Kui eelmine nädal pakkus mulle võimalust päästjate käest pääsemiseks, siis sel nädalal oli mul varuks võimalus politsei käest pääsemiseks. Lugu siis seesugune, et sai siin ükspäev sõidetud ühel Tallinna tänaval, kus kiirusepiirang on 40 km/h ja kulgesin autoga seda tänavat mööda, isegi suuresti teadmata, miks ma parajasti sõidan nii aeglaselt, kui ma sõidan. Ju siis oli hetkemeeleolu selline, et oli vajadus nii aeglaselt sõita. Ja siis, ühe kurvi tagant ilmuski välja kiirust mõõtev politseinik. Niipea, kui minu auto vaatevälja ilmus ja politseinik sai kiiruse fikseeritud, keeras ta ennast teises suunas kiirust mõõtma. Minu auto (ja minu autole järgnenud auto samuti) ei pakkunud talle enam huvi.
Nõnda siis pääsesingi politsei käest, aga mu peas jäi kumisema küsimus, kas ma tavaliselt sõidaks sellel tänaval sellise kiirusega, nagu ma sel hetkel sõitsin...
Ja üldiselt võib selliste pääsemiste (või siis minu nendesse suhtumise) põhjal arvata, et ma olen üks suur huligaan. Võib-olla tõesti, pean selle üle pikemalt järele mõtlema. Aeg-ajalt esile kerkiv küsimus "Kas ma peaks hakkama korralikuks kodanikuks?" tuleb sootuks teistest eluvaldkondadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar