Viimasel ajal on seltskonnas see teema ikka üles tulnud. See teema, et mina, olgu siis juttu mu praegusest tegutsemisvaldkonnast nimega programmeerimine või siis mu üldine eriala nimega telekommunikatsioon, oma eluala esindajana olen ülemakstud. Seesugune on vähemalt inimeste arvamus.
Jah, eks ta ole, ülikooli lõpetamise järel olen tööd teinud küll vaid hästitasustatud valdkondades. Kuid, minu suure oskamatuse juures äri ajada, ei ole viimasel ajal ülemaksmisest mingisugust juttu, pigem on küsimus selles, et saaks oma töö eest üldse mingit tasu - kui ühest küljest olen minagi tunda saanud, mida tähendab äri Eesti moodi, siis on ka neid teemasid, kus ma oma tasu alles ootan. Aga see on kõik mu enda viga, ma tean - liiga leebe, liiga järeleandlik, liiga mõistev, liiga leplik.
Aga, kogu see ülemaksmise teema on mind pannud siiski sügavamalt mõtlema. Mina olen alati olnud seda meelt, et inimesed peavad oma töö eest väärilist tasu saama. Nii palju, kui see minust sõltunud on, olen ma sellesse ka omalt poolt panustanud. Ehk siis - minu arvates on Eestis väga palju neid inimesi, kellele elamisväärne palk on kahjuks vaid unistuseks, imetlen neid inimesi, kuidas nad oma elud elatud saavad.
Mis aga puudutab mind ennast - kõik oma asjad ja otsused tuleb mul algusest lõpuni ise teha, kõige eest vastutada ja kõik asjad joone peal hoida. Ka enda kvalifikatsioon ja oskused. Algtasegi on paljude jaoks küündimatu - olles näinud, kui palju näevad inimesed vaeva elementaarse matemaatikaga, ei saa seda ju võrrelda elektromagnetlainete teooria (kõige keerulisem asi, millega mina kokku olen puutunud), mis eeldab matemaatikavaldkonna funktsioonteisendused teadmisi. Olgu-olgu, igapäevaseks eluks ei neid teisendusi vaja ja ega ma praegu polekski valmis mingeid kõrgema matemaatika harjutusi tegema, aga kõik see on läbi käidud. Ja võib ju teemaks võtta sellegi, et mu töökeeleks on inglise keel.
Siia võiks muidugi lisada selle tarkuse, et igaühel on võimalik õppida seda, mida ma teen, igaühel on võimalik enda jaoks see variant töössse rakendada - mina olen oma elus kolm korda peaaegu nullist uut ametit õppinud, kõigil on see võimalus olemas. On vaid vaja tahet, järjekindlust, loogilist mõtlemist.
Ja tegelikult ei tunne ma ennast selle ülemaksmise teema juures sugugi puudutatuna, pigem olen üllatusest suured silmad teinud. Iseäranis vahvas valguses paistavad need asjad siis, kui ma paneks ajaskaalale enda ja nendesamade kõnelejate viimase aasta sissetulekud ja siis me võiks alles rääkida. Ma arvan, et mina oleks kõvasti tagapool oma sissetulekutega. Aga, nagu juba tõdetud, on see kõik mu enda viga ja peamiselt mu enda teadlike valikute tulemus.
Ja eks mul on kogu selle asja juures veel kaks asja, mida olen rohkem hinnanud, kui kõrged tasud - selleks on võimalus oma toimetusi ise seada ja võimalus tegeleda just sellega, mis mulle meeldib. Need on minu jaoks aga oluliselt hinnalisema väärtusega, kui konkreetne rahanumber. Iseäranis arvestades seda, missuguseid suurepäraseid võimalusi on elu mulle minu tööga seoses pakkunud.
PS Jutud käivad, et peagi peaksin aga saama sellesse ülemakstud seltskonda tagasi, väidetavalt on rahalaevade liginemist juba kuulda. Arvestades üht mu hiljutist unenägu, peakski asjad nüüd lõpuks nii ka minema - oma tegemiste ja toimetuste peale mõeldes, peab ju viimaks jõudma kätte ka see aeg, kui ma enda tehtud töö eest väärilist tasu saan.
PPS Ja mõnel hetkel ma tunnen, et mul ei olegi ühtegi teadmist ega oskust ja siis tundub kogu olukord ikka nii lootusetu, et ei oska kuskilt otsast nagu külge ka hakata sellele teemale - justkui teaks kõigest ja oskaks paljusid asju, aga neid kuhugi kirja panema hakates tundub, justkui polekski õieti midagi. Selles suhtes, ma saan aru, on mulle taaskord antud natuke varuaega, aga eks paistab, mis edasi saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar