Vaatan ja mõtlen, imestan ja üllatun. Ah, et siis selline muster? Nõnda tahaks ma korraliku kulmukergitusega elule otsa vaadates küsida.
Mina ei tea, kuidas on teistel inimestel. Ma tean vaid seda, kuidas on minul. See, mis toimub, on täiesti ajuvaba. Kuigi ühest küljest on ju tore, et elu sedasi tembutab ja äraspidiselt saan ma kõik, mida ma soovin, ei ole see ju tegelikult sugugi kena elust, selliseid vimkasid visata.
See kõik tundub justkui viimase õlekõrre ulatamisena, loomulikult hilinenult. Või teisipidi, püüan ma mõistada, mis on see, mida elu mulle öelda tahab, sellega, mida ta teeb. Jõuan ma vaevalt mõelda, kui juba lähevad rattad veerema. Eks ma saan muidugi aru, et kõik see on juba eelnevalt alanud, kuid selleks hetkeks jõuab asi sellisesse seisu, et minagi saan oma ellu kaasatud.
Ja muidugi on mul hea meel ka selle üle, et sünkroonsus on päris kenasti taastatud, nüüd on veel vaja vaid väikesed täpsustused teha. Ega ma seejuures ei saa muidugi ära unustada mind kummitavat alalist küsimust: "Milleks see kõik (hea on)?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar