Sünkroonsus taastatud?

Mõni asi kohe peab juhtuma. Seesugune võiks olla sissejuhatus loole, mis nüüd pajatamisele tuleb.

Eile hakkasin ühe tänase sündmuse logistikat paika panema, oli lootus, et ehk pääsen sedasi, et ei pea ise autoga sõitma, ehk saan kelleltki küüti. Uurisin siis asja ja sain teada, et üks variant langeb kohe ära. Aga ega ma nii kergelt alla ka andnud, täna hommikul võtsin teise variandi ette, selgus, et seegi langeb ära. Ega siis jäänudki muud üle, kui asuda aga ise pulti.

Teekonda alustades käis mul miskipärast peast läbi mõte, et nojah, praegusel hetkel pole ühe sündmuse asetleidmine sugugi tõenäoline, minule teadaolevatel andmetel. Lasin sellel mõttel siis minna ja olin juba mitmeid kilomeetreid sõitnud, vahepeal paar peatustki teinud, mõnest kohast läbigi astunud ja taas sõitu jätkanud, kui ühel hetkel käisid mu peast läbi mu enda sõnad, mida olin mõned päevad suure entusiasmiga jaganud. Ja möödusid vaid loetud sekundid, kui see, kellega ma seda entusiasmi olin jaganud, mu vaatevälja sattus. Loomulikult mitte sellises "rõivastuses", nagu üks mu sõber mulle lubas, aga see polnudki oluline. Olulisem oli see, et see asi aset leidis. Mina polnud oma tavapärasel trajektooril liikumas, teise inimese liikumisteekonna kohta ei oska ma miskit arvata.

Seepeale oskan ma esmalt arvata vaid seda, et ju siis ikkagi oli ette nähtud, et ma oma autoga läheks tänasele sündmusele ja ise roolis oleks - kui ma oleks olnud kaassõitja, oleks mul see kõik nägemata, tähele panemata jäänud.

Ja kui mulle vahepeal tundus, et asjad on sünkroonist väljas - varemalt aset leinud või peaaegu aset leidnud juhuslikke kohtumisi ei toimunud - siis nüüd tekkis mõte, et ehk on sünkroonsus taastatud, mida muud ma oskan arvata kolme kohtumiskorra kohta nelja päeva jooksul, olgu-olgu, üks neist oli küll öine ja unenäoline kohtumine, aga see selleks. Tsiteerides klassikuid, naljapäevale omase muigega: "Meil läheb see asi õige tihedaks!" (ja klassikuid veel kord tsideerides: "Mul ei ole midagi selle vastu!")