1. aprill

Mõni päev kohe pakub ja hulgaliselt. Ja kui pakub veel 1. aprill, siis on asjalood ju iseäranis vahvad.

Esmalt saaksin tsiteerida Eesti filmiklassikat: "Poisid lähevad mo pärast kiskuma!" Nii üllatav, kui see ka pole, olid mul olemas kohe ja kaks kena noormeest, kes hakkasid omavahel jagelema, kes mo endale saama peaks. Poleks kunagi arvanud, et asjad sedamoodi võiksid olla.

Siis see ilmselge tõmme, mis korraga avaldus ühes noormehes, keda tunnen juba palju aastaid. Sinna juurde ka see teema, millega olen talle "närvidele käinud" ja mille ma viimaks jätsin sinnapaika: kui ei, siis ei. Nüüd võttis ta teema ise üles ja vabandas oma lubaduste täitmata jätmise pärast, andes uue lubaduse kindla kinnitusega neid pidada.

Kaunis naljakas oli saada üle tüki aja pärjatud - medalgi kaela - vaid selle eest, et teadsin vastust kahele küsimusele. Esimesega neist oli lugu päris kummastav, arvestades kuipalju lapsevanemaid oli ümberringi, et siiski keegi ei teadnud Pipi isa laeva nime - mina muidugi olen "Keksutaja" pardal käinud, Vergi sadamas. Ja selle teadmise võiks ju 1. aprilli valguses kanda ka merealaste teadmiste alla.

Ka see mereteema oli selline, kus ma oleks võinud tundide kaupa rääkida - jutuks tuli see seetõttu, et ühe minu loo peale küsis inimene seltskonnast, et mis mõttes purjejahiga sõitsite mootori toel. Eks ma siis hakkasin selgitama - et sadamast välja ja sadamasse sisse, lisades muidugi ka seda, et nt Tallinna Vanasadama jahisadamasse ei tohi üldse purje all sisse sõita (ma arvan, et väljasõitmisega on sama teema). Ja et minu põhimõte jahikaptenina (ah, misuke suurepärane nimetus, aga siiski, seda ma ju olin) oli alati, niipea, kui võimalik, puri üles ja mootor välja - mulle meeldib see vaikus, mis purjetamisega kaasas käib.

Ja kuidagi läks see teema edasi ja siis hakati mõistatama üldse mereelu üle ja siis sain aru, et see teema on minu oma, ma võin sellest kohe pikemalt rääkida. Antud kontekstis tuli üles Kräsuli saar, Aegna ja Viimsi poolsaare vahel - merelise eluga, iseäranis väikelaevniku eluga inimesed teavad seda hästi, sest sealt, Aegna ja Kräsuli vahelt, saab "lõigata", kui on vaja Tallinna lahelt Muuga lahele saada, ei ole vaja ümber Aegna sõita. Siia juurde muidugi ka see lugu, et üksaeg pakkus Google'i kaart, et Tallinna ja Helsingi vahel kurseerivad suured laevad sõidavad ka sealt vahelt läbi. Arvestades, et mootorpaatidegagi saab sealt vaevu läbi.

Siis lisandus muu jutu sees ka kutse presidendi vastuvõtule, kutsutud külalise kaaslasena. Muidugi arvasin seepeale, et ma selles küll kaasa teha ei soovi. Seepeale siis pakuti välja, et paneme maskid ette ja teeme miskit nalja - see mõte meeldis mulle juba hoopis enam ja mõte hakkas kohe tööle, mismoodi see asi siis välja võiks näha. Huvitav on siinkohal taibata, et mingi aeg tagasi mõtlesin hoopis teistsugusest ühendusest presidendi ametiga - siinkohal ei pea ma silmas seda, et ise sellesse ametisse asuda, vaid oluliselt lähemast minevikust pärit olevat mõtet.

Õhtu naelaks sai ühe meesterahva repliik: "Tule, lähme ülemisele korrusele?" Ei midagi enamat, ei mingit eelnevat suuremat suhtlemist, ei mingit moosimist-meelitamist. Selles mõttes muidugi õige, et mingi mesijutt pole mulle kunagi suurt mõjunud, aga nii äkki ja kohe, oli ikka väheke ootamatu - ma olen küll natuurilt operatiivreageerija, aga sellise soovi juures võiks ikka mingi eelnev sissejuhatus ka olla. See tuletas mulle meelde ühe varasema, umbes analoogse olukorra, kus ka üks meesolevus mulle umbes samamoodi lähenes, tol korral oli küsija ise muidugi täiesti kindel, et ma jah ütlen ja kohe kõigeks valmis olen, tookord oli see pigem mõte teemal, nii need asjad lihtsalt on. Mina aga, nagu ka seekord, olen siiski ikkagi naine, nagu siin mõni aeg tagasi taaskord selgus, ja tahan kasvõi veidigi enamat, kui, nagu rahvasuus öeldakse, maha ja taha.

Seesugune vimkadega 1. aprill siis seekord. Selle üle, et igav ja üksluine oleks, küll kurta ei saa. Samuti oli huumorit küll ja veel, nagu peabki 1. aprillil olema.