Juhtisin täna ühe tuttava meessoost filosoofi käest küsima: "Kuidas Sul läheb?" Ja kui ta esmalt prahvatas välja selle, et need pagana feministid ajavad teda kurjaks, siis mõtlesin, et sellega on teema ammendatud. Aga, tuli välja, filosoofil polnud sugugi kõik veel öeldud - järgmised viis minutit kõneles ta väga kirglikult sellest, kuidas ta parajasti loeb ühte raamatut, mis kõneleb feminismi kolmandast lainest ja kuidas ta siis püüab aru saada, et kas temal on midagi viga, et talle tundub, et feminismi kolmas laine on vildakas või on ta eksinud ja asjadest valesti aru saanud. Eks ta siis kõneles pikalt ka sellest, et ta on täiesti nõus feminismi esimese ja teise lainega ja et tema hingeski on väike feminist peidus, aga et see kolmas laine, millega praegu tegeletakse, on ikka täiesti ajuvaba juba.
Kõike seda kuulates polnud mul suurt midagi lisada, pigem pidin kõige sellega, millest ta rääkis, nõustuma - olles ise elu aeg toimetanud peamiselt meeste erialadel ja meestega koos, ei ole mina küll kunagi tundnud, et ma seetõttu oleks kuidagi diskrimineeritud või et mind oleks minu sugu kuidagi takistanud, pärssinud.
Jah, on olnud küll juhtumeid, kus mõni inimene on olnud suhtumisega: "Tema on naisterahvas, ta ei suuda ega oska seda või teist." Või siis üks konkreetne juhus, kus üks inimene palus, et tema juurde ikka meesterahvad asju ajama läheksid, et minu kui naisterahvaga ta asju arutada ei taha - iroonia seisnes selles, et antud teemat valdasin mina oma meeskolleegidest oluliselt paremini. Aga need asjad olen ma kandnud konkreetsete inimeste piiratuse arvele ja pole sellest suurt teemat teinud.
Kuid on minulgi tekkinud üks olukord, kus mind on tahetud feminismi vankri ette rakendada - kuna mina pole kunagi midagi arvanud meestega võistlemisest, siis minu jaoks oli see nii võõras ja arusaamatu ning nõnda ei tulnud sellest katsest midagi välja.
Üks teema on sellega veel, mida mulle ükskord üks meesterahvas rääkis - et mina naisterahvana, tegutsemas erialal, millest mõned meesterahvad ei pruugi eriti taibata ja lisaks veel ametikohaga kaasa antud autoriteediga, olen meeste jaoks üks raskemaid suhtlemispartnereid üldse. Juba eelduslikult on kogu olukord meeste kahjuks, sest kuidas nad küll hakkama peavad saama, kui mina olen neist targem (nõnda ei saa see asi ju ometi olla). See jutt pani mind muidugi muigama, aga eks ma võtsin seda teadmist siis oma edaspidistes toimetustes arvesse.
Aga minnes tagasi selle teema juurde, kui vahvad on filosoofid, siis oli vahva, et minu pealtnäha triviaalse küsimuse peale jagus teemat veel oma pooleks tunniks. Ja lõpuks lisas filosoof veel mõtlikult: "Ma tegelikult ei ole isegi veel arutlemishoogu üles saanud!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar