korda nii selgelt ette söödetakse, siis peab sellel ju ka mingi põhjus olema.
Muinasjutuline elu?
Kui pidevalt suhelda inimestega, kes kehastavad muinasjututegelasi, siis võib ootamatult kogu see maailm ka tavaellu üle kanduda. Nii avastasin, et hiljutine vana naise külastamine "Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi" ülesastumises, toob selle kõik ka minu ellu. On olemas selgesti eristuv Toriseja ja kindlasti on olemas Õnneseen. On olemas Unimüts ja on olemas ka Doktor. Kuidas aga jagunevad Ninatark, Häbelik ja Aevastaja, sellega on juba keerulisem. Ja Lumivalgekese peaks ju ka ikka leidma?
Ja imetlen selle loo väljamõtlejaid, üles tähendajaid, seda, kuidas on ära tabatud inimeste olemus ja eripära, erinevad inimtüübid ja nende põhiolemus. Ja äramärkimist väärib ka see, et inimesed võivad elu kulgemise sees ühest tüübist teise üle minna - kõik sõltub inimesest ja tema kogemustest ja sellest, kuidas inimene nende kogemuste tulemusena muutub, millises suunas edasi kulgeb.
Ja imetlen selle loo väljamõtlejaid, üles tähendajaid, seda, kuidas on ära tabatud inimeste olemus ja eripära, erinevad inimtüübid ja nende põhiolemus. Ja äramärkimist väärib ka see, et inimesed võivad elu kulgemise sees ühest tüübist teise üle minna - kõik sõltub inimesest ja tema kogemustest ja sellest, kuidas inimene nende kogemuste tulemusena muutub, millises suunas edasi kulgeb.
Kõik ongi õige!
See tunne tuli mu juurde juba tol hetkel, aastaid tagasi, hämaras novembriõhtus. See, et kõik on õige. See, mida tehakse, see, kuidas asjalood on. Tookord muigasin, et jah, inimene, enda teadmata, talitades küll mingite teiste instinktide najal, oli teinud ainuõige otsuse. Ma tõesti ei kuulunud seltskonda, küll sootuks teise, kui tema arvas, aga ega tema teadnud, et mind välja praakides, oli ta teinud seda laiemalt, kui tal plaanis oli. Mina, rumaluke, aga ikkagi toimetasin vanast inertsist edasi, arvates, et kõik võib kulgeda edasi samamoodi. Või mis arvates, pigem ikka tõesti vaid harjumusest kulgedes vanas suunas.
Samamoodi mõtlen ma selle kõige peale ka praegu. Tegelikult on kõik õige. Kui olla sellises seisuses, nagu mina olen, siis ongi kõik õige. Et pole midagi, pole kedagi. Vaid need haprad niidid, mis mind seovad.
Ma olen kui kummi otsas - kord päris serva peal, siis jälle turvalises keskkonnas. Kõik pendeldab seinast teise.
Ja ka see on õige tõdemus, et mul tõesti ei ole seda, mis peaks olemas olema, mida peetakse normaalseks. Kuidas mina siis olen nõnda osanud, kuidas siis mina olen olnud nõnda osav? Ja kui ma olengi kõike valesti teinud, siis miks ma ei taipa õppida? Kui ma saan juba aru, et kõik on läinud viltu, siis võiks ju ometi õppust võtta, otsida välja selle õige kulgemise viisi? Aga võib-olla just sellesama asja pärast, et ma tean ja mõistan, et kõik ongi õige, ei tee ma seda.
Samamoodi mõtlen ma selle kõige peale ka praegu. Tegelikult on kõik õige. Kui olla sellises seisuses, nagu mina olen, siis ongi kõik õige. Et pole midagi, pole kedagi. Vaid need haprad niidid, mis mind seovad.
Ma olen kui kummi otsas - kord päris serva peal, siis jälle turvalises keskkonnas. Kõik pendeldab seinast teise.
Ja ka see on õige tõdemus, et mul tõesti ei ole seda, mis peaks olemas olema, mida peetakse normaalseks. Kuidas mina siis olen nõnda osanud, kuidas siis mina olen olnud nõnda osav? Ja kui ma olengi kõike valesti teinud, siis miks ma ei taipa õppida? Kui ma saan juba aru, et kõik on läinud viltu, siis võiks ju ometi õppust võtta, otsida välja selle õige kulgemise viisi? Aga võib-olla just sellesama asja pärast, et ma tean ja mõistan, et kõik ongi õige, ei tee ma seda.
neljapäev, 7. mai 2015
Ühine haigus
Mu peast käis läbi üks võimalik jutuajamine. Jutuajamine, mille käigus oleksin rääkinud ühest inimesest ja tema poolt väljaöeldust. Ja siis kujutasin ette, kuidas teine inimene mu käest küsib, et kuidas ma seda inimest tunnen. Ja minu vastus oleks siis olnud, pidin sellele hetke mõtlema, see ei tulnud loomulikult, see ei tulnud iseenesest, aga kui ta viimaks sõnastatud sai, olid tulemus mu endagi jaoks üllatav: "Me põeme ühist haigust!"
See oleks olnud kõige korrektsem väljaütlemine üldse. Sest mis see muud ikka on, kui üks ühine haigus - see, kui käid palavikuliselt ringi ja see asi ei anna rahu, kui ligi pääseb, võtab endasse ja kaotad igasuguse kontrolli selle üle, mis ümberringi toimub (mitte, et seda kontrolli muidu väga saada oleks). See on ju haigus, sõltuvushaigus, sest "patsiendid" vajavad oma doose, ilma nendeta nad olla ei oska, ilma nendeta oleks kui midagi puudu, elu lonkaks korralikult.
Muigama pani mind see mõttevälgatus ja kujuteldav jutuajamine. Tean, et reaalsuses ei leia see jutuajamine mitte kunagi aset. Sellised on asjalood, ma tean. Aga, mõttemänguks sobib ju küll. Boonuseks on see ühise haiguse põdemise avastamine.
Tahaks siia kirjutada vene keeles: Если человек болен, то это надолго, если больной, то на всю жизнь
See oleks olnud kõige korrektsem väljaütlemine üldse. Sest mis see muud ikka on, kui üks ühine haigus - see, kui käid palavikuliselt ringi ja see asi ei anna rahu, kui ligi pääseb, võtab endasse ja kaotad igasuguse kontrolli selle üle, mis ümberringi toimub (mitte, et seda kontrolli muidu väga saada oleks). See on ju haigus, sõltuvushaigus, sest "patsiendid" vajavad oma doose, ilma nendeta nad olla ei oska, ilma nendeta oleks kui midagi puudu, elu lonkaks korralikult.
Muigama pani mind see mõttevälgatus ja kujuteldav jutuajamine. Tean, et reaalsuses ei leia see jutuajamine mitte kunagi aset. Sellised on asjalood, ma tean. Aga, mõttemänguks sobib ju küll. Boonuseks on see ühise haiguse põdemise avastamine.
Tahaks siia kirjutada vene keeles: Если человек болен, то это надолго, если больной, то на всю жизнь
Mõtted minu peas...
Püüdes kasvada paremaks ja suuremaks inimeseks tegelen ma ikka iseendaga. Sellega, kuidas ma tegutsen ja mida ma mõtlen. Ja, kuigi ma püüan endas teatud arusaamu muuta ja anda teemasid vabaks, siis fikseerin jätkuvalt ära need hetked, mil mõtted minu peas on võitu saanud vanadest mõttemallidest.
Nende vanade mõttemallide kõigi ühine pealkiri võiks olla kas iroonia või sarkasm. Need on need mõtted, mis tekivad kogemuste pealt, selle pealt, mida olen läbi teinud ja mida näinud, selle pealt, et oskan inimesi läbi näha ja tean, kuhu mingid asjad viivad.
Eks me kõik pärine oma minevikust, meil igaühel on oma kogemused, läbi tehtud katsumused ja seiklused. Nad kõik on meisse oma jälje jätnud. Paratamatult on nad osa meist. Ja kuigi suurt edasiminekut pole vist veel toiminud, siis ma vähemalt saan aru ja tajun ära need hetked. See on vast esimene samm sellel enesearendamise teel ja võib-olla ühel hetkel saavad ka seesugused sarkastilis-iroonilised allmärkused minu peast kaduma.
Nende vanade mõttemallide kõigi ühine pealkiri võiks olla kas iroonia või sarkasm. Need on need mõtted, mis tekivad kogemuste pealt, selle pealt, mida olen läbi teinud ja mida näinud, selle pealt, et oskan inimesi läbi näha ja tean, kuhu mingid asjad viivad.
Eks me kõik pärine oma minevikust, meil igaühel on oma kogemused, läbi tehtud katsumused ja seiklused. Nad kõik on meisse oma jälje jätnud. Paratamatult on nad osa meist. Ja kuigi suurt edasiminekut pole vist veel toiminud, siis ma vähemalt saan aru ja tajun ära need hetked. See on vast esimene samm sellel enesearendamise teel ja võib-olla ühel hetkel saavad ka seesugused sarkastilis-iroonilised allmärkused minu peast kaduma.
Kõnelev veepind
Mulle on alati meeldinud vee mängu jälgida, vee ja valguse mängu. Nii olen ühel varasel hommikutunnil jahiga Tallinna lahel purjetades olnud lummatud sellest arvutianimatsioonist, mis mu magamatusest väsinud silme ees mängles - selliseid asju oli varemalt näinud tehislikult looduna, aga loodus on alati mitmekesisem, värvikam, eredam, mõjusam.
See hetk, millest praegu kirjutada tahan, oli veidi teistsugune, see tuletas mulle meelde, kuidas valgus võib endasse võtta. See oli üks loojangujärgne vaade merepinnale, valendav vesi, mis heledalt vastu vilkus. Mina selle tooni nime ei tea - kas on ta hõbevalge või sootuks lumivalge. Igal juhul on ta alati mind lummanud, see toon, aga oli lihtsalt meelest ära läinud. Kuigi see vaatepilt teeb oma eredusega, mis on kaduva päeva saabuvas hämaruses iseäranis kummaline, peaaegu haiget ja tekib tahtmine silmad sulgeda. Aga mitte kuidagi ei saa, sest see lummus hoiab endas ega lase lahti. Ja nõnda ma sel hetkel seal mererannal seisingi, imetledes ja ahmides endasse seda looduse pakutavat ilu.
See hetk, millest praegu kirjutada tahan, oli veidi teistsugune, see tuletas mulle meelde, kuidas valgus võib endasse võtta. See oli üks loojangujärgne vaade merepinnale, valendav vesi, mis heledalt vastu vilkus. Mina selle tooni nime ei tea - kas on ta hõbevalge või sootuks lumivalge. Igal juhul on ta alati mind lummanud, see toon, aga oli lihtsalt meelest ära läinud. Kuigi see vaatepilt teeb oma eredusega, mis on kaduva päeva saabuvas hämaruses iseäranis kummaline, peaaegu haiget ja tekib tahtmine silmad sulgeda. Aga mitte kuidagi ei saa, sest see lummus hoiab endas ega lase lahti. Ja nõnda ma sel hetkel seal mererannal seisingi, imetledes ja ahmides endasse seda looduse pakutavat ilu.
teisipäev, 5. mai 2015
Vaidlushimuline olen ma ka...
Jah, see on ammu teada, et mulle meeldib vaielda. Vaielda siis, kui on teemaks mingisugused asjad, millega ma olen väga lähedalt kokku puutunud. Ja iseäranis siis, kui ma tean, mida ma räägin. Viimased paar nädalat on pakkunud mulle kahte seesugust vaidlust. Ja eks ma mingi hetk nende asjade keskel olen ka kõhklema hakanud, oma teadmistes. Aga, õnneks on oma teadmisi ju võimalik ka üle kontrollida. Ja hea meel on mul tõdeda, et ma ikkagi tean, mida ma räägin. Ehk siis, see, mida ma olen välja öelnud, on osutunud õigeks.
Ja kummaline on see, mis hakkab nende vaidluste keskel korraga toimuma. Ma olen seda ka varemalt tajunud - kuidas need vaidlused omandavad justkui mingi uue tooni ja värvingu, lähevad kaugemale, kui konkreetsed faktid. Ja huvitavad on inimeste reaktsioonid.
Kõige radikaalsemad vaidlused on mul olnud inimestega, kellega on ikka korralikult karjutud ja ragistatud. Hämmastaval kombel on selliste asjade tulemusena senised suhted sootuks paremaks muutunud, areng ja kasv on olnud mõlemapoolne.
Ja kummaline on see, mis hakkab nende vaidluste keskel korraga toimuma. Ma olen seda ka varemalt tajunud - kuidas need vaidlused omandavad justkui mingi uue tooni ja värvingu, lähevad kaugemale, kui konkreetsed faktid. Ja huvitavad on inimeste reaktsioonid.
Kõige radikaalsemad vaidlused on mul olnud inimestega, kellega on ikka korralikult karjutud ja ragistatud. Hämmastaval kombel on selliste asjade tulemusena senised suhted sootuks paremaks muutunud, areng ja kasv on olnud mõlemapoolne.
Ninanipse saades
Kui ma sel hetkel, seal, mõtlesin, et sellest ühest lausest ning selle tulemusena tekkinud olukorrast ei juhtu midagi, siis ma eksisin küll väga rängalt.
Arvasin, et sellest ühest ninanipsust, mille mõni aeg tagasi sain, oleks võinud ju juba piisata. Arvasin ja otse loomulikult eksisin.
Seda, kui rängalt, saan ma nüüd alles tunda. Ma ei tea, kas asi oleks kuidagi teisiti olnud, kui ma poleks oma tahtmise järgi toiminud, oma soovi kohaselt talitanud. Ma tõesti ei tea. Kuigi, vaadates üldist kogemuste pagasit, ei oleks see asi teistmoodi ka mitte kuidagi läinud. Inimene on oma põhiolemuselt ikka ühesugune, väikesed kõrvalekaldel on vaid vahelduseks.
Ja nõnda ma neid ninanipse siin siis praegugi kokku korjan. Tuleb neid, muudkui tuleb. Aga, mis siis ikka, olen ise selle tee valinud ja nüüd tuleb mul tagajärgedega hakkama saada.
Ja praegu, selle kogemuse sees, imetlen ma veelgi enam seda, mille ma ühel hetkel imetlusega kõrvalt vaadates ära fikseerisin - seda enese säästmise oskust, oskust lükata asjad teise valgusesse, oskust ennast mitte häirida lasta, oskust endast leebus ja pehmus välja võluda just seesugustel hetkedel.
Arvasin, et sellest ühest ninanipsust, mille mõni aeg tagasi sain, oleks võinud ju juba piisata. Arvasin ja otse loomulikult eksisin.
Seda, kui rängalt, saan ma nüüd alles tunda. Ma ei tea, kas asi oleks kuidagi teisiti olnud, kui ma poleks oma tahtmise järgi toiminud, oma soovi kohaselt talitanud. Ma tõesti ei tea. Kuigi, vaadates üldist kogemuste pagasit, ei oleks see asi teistmoodi ka mitte kuidagi läinud. Inimene on oma põhiolemuselt ikka ühesugune, väikesed kõrvalekaldel on vaid vahelduseks.
Ja nõnda ma neid ninanipse siin siis praegugi kokku korjan. Tuleb neid, muudkui tuleb. Aga, mis siis ikka, olen ise selle tee valinud ja nüüd tuleb mul tagajärgedega hakkama saada.
Ja praegu, selle kogemuse sees, imetlen ma veelgi enam seda, mille ma ühel hetkel imetlusega kõrvalt vaadates ära fikseerisin - seda enese säästmise oskust, oskust lükata asjad teise valgusesse, oskust ennast mitte häirida lasta, oskust endast leebus ja pehmus välja võluda just seesugustel hetkedel.
Liiga kõrge lennuga
Sain sel nädalal taaskord aru, et ma olen liiga kõrge lennuga. Aga kui maailm pole valmis seda kõike, mida mul pakkuda on, vastu võtma, siis tulebki mul jätta see endale ja endasse.
Üheks oluliseks asjaks olen mina alati pidanud sisu, sügavamat, kui esmapilgul välja paistab. Aga, seda ei ole vaja. Üllatav on see, kuidas asjad ennast lahti kerivad. Mulle tuleb meelde see mõttearendus, mille panin kirja, ühes teises kontekstis, kui juttu oli pealiskaudsusest. Ja iseäranis selles valguses, et just seetõttu astub elu siinkohal taaskord oma irooniaga vahele - need asjad, mis mõjutavad meie igapäevast meeleolu, tulevad ikka meie endi juurde läbi meie tegude tagasi. Kui see pealiskaudsus oli tookord põhjuseks, siis nõnda on see ka praegu siin.
Aga mina võin ju jääda endale kindlaks, olles veendunud, et see tasakaalus ja sisuline tulemus, millega hakkama sain, on õige, vähemalt minu silmis. See, et sellest midagi enamat ei saa, pole ju enam oluline. Minul on iseendaga rahuloluks põhjust küll ja veel.
Üheks oluliseks asjaks olen mina alati pidanud sisu, sügavamat, kui esmapilgul välja paistab. Aga, seda ei ole vaja. Üllatav on see, kuidas asjad ennast lahti kerivad. Mulle tuleb meelde see mõttearendus, mille panin kirja, ühes teises kontekstis, kui juttu oli pealiskaudsusest. Ja iseäranis selles valguses, et just seetõttu astub elu siinkohal taaskord oma irooniaga vahele - need asjad, mis mõjutavad meie igapäevast meeleolu, tulevad ikka meie endi juurde läbi meie tegude tagasi. Kui see pealiskaudsus oli tookord põhjuseks, siis nõnda on see ka praegu siin.
Aga mina võin ju jääda endale kindlaks, olles veendunud, et see tasakaalus ja sisuline tulemus, millega hakkama sain, on õige, vähemalt minu silmis. See, et sellest midagi enamat ei saa, pole ju enam oluline. Minul on iseendaga rahuloluks põhjust küll ja veel.
Esimese reaktsiooni õigsusest
Kui ma kuulsin neid sõnu, siis minu reaktsioon väljendas ahastust või pigem tunnet, ei, nii see asi ju ometi olla ei saa. Läks hetk mööda ja ma sain aru, et ma võisin asjast valesti aru saada. Siis tekkis mul tunne, lootus, et ma sain tõesti valesti aru. Üks nimi, mis võib tähendada kahte asja, see teine variant ei tulnud mulle esialgu meeldegi, sest mul oli üks valus kogemus ees, mis suunas mu mõtted kohe selle esimese variandi peale. Ja kui ma siis tausta teada saan, siis hingasin tõesti kergendatult - jah, ma olingi asjadest valesti aru saanud.
Ma ei tea, millest sellised kuvandid, ma ei tea, miks see minu jaoks nii oluline oli. Ma tõesti ei tea. Aga kuidagi tundus mulle, et kui asi oleks olnud tõesti nii, nagu ma algul arvasin, siis oleks see olnud minu jaoks üks suur pettumus. Pelgalt ühe inimese pärast, pelgalt ühe inimese tõttu. Ja reaktsioon oli tegelikult ju samasugune, nagu mõned aastad tagasi, ühes teises olukorras, kui ma peaaegu sama paaniliselt reageerisin ühe teise analoogse situatsiooni peale.
Ja kõige selle juures ei mõista ma, kuidas on minu sees see teadmine, et mina tean paremini. Inimesed ju ise teevad oma otsused ja kes olen üldse mina, et neile mingeid hinnanguid anda. Ja kui sisulise poole peale minna, siis poleks see esimesena päheturgatanud variant olnud sugugi halb, sest tegijaid ja tegusid on ju sealgi, küll mitte minu jaoks, aga kellegi jaoks on nad siiski vajalikud.
Ma ei tea, millest sellised kuvandid, ma ei tea, miks see minu jaoks nii oluline oli. Ma tõesti ei tea. Aga kuidagi tundus mulle, et kui asi oleks olnud tõesti nii, nagu ma algul arvasin, siis oleks see olnud minu jaoks üks suur pettumus. Pelgalt ühe inimese pärast, pelgalt ühe inimese tõttu. Ja reaktsioon oli tegelikult ju samasugune, nagu mõned aastad tagasi, ühes teises olukorras, kui ma peaaegu sama paaniliselt reageerisin ühe teise analoogse situatsiooni peale.
Ja kõige selle juures ei mõista ma, kuidas on minu sees see teadmine, et mina tean paremini. Inimesed ju ise teevad oma otsused ja kes olen üldse mina, et neile mingeid hinnanguid anda. Ja kui sisulise poole peale minna, siis poleks see esimesena päheturgatanud variant olnud sugugi halb, sest tegijaid ja tegusid on ju sealgi, küll mitte minu jaoks, aga kellegi jaoks on nad siiski vajalikud.
Here we go again
Aastad lähevad ja kõik asjad korduvad. Vaatan oma elu peale ja üllatun aina vähem. Sest, kui olen juba midagi kogeda saanud, midagi, mis on esimesel kokkupuutel tekitanud teravaid emotsioone, siis järgmised kogemused on pigem juba asjade nentimine. Lihtsalt seisan kõrval ja fikseerin olukorra ära: "Ah, et siis taaskord, jah?"
Ja nende asjade põhjal saan aru, et mingitest asjadest ma tõesti olen võimeline õppima. Hea seegi, et veidigi, kusagilt, midagi.
Aga eks ma pean õppima midagi sootuks muud, nagu mulle ükspäev siin üritati elu selgitada - lase vabaks! Jah, ju ma siis tõesti takerdun, sõnadesse, tunnetesse, olukordadesse. Sest mis muud saab see olla - palk minu silmis, muud ei midagi. See enesehävituslik suhtumine on ikka alati toiminud - et kui keegi väljastpoolt aru ei saa, siis saan ma vähemalt ise aru sellest kuivõrd valesti ma pidevalt toimetan, kuivõrd kõver on minu kulgemise tee.
Ja kokkuvõtvalt, ma olen ju selle kõigega ennegi võidelnud. Sellega elutõega, mida mulle selgeks teha üritatakse, mida minugi sisse pookida tahetakse. Tookord ma valisin ikkagi oma tee, tahan seda nüüdki teha. Aga pean siis õppima seda kuidagi teisiti tegema, sest see praegune viis, ma tajun, pole tõesti parim.
Ja nende asjade põhjal saan aru, et mingitest asjadest ma tõesti olen võimeline õppima. Hea seegi, et veidigi, kusagilt, midagi.
Aga eks ma pean õppima midagi sootuks muud, nagu mulle ükspäev siin üritati elu selgitada - lase vabaks! Jah, ju ma siis tõesti takerdun, sõnadesse, tunnetesse, olukordadesse. Sest mis muud saab see olla - palk minu silmis, muud ei midagi. See enesehävituslik suhtumine on ikka alati toiminud - et kui keegi väljastpoolt aru ei saa, siis saan ma vähemalt ise aru sellest kuivõrd valesti ma pidevalt toimetan, kuivõrd kõver on minu kulgemise tee.
Ja kokkuvõtvalt, ma olen ju selle kõigega ennegi võidelnud. Sellega elutõega, mida mulle selgeks teha üritatakse, mida minugi sisse pookida tahetakse. Tookord ma valisin ikkagi oma tee, tahan seda nüüdki teha. Aga pean siis õppima seda kuidagi teisiti tegema, sest see praegune viis, ma tajun, pole tõesti parim.
Irooniapärlid
Mul on siin vaade, kahele inimesele. Panen nad kõrvuti ja nii kummaline pilt saab kokku. Pilt sellest, kuidas teine inimene on põlgusväärne, oma oleku ja tegudega. Samas, põlgaja ise on samasuguse oleku ja tegudega.
Ja nii ma siis vaatan seda pilti, mida pole näha antud, kaen seda kõrvalpilku olukordadele ja irooniapärlid hakkavad sädelema - inimene, kes põlgab midagi, mis võib olla osake temast endast. Teatavasti pidavat ju inimene ise kogu aeg vaid enda järgi kõike tegema ja hindama ja ju siis seegi on siin praegu üks eredasse valgusesse asetatud käitumismuster - läbi teise inimese küll, aga suunatuna ikka pigem endale.
Ja nii ma siis vaatan seda pilti, mida pole näha antud, kaen seda kõrvalpilku olukordadele ja irooniapärlid hakkavad sädelema - inimene, kes põlgab midagi, mis võib olla osake temast endast. Teatavasti pidavat ju inimene ise kogu aeg vaid enda järgi kõike tegema ja hindama ja ju siis seegi on siin praegu üks eredasse valgusesse asetatud käitumismuster - läbi teise inimese küll, aga suunatuna ikka pigem endale.
reede, 1. mai 2015
Mulle meeldib mu elu
Kui keegi küsis mõni aeg tagasi mu käest, kuidas mul läheb, siis taipasin talle vastata, et mul läheb kenasti ja mulle meeldib mu elu väga. Tõesti, mul läheb hästi. See, mida ma igapäevaselt teen, milliste väärtustega kokku puutun, on täiesti suurepärane.
Kui esmapilgul ei pruugi mõni algav projekt endas midagi suurt sisaldada, siis mida enam teemadesse süvenen, seda rohkem vaimustun sellest, milliseid võimalusi elu mulle pakub. Ja mõni asi, millega kokku puutun, meeldib mulle juba sellest hetkest peale, kui ma temast esmakordselt tulen. Nädalajagu päevi tagasi jõudis reaalse soovini asi, millest olin poolteist kuud tagasi kuulnud. Taaskord, üks suur au ja heameelega tehtav asi. Seda, et mul tuleb selle käigus ka joonistama hakata, ei osanud ma küll oodata. Täna, kogu olukorra peale mõeldes, olin ikka imestunud - milline õnn on teha tööd, mis sisaldab endas sellist suurepärast tegevust, nagu seda on joonistamine. Kui palju on neid inimesi, kellele sellist võimalust pakutakse? Ja see pole hoopiski teema, milles ma ennast koduselt tunneks või mida võiks kuidagi pidada minu töö loomulikuks osaks. Aga seda enam olen ma seda protsessi nautinud ja olnud rahul ka nende tulemustega, mis on juba täiesti käega katsutavad.
Ja mulle tõesti meeldib minu elu, see, millised võimalused mulle on avanenud, milliseid asju ma teha olen saanud, on ikka väga eriline ja erakordne.
Ja soovid, mis olen välja öelnud, on kõik täide läinud. Universum on nad kõik täitnud ja kuhjaga omalt poolt mõnusaid ja vahvaid toone lisanud. Olen tõeliselt tänulik selle kõige eest!
Kui esmapilgul ei pruugi mõni algav projekt endas midagi suurt sisaldada, siis mida enam teemadesse süvenen, seda rohkem vaimustun sellest, milliseid võimalusi elu mulle pakub. Ja mõni asi, millega kokku puutun, meeldib mulle juba sellest hetkest peale, kui ma temast esmakordselt tulen. Nädalajagu päevi tagasi jõudis reaalse soovini asi, millest olin poolteist kuud tagasi kuulnud. Taaskord, üks suur au ja heameelega tehtav asi. Seda, et mul tuleb selle käigus ka joonistama hakata, ei osanud ma küll oodata. Täna, kogu olukorra peale mõeldes, olin ikka imestunud - milline õnn on teha tööd, mis sisaldab endas sellist suurepärast tegevust, nagu seda on joonistamine. Kui palju on neid inimesi, kellele sellist võimalust pakutakse? Ja see pole hoopiski teema, milles ma ennast koduselt tunneks või mida võiks kuidagi pidada minu töö loomulikuks osaks. Aga seda enam olen ma seda protsessi nautinud ja olnud rahul ka nende tulemustega, mis on juba täiesti käega katsutavad.
Ja mulle tõesti meeldib minu elu, see, millised võimalused mulle on avanenud, milliseid asju ma teha olen saanud, on ikka väga eriline ja erakordne.
Ja soovid, mis olen välja öelnud, on kõik täide läinud. Universum on nad kõik täitnud ja kuhjaga omalt poolt mõnusaid ja vahvaid toone lisanud. Olen tõeliselt tänulik selle kõige eest!
Oskus komplimente vastu võtta
Möödunud nädalavahetusel olin ühe Eestis toimunud rahvusvahelise võistluse korralduskomitee liige. Kui minu käest küsiti, kas olen valmis seda tegema, ütlesin oma jah-sõna peamiselt sel põhjusel, et teadsin, et saan aidata ja minu jaoks tundus nii loomulik olevat enda panus anda, kui seda vajatakse. Minu jaoks oli tegemist pigem võõrustaja auga - anda endast parim, et külalised ennast meil siin hästi tunneksid.
Ja kuna minu elus on ette tulnud nii spordivõistluste läbiviimist kui ka rahvusvaheliste konverentside korraldamist, siis ei olnud see minu jaoks midagi uut ega erakordset. Samuti polnud midagi uut ega erakordset ka selles, et ma selle kõigega, st oma osaga asja läbiviimises, kenasti hakkama sain. Iseäranis positiivne oli asja juures see, et kogu seltskond, kes toimetas, oli väga abivalmis ja toetav ja ühise hea tulemuse saamisele meelestatud. Ehk siis, minu jaoks oli seetõttu see asi iseäranis lihtne, sellist meeskonnatunnet polnud ma ammu tundnud.
Nüüd, kui see asi on tehtud, olen saanud nii ühelt kui ka teiselt poolt vaid kiidusõnu ja komplimente. Ja tunnen, et mul tuleb õppida seda oskust - oskust võtta vastu neid häid sõnu, mida mulle öeldakse. See õppimise vajadus tuleneb sellest, et enda meelest pole ma midagi väga erilist teinud, olen toimetanud asju just nii, nagu ma neid alati toimetanud olen. Aga, häid sõnu on ikka hea kuulda ja tunda, et olen hinnatud, on ka suurepärane.
Ja ma tean vähemalt üht inimest, kes mu iga seesuguse teo puhul küsib: "Miks Sa seda teed? Mis Sa sellest saad?" Siis vastused neile küsimustele on enamasti sedalaadi, et ma teen asju seepärast, et ma saan neid teha, st mul on võimalus neid teha. Ja olla abiks ja toeks, panustada seal, kus minu panust on vaja, ja see annab väga hea tunde. Ja vähemalt ühe inimese elu olen ma sel määral oma eeskujuga mõjutanud, et ta on minu teod endale eeskujuks võtnud ja nendest inspireerituna praegu toimetab.
Ja kuna minu elus on ette tulnud nii spordivõistluste läbiviimist kui ka rahvusvaheliste konverentside korraldamist, siis ei olnud see minu jaoks midagi uut ega erakordset. Samuti polnud midagi uut ega erakordset ka selles, et ma selle kõigega, st oma osaga asja läbiviimises, kenasti hakkama sain. Iseäranis positiivne oli asja juures see, et kogu seltskond, kes toimetas, oli väga abivalmis ja toetav ja ühise hea tulemuse saamisele meelestatud. Ehk siis, minu jaoks oli seetõttu see asi iseäranis lihtne, sellist meeskonnatunnet polnud ma ammu tundnud.
Nüüd, kui see asi on tehtud, olen saanud nii ühelt kui ka teiselt poolt vaid kiidusõnu ja komplimente. Ja tunnen, et mul tuleb õppida seda oskust - oskust võtta vastu neid häid sõnu, mida mulle öeldakse. See õppimise vajadus tuleneb sellest, et enda meelest pole ma midagi väga erilist teinud, olen toimetanud asju just nii, nagu ma neid alati toimetanud olen. Aga, häid sõnu on ikka hea kuulda ja tunda, et olen hinnatud, on ka suurepärane.
Ja ma tean vähemalt üht inimest, kes mu iga seesuguse teo puhul küsib: "Miks Sa seda teed? Mis Sa sellest saad?" Siis vastused neile küsimustele on enamasti sedalaadi, et ma teen asju seepärast, et ma saan neid teha, st mul on võimalus neid teha. Ja olla abiks ja toeks, panustada seal, kus minu panust on vaja, ja see annab väga hea tunde. Ja vähemalt ühe inimese elu olen ma sel määral oma eeskujuga mõjutanud, et ta on minu teod endale eeskujuks võtnud ja nendest inspireerituna praegu toimetab.
Kõige kauem loetud raamat
Sellist lugemiskogemust, nagu täna lõpetatud raamatuga, pole ma küll ammu kogenud. Lugu siis seesugune, et juba mõned nädalad tagasi alustasin ühe raamatu lugemist. Ja kuidagi ei suutnud teda üle paari lehekülje korraga lugeda. Ja kummaline oli see, et ma teda kõrvale ei pannud, pooleli ei jätnud. Kui ikka lugu ei arene ja lugemine nii vaevaliselt kulgeb, siis peaks ju sellest õppust võtma. Aga, millegipärast ma seda raamatut pooleli ei jätnud, soovisin ikka teada saada, mis lõpuks saab, see vist on ainus põhjus, miks ma selle pingutusega jätkasin.
Lugemine peaks olema nauding, vähemalt seesugune, ilukirjanduslike teoste lugemine. Meelelahutus, puhkus, aga mitte visa võitlus. Ega see pole mingi kohustuslik kirjandus, midagi, mida peab lugema. Enda vabal valikul on ju raamat kätte võetud, ise saan otsustada, kas loen ja mida loen ja kas üldse loen. Ja ometi, omades kogemusi paarisajaleheküljelise raamatu ühe õhtuga läbi lugemisest või siis sellest, kuidas raamatust saadud elamus võib veel päevi hiljemgi elule mõju avaldada, olen ma üllatunud, et ma seda mitme nädala pikkust vaeva läbi teha soovisin. Justkui poleks alternatiivi olnud, justkui poleks kasvõi iseenda raamaturiiulist võtta neid raamatuid, milles iga lehekülg on puhas nauding.
Inimene on ikka üks kummaline olevus - ise elab oma elu keeruliseks. Aga võib-olla on sellised kogemused vajalikud selleks, et saaks rõõmu tunda sellest, kui raamat on kõnetav? Et oleks võrdlusmaterjali? Et see nauding, mida võib hea raamatu lugemisest saada, oleks veelgi suurem? Täna alustatud raamat on senini olnud just seesugune.
Lugemine peaks olema nauding, vähemalt seesugune, ilukirjanduslike teoste lugemine. Meelelahutus, puhkus, aga mitte visa võitlus. Ega see pole mingi kohustuslik kirjandus, midagi, mida peab lugema. Enda vabal valikul on ju raamat kätte võetud, ise saan otsustada, kas loen ja mida loen ja kas üldse loen. Ja ometi, omades kogemusi paarisajaleheküljelise raamatu ühe õhtuga läbi lugemisest või siis sellest, kuidas raamatust saadud elamus võib veel päevi hiljemgi elule mõju avaldada, olen ma üllatunud, et ma seda mitme nädala pikkust vaeva läbi teha soovisin. Justkui poleks alternatiivi olnud, justkui poleks kasvõi iseenda raamaturiiulist võtta neid raamatuid, milles iga lehekülg on puhas nauding.
Inimene on ikka üks kummaline olevus - ise elab oma elu keeruliseks. Aga võib-olla on sellised kogemused vajalikud selleks, et saaks rõõmu tunda sellest, kui raamat on kõnetav? Et oleks võrdlusmaterjali? Et see nauding, mida võib hea raamatu lugemisest saada, oleks veelgi suurem? Täna alustatud raamat on senini olnud just seesugune.
Lausumata sõnad
Need sõnad jäävad igavesti
lausumata, välja ütlemata.
Need sõnad jäävad igavesti
Sinu teada, minu teada.
Need sõnad jäävad igavesti
Sinu hinge, minu hinge.
Need sõnad jäävad igavesti
me kahe silmapaari sisse.
Lausumata sõnad,
sõnastamata mõtted,
hingelised kooskõlad,
joovastuse alglätted.
lausumata, välja ütlemata.
Need sõnad jäävad igavesti
Sinu teada, minu teada.
Need sõnad jäävad igavesti
Sinu hinge, minu hinge.
Need sõnad jäävad igavesti
me kahe silmapaari sisse.
Lausumata sõnad,
sõnastamata mõtted,
hingelised kooskõlad,
joovastuse alglätted.
Lapsepõlveradadel
Käisin täna oma lapsepõlvemetsas jalutamas. Või siis selles, mis sellest alles on jäänud. Oi, kuidas ma ei olnud valmis selleks, mida ma nägin.
Mul on olnud kaks sügavat lapsepõlvemaad. Kui esimene neist on säilinud suures plaanis samasugusena, nagu ma teda mäletan, siis teises paigas, Tallinna külje all olevas kuumas kinnisvaraarenduspiirkonnas, on muutused olnud meeletud.
Ja kaua aega polnud ma käinud neis paigus, täna siis läksin, tunne ütles, et tuleb minna. Ja vaatasin, et need, kes nüüd seal oma uutes ja uhketes majades elavad, ei tea näiteks midagi sellest, et kohe nende maja taga on olnud hea kukeseenekoht. Või sellest, et selle koha peal, kus nüüd on puuriit, on olnud saun. Või et need põõsad, millest ma ennast läbi murdsin, jalutades veel ainsal vahepealsel krundil, mis pole aiaga piiratud, on samasugused, nagu ma neid mäletan oma lapsepõlvest. Või siis seda, et kohe nende krundi taga on olnud suurepärased muulukakohad. Samuti ei tea uue ja värske tänava asukad midagi sellest, et need männid, mis nende koduaedades nüüd kasvavad, on minu istutatud - juba varases lapsepõlves olen ma puude istutamisega tegelenud, tuli mulle täna meelde. Tegin neile mändidele, mis aedadest väljapoole jäid, pai - täpselt selline tunne oli, et seda tuleb mul teha.
Eks meiegi, seal oma lapsepõlve mööda saates, elasime eelmisest elulaadist pärit jälgede keskel - nt olid meil seal mänguplatsiks ühe vana maja vundamendikivid ja marjaaia sõstrapõõsad mõnusateks maiustuste pakkujateks.
Ja kogu see ilus elu, mida täna nägin, ühed villad suuremad ja uhkemad kui teised, ei sobinud minu arvates kokku minu lapsepõlvemaaga - minu arusaamist mööda peaks see jätkuvalt olema üks metsik paik, kus on üksik maja metsa sees, kus on loodus ja linnulaul, ja mõnikord praegugi näen unes seda metsikut loodust - nüüd pole enam ammu märkigi sellest, et seal on kunagi olnud kõrged kuused ja polegi võimalust, et tekiks selline läbi puude kammiv päikesekiirte mäng, mille olen endaga ellu kaasa võtnud.
Lapsepõlv on enamasti ikka hea aeg ja praeguse nostalgilise meeleolu kirjeldamiseks sobib hästi laul just sellest ajast:
Mul on olnud kaks sügavat lapsepõlvemaad. Kui esimene neist on säilinud suures plaanis samasugusena, nagu ma teda mäletan, siis teises paigas, Tallinna külje all olevas kuumas kinnisvaraarenduspiirkonnas, on muutused olnud meeletud.
Ja kaua aega polnud ma käinud neis paigus, täna siis läksin, tunne ütles, et tuleb minna. Ja vaatasin, et need, kes nüüd seal oma uutes ja uhketes majades elavad, ei tea näiteks midagi sellest, et kohe nende maja taga on olnud hea kukeseenekoht. Või sellest, et selle koha peal, kus nüüd on puuriit, on olnud saun. Või et need põõsad, millest ma ennast läbi murdsin, jalutades veel ainsal vahepealsel krundil, mis pole aiaga piiratud, on samasugused, nagu ma neid mäletan oma lapsepõlvest. Või siis seda, et kohe nende krundi taga on olnud suurepärased muulukakohad. Samuti ei tea uue ja värske tänava asukad midagi sellest, et need männid, mis nende koduaedades nüüd kasvavad, on minu istutatud - juba varases lapsepõlves olen ma puude istutamisega tegelenud, tuli mulle täna meelde. Tegin neile mändidele, mis aedadest väljapoole jäid, pai - täpselt selline tunne oli, et seda tuleb mul teha.
Eks meiegi, seal oma lapsepõlve mööda saates, elasime eelmisest elulaadist pärit jälgede keskel - nt olid meil seal mänguplatsiks ühe vana maja vundamendikivid ja marjaaia sõstrapõõsad mõnusateks maiustuste pakkujateks.
Ja kogu see ilus elu, mida täna nägin, ühed villad suuremad ja uhkemad kui teised, ei sobinud minu arvates kokku minu lapsepõlvemaaga - minu arusaamist mööda peaks see jätkuvalt olema üks metsik paik, kus on üksik maja metsa sees, kus on loodus ja linnulaul, ja mõnikord praegugi näen unes seda metsikut loodust - nüüd pole enam ammu märkigi sellest, et seal on kunagi olnud kõrged kuused ja polegi võimalust, et tekiks selline läbi puude kammiv päikesekiirte mäng, mille olen endaga ellu kaasa võtnud.
Lapsepõlv on enamasti ikka hea aeg ja praeguse nostalgilise meeleolu kirjeldamiseks sobib hästi laul just sellest ajast:
Alkoholiprobleem
Avastasin täna, et mul on alkoholiprobleem. Jah, tõesti, mul on probleem alkoholiga. Ja seda rõhutab iseäranis üks külmkapis olev pudel. Parim enne kuupäev sai paar päeva tagasi mööda ja kuigi võiks ju õhtuse meeleolu loomiseks selle pudeli lahti korkida ja ära lahendada, siis kohe üldse ei ole seda tunnet ja soovi, et tahaks.
Ja vaadates varusid, näen, et veel kolm pudelit on jäänud, sellest kogusest, mille ma ühel detsembriõhtul kingiks sain. "Kangelaslikult" olen ära lahendanud juba üle kümne pudeli. Sellest annab tunnistust klaastaara hulk ühes toanurgas. Tavaliselt seal seda ei ole, praegu on tema eesmärgiks olla seal, kuni kõik pudelid tühjaks joodud saavad ja siis ma saan teha kokkuvõtte, mis ja kuidas maitses. Seesugune on vähemalt olnud minu mõte või siis kaugem eesmärk. Aga, kui pudelid ei tühjene, siis ei tule eesmärk kuidagi lähemale.Ja ei saa need pudelid veel ka taarapunkti poole teele asuda:
Kui nüüd aga sügavamalt asjasse süveneda, siis tegelikult on see väga hea märk, et ma alkoholi tarvitada ei soovi. See näitab, et mu elu on ilus ja tasakaalus ja mõnus. Kusagilt kõrvalt seesugust abi vaja ei ole. Ja mind vaevav alkoholiprobleem on selles valguses ju suisa hea!
Aga, seesugused probleemid võivad siis inimesel olla, alkoholiprobleemid. Kuidas kellelgi - mõnel on probleeme sellega, et alkoholi on ja see vajaks kuidagi heaste tarvitamist, teisel jälle probleeme sellega, et alkoholi ei ole ja kuidas teda siis kätte saada. Igaüks iseenda imelises ilmas.
Ja vaadates varusid, näen, et veel kolm pudelit on jäänud, sellest kogusest, mille ma ühel detsembriõhtul kingiks sain. "Kangelaslikult" olen ära lahendanud juba üle kümne pudeli. Sellest annab tunnistust klaastaara hulk ühes toanurgas. Tavaliselt seal seda ei ole, praegu on tema eesmärgiks olla seal, kuni kõik pudelid tühjaks joodud saavad ja siis ma saan teha kokkuvõtte, mis ja kuidas maitses. Seesugune on vähemalt olnud minu mõte või siis kaugem eesmärk. Aga, kui pudelid ei tühjene, siis ei tule eesmärk kuidagi lähemale.Ja ei saa need pudelid veel ka taarapunkti poole teele asuda:
Kui nüüd aga sügavamalt asjasse süveneda, siis tegelikult on see väga hea märk, et ma alkoholi tarvitada ei soovi. See näitab, et mu elu on ilus ja tasakaalus ja mõnus. Kusagilt kõrvalt seesugust abi vaja ei ole. Ja mind vaevav alkoholiprobleem on selles valguses ju suisa hea!
Aga, seesugused probleemid võivad siis inimesel olla, alkoholiprobleemid. Kuidas kellelgi - mõnel on probleeme sellega, et alkoholi on ja see vajaks kuidagi heaste tarvitamist, teisel jälle probleeme sellega, et alkoholi ei ole ja kuidas teda siis kätte saada. Igaüks iseenda imelises ilmas.
Tellimine:
Postitused (Atom)