Viimased päevad on pakkunud, hulgaliselt, võimalust selleks, et tegeleda eneseanalüüsiga. Ja päris huvitav on see kõik - näha ja aru saada, milliseid reaktsioone ühed või teised asjad esile kutsuvad, millised on minu sisedialoogid ja milliste tulemusteni need välja viivad.
Võib-olla olengi nüüd hakanud jõudma nii kaugele, et mitte minna hetkeemotsiooniga kaasa, mitte välja prahvatada mingeid asju, vaid jälgida kogu oma tunnete mängu, nagu kõrvaltvaataja. Võtta enda sees tekkiv tunne ette ja vaadata, miks ta tekkis ja millest selline reaktsioon. Samuti mitte häbeneda ühtegi oma tunnet, vaid vaadata neid ausalt, ilustamata.
Ja eks ma jätan kõigis oma asjades ruumi ka sellele, et nad võiksid ühele või teisele poole kalduda. Näiteks oli siin üks minu vaade ühele olukorrale ja ma polnud selles vaates sugugi kindel, arvasin, et ma olen eksinud. Ühe teise, vähe neutraalsema inimese vaade sellele olukorrale aga andis mulle kinnitust sellest, et mul võibki õigus olla. Aga, eks aeg näitab, mis ja kuidas edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar