Eilne päev pakkus mulle vaateid, vaateid Helsingi linnale. Ja ütleme nii, et kui oli ka selliseid ilusaid ja toredaid ja häid ja vahvaid ja rõõmsaid ja säravaid vaateid, siis üllataval kombel ei pakkunud need kohad, kus oleks võinud vaateid nautida, midagi eriti head. Ühelt poolt suured tööstushooned, teisalt jälle mingisugune majade rägastik. Ja eks ma tean väga hästi, mis seda konkreetset idülli segas - selleks oli autode kiirteelt kanduvad hääled. Eks sain ise ka aru, et sai valitud vale külg, saare vale külg, aga sealpool oli päike. Kuid siiski oli privaatsus minu jaoks olulisem ja nõnda kolisingi oma olemise teise kohta.
Aga päeva naelaks said siiski hoopis ühed teised vaated, tavapärase suure tänava äärse teekonna asendasin kvartalisisese teega ja see oli ikka päris kõhedusttekitav küll - korteramajad ja ridaelamud üksteise seljas, mitte mingisugust rohelist nende vahel. See, mis edasi saama hakkab, on täpselt sama külm, vaadates ümberringi asetsevaid ehitusplatse. Ja maju muudkui kerkib ja kerkib. Tallinnas ma seesugust asja näinud ei ole, sellist kortermajade ehitamise suunda. Ja hämmastaval kombel tekkis mul igatsus, igatsus Helsingi järele, mis on mulle tuttav 13-14 aasta tagusest ajast, siis oli see piirkond, millest praegu juttu on, veidike hüljatud, veidike eraldatud. Nüüd tundub see aga olevat linnaga kokku kasvanud, kuidagi eriti modernne ja mitte just kõige sümpaatsemal moel. Hämmastaval kombel aga sisaldas minu eilne teekond suuremalt jaolt siiski vastupidiseid vaateid, neid, kus linnaplaneerimisel on ruumi jagunud ka roheluse ja ruumi jaoks, õhuks ja hingamiseks. Aga eks ma saan aru ka, et need paigad on juba aastakümneid selliseid olnud ja eks siis oli aega asjadesse süveneda ja nende peale mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar