Eilne päev aga kulges mul sedasi, et läksin keset päeva kodust välja ja mõtlesin veel küla peal olleski, et ei tea, kas ma akna ikka kinni panin - oletades, et arvatavasti läheb mul kojujõudmise aega hiliste õhtutundideni ja arvestades sellega, et selleks ajaks võib õues juba päris külm olla.
Kulges siis päev omasoodu, tuli õhtu kätte ja arvestades, et olin näinud virmaliste progrnoosi, tekkis tahtmine ka neid kaema minna. Õnne oli mul niipalju, et tõesti oli virmalisi näha ja ega ma siis ei saanud kohe ennast kodu poole tagasi asutada ka - oli ikka vaja vaadata ja imetleda ja nautida, kuniks hakkas juba väga külm (mõned miinuskraadid tegid vaatamata suhteliselt soojale ööle omad töö). Ja pingutasin siis veel veidi ja veel veidi, et ikka saaks looduse vaatemängust osa.Tulemuseks oli siis see, et koju jõudsin suhteliselt läbikülmununa ja ainult mõte oli peas - saaks sooja. Koduuksest sisse astudes aga sain teada, kui eriliselt andekas ma olen - olingi akna lahti unustanud ja muidugi oli kevadöö jahedus tee ka tuppa leidnud. Ega siis polnudki muud teha, kui soojad riided selga ja ennast üle soojendama hakata. Aga iseenda üle muiata sain ma selle kõige juures muidugi ohtrasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar