Ma olen alati teadnud seda, et kogu maailm tiirleb minu ümber, et mina olen maailma keskus. Ja muidugi ka seda, et see, mida teised inimesed teevad, sõltub minust ja suuresti ainult minust. Enamasti muidugi tean ma ka seda, et see kõik on mu enda väljamõeldud luul ja tegeliku eluga ei ole sellel midagi pistmist.
Eilne päev pakkus mulle taaskord võimalust teha kaugeleulatuvaid järeldusi sellest, mis toimus. Asi siis seesugune, et millegipärast - ilmselt suurest soovist muusikat kuulata - kammisin ükspäev Piletilevi lehte ja vaatasin, et missugused kontserdid siis tulemas on. Leidsin ühe endale tuttava artisti kontserdi ja kui mingi aeg tagasi oleksin selle peale optimistlikult vaadanud, siis muutunud asjaolude tõttu oli mu nüüdne pilk teistsugune. Aga oluliselt huvitavam sellest, et artist üles astub, oli see info, kus ja millal ta seda teeb. Tuli välja, et elu on mind samaks ajaks samasse kohta asetanud. Ja minu eelis selle asja juures oli see, et ma sain sellest enne teada, olin selleks ettevalmistunud.
Jõudis siis eilne õhtu kätte, kus see aja ja koha mõõde omavahel kattusid. Ja ma jäin ootele, et mis siis juhtuma hakkab. Oli valmis mõeldud ka nutikas fraas, võtmaks kokku meie vahel toimunut, kui peaks artistiga silmitsi sattuma, sest võimalus selleks oli täiesti reaalselt olemas. Toimetasime siis artistiga samas ruumis, mina nägin teda, fikseerisin tema olemasolu ära ja jäin ootama. Ma tean, et see pole sugugi kena minust, oleks ikka võinud ligi minna ja viisakas olla. Aga jätsin elule võimalused lahti, inimesele võimalused lahti.
Ja selle pika sissejuhatuse peale siis jõuangi selleni, missugust huumorit ma näha sain. Inimene, nähes mind (ja arvates, et mina teda ei näe), kasutas võimalust varjata ennast kükitamisega ühe porte taha. Ma ei tea, kas ta tõesti arvas, et ma teda tema väga iseloomuliku hääle järgi ära ei tunne või oli tal mingi sootuks teine põhjus kükitamiseks, aga minu jaoks tundus kogu see olukord olevat huumor kuubis. Täiskasvanud inimene ei saa ju ometi sedasi käituda. Aga praegu, olles asja üle järele mõelnud, taipan ma tegelikult üht teist asja selles olukorras - ta ei tulnud ise mu juurde, et mind teretada, ka hiljem, kui selleks võimalust oleks olnud, ja ma arvan, et seegi on selge märk. Minul aga oli võimalus omaette muiata kogu olukorrale otsa vaadates. Ma ju ei teinud midagi halba, lihtsalt ootasin ja vaatasin. Otsese ligiastumisega oleks ma saanud inimesele ilmselt suurt šokki pakkuda - ma arvan, et artistil oleks selle kõige peale kontsertki andmata jäänud - mina, sellisel ajal sellises kohas, ega tema teadnud, et ma seal hoopis teise eesmärgiga olen.
Eks ma saan aru ka sellest, et ma arvan endast ja enda mõjust teistele inimestele liiga palju, aga võib-olla on siiski inimestes olemas ka südametunnistus ja see konkreetne artist tundis, et see südametunnistus ei luba tal minuga kokku saada, ennast minule nähtavaks teha, ja et ta tundis, et oluliselt etem on jääda minu jaoks märkamatuks. Huvi pärast võiks mõne analoogse eksperimendi ette võtta ja vaadata, mis toimuma hakkab.
Ja see kõik läheb nii hästi kokku selle võõristava tundega, mille tabasin endas, kui ma viimati selle artisti etteastet nägin. Huvitav, et tookord oli mu suhtumine tema suhtes pigem pooldav ja soe, kuid siiski tajusin selle alt midagi võõristust tekitavat. Seekord oli mask langenud ja ma teadsin juba, mida (või pigem keda) oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar