Kuidas juhtub minuga nõnda, seda ma ei tea. Eile jälle oli üks selline olukord, kus jutustades meeldiva meesterahvaga, sain korraga aru, et ma olin talle pada ajanud. Ja kui ma siis oma eksimust korrigeerima hakkasin, öeldi mulle muidugi, et sellest pole lugu. Aga eks ma juba kujutasin ette mõtet meesterahva peas: "Ta on ju naine, ta ei tea autodest midagi (ega ma suurt teagi, aga mõnda asja ikka võiks ju teada)!" Tegelikult oli asi hoopis selles, et millegipärast on mu peas uuendamata autoandmed - pikkus (ikka kõige pikem), kaal (päris raske ka), olgu-olgu, tegelikult hoopis mootori töömaht oli see, mille kohta ma luuletasin. Eks õigele teele juhatas mu tagasi järgmine küsimus: "Bensiinimootor?" Siis saingi aru, et nõnda, nagu mina neid asju rääkisin, see asi ikka polnud, et midagi on kusagil viltu.
Eks siia juurde käib hästi ka kogemus möödunud laupäevast, kui oli vaja hakata autot mobiilselt parkima panema ja ma pidin sõna otses mõttes minema ja vaatama, mis see auto number siis on. Midagi selle teemaga lahti on, aga mis see täpselt on, sellest ma aru ei saa.
Aga, minnes tagasi selle luuletamise teema juurde, mõtlesin, et ehk oli see seotud selle tundega, mis mul mõnikord meeldivate meesterahvaste juuresolekul tekib. Ma ei oska korraga midagi öelda või kahtlen nendes asjades, mida ma ütlen, või siis ajan suisa mingit pada.
Sellega seoses tuleb mulle silme ette üks hoopis teine olukord, üks hoopis teine mees ja see, kuidas ma tol hetkel ei osanud isegi oma põlises teadmistevaldkonnas ringi käia, vaid tema oli see, kes pidi mind õigele teele tagasi juhatama, ütlema mulle asju, mida ma juba niigi teadsin.
Ja nõnda ma siis mõtlengi, kas on mingi liik mehi, kellel on omadus mind kohmetuks teha ja segadusse ajada, ilma, et nad selleks väga palju vaeva näeks, see kukub kuidagi loomulikult välja.
Selle teema lõpetuseks võin lisada ühe oma hiljutise kogemuse, mille puhul ma sain aru, et mingite meestega ma ei oskagi suhelda. Neid võiks liigitada teadlaste tüüpideks vist. See konkreetne kogemus lõppes selliselt, et iga järgmise küsimuse-vastusega tundsin, kuidas aina enam rappa lähen ja lõpuks hääbuski vestlus, sest mul ei olnud enam mitte midagi öelda (ja ega ka teine pool vestluse jätkamisse midagi panustanud). Võib-olla on üks vastuseid minu eluküsimustele ka siin - liiga palju akadeemilist seltskonda mingitel eluhetkedel ja ma pole nendega lihtsalt haakunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar