Minuga on alati see lugu, et kui ma puutun kokku inspireerivate inimestega, siis ma tahan neile sellest ikka teada ka anda. Ja alati olen ma olnud ka seda meelt, et head asjad tuleb välja öelda. Samuti ka inimesi tänada, kui neist on abi olnud.
Nii siis oli ka ühe seltskonnaga, kellega olin riivamisi kokku puutunud. Ja otsisin seda võimalust, et neid tänada, silmast-silma, näost-näkku. Aga, elu mulle seda võimalust suurt ei andnud. Ja kuna ma ei teadnud, kas seda võimalust tuleb, siis midagi polnud teha, kui kirjutada neile. Võtsin siis kätte ja kirjutasin kena kirja. Sain ka vahva vastuse, sellelt, kellelt tahtsin (olgu-olgu, omad huvid olid mul ka mängus).
Aga eile avanes mul siis harukordne võimalus peaaegu kogu seda seltskonda näha ja eks ma siis läksin neile ligi ja rääkisin siis kogu loo ära ja tänasin neid siis nüüd viimaks ka silmast-silma. Ja mõnus sai see jutuajamine olema. Minu kiri oli neis väga mõnusa tunde tekitanud ja sellelt pinnalt oli neil heameel mind näha, minuga tuttavaks saada ja suhelda. Ja mul on hea meel, et ma läksin ja suhtlesin, sest emotsioon sai sellest väga hea. Ja mõlemapoolselt. Lisaks muidugi ka need muud tarkused, mida kõike ma teada sain.
Ja võib-olla on hea ka see, et seltskond oli just sellises koosseisus, nagu ta parajasti oli. Et saingi võtta neid nii, nagu nad parajasti olid. Ja praeguste asjade seisu põhjal kaldun ma arvama, et ju tuleb see hetk ka, kui veel üks inimene sellest seltskonnast saab silmast-silma tänatud, ju siis pidigi see asi praegu nõndamoodi minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar