Vaatasin, et on aeg. Nägin, et tõesti on aeg. Mul oli üks küsimus ja sellele, ma arvan, sain ma ka vastuse. Ise mõtlesin selle peale: "Sinna see nüüd läks!" Eks ma olin selleks juba valmistunud, mõttes ennast valmis seadnud. Kaalunud kõik võimalused läbi, teadsin ma ju päris kindlalt ette, et tulemus saab seesugune olema. Aga, mõnikord on väga kurb, kui mul on õigus, nagu sel korral kipub olema. Nüüd siis tuleb edasi mõelda - et mida ma siis täpselt teen, millise variandi kasuks otsustan.
Arvestades seda teadmist, et kogu maailm minu ümber tiirleb, võiksin ma muidugi pead vangutada ja mõelda, et minu pärast poleks pidanud nii radikaalseid otsuseid küll tegema, nii suurt muudatust läbi viima. Aga, kui ratsionaalselt mõelda, siis mõistan küll, et sellel, mis juhtus, on hoopis teised põhjused, ja pole see kuidagi minuga seotud. Aga niivõrd kentsakas on mõelda selle peale, et miks see muutus just praegu toimus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar