reede, 8. aprill 2016

Eesti keele kasutamisest

Kummaline oli mul olla seltskonnas, kus suured kõnepidajad vaid ingliskeelseid väljendeid sisse lükkasid. Küll oli juttu paureist ja draivist ja fiilingust ja kraudist ja millest kõigest veel. Ja hakkasin ma selle peale siis mõtlema, et miks on vaja kõnepidajatel hirmsasti võõrkeelseid sõnu sisse tuua või kas see annab kuidagi nende jutule kaalu juurde. Peamine järeldus, milleni jõudsin, oli see, et ju siis see on keel, mida need inimesed igapäevaselt kõnelevad, ju siis see on tavaline praktika. Minu jaoks oli aga seda kõike kummaline kuulata, väga kummaline. Värvikaid eestikeelseid sõnu ja väljendeid polnud suurt kusagilt võtta, iseäranis arvestades, et tegemist on teatud mõttes eliidiga.

Ma saan väga hästi aru ka sellest, et minu viga ongi see, et minu ümber liikuvad inimesed räägivad eesti keeles, kaunis emakeeles ja ma olen sellega nii harjunud (isegi välismaal elavad eestlased püüavad ikka eesti keeles rääkida, nende puhul on muidugi arusaadav, kui erialased terminid ja igapäevaelu käib teises keeles, pikapeale tekivad ikka augud sisse), et teistsugune suhtluskeel paneb mind pehmelt öeldes üllatuma.

Ja kuidas siis ikkagi on nii, et me ise ei suuda ennast oma emakeeles väljendada, suurepäraseid sõnu,  millega oma emotsioone, mõtteid ja tundeid väljendada, on meil ju küll ja veel. Eks ma muidugi tean omast käest, et mõnikord tundub mõni ingliskeelne sõna täpsemalt kirjeldavat üht või teist asja, aga suures plaanis ikka püüan ma eesti keelega hakkama saada, sest see keel, mida ma kõnelen (ja ka kirjutan) räägib ju sellest, kes ma olen.

Kommentaare ei ole: