Heliseb telefon, võtan kõne vastu.
Kõlab küsimus: "Kas Sa oled vaba?" Ei mingit sissejuhatust, ei mingit enese tutvustamist.
Eile vastasin: "Ei ole vaba!" Mõnikord olen vastanud teisiti.
Eile vastati: "Mis mõttes ei ole vaba? Oled ju 42-aastane vallaline naisterahvas?" Mõnikord on vastatud teisiti.
Vastasin: "Ei ole!" Ja küsisin kohe otsa: "Kust Te mu numbri saite?" Seda numbrisaamise küsimust olen ma ennegi küsinud.
Eile vastati: "See on mul juba tükk aega olemas olnud!" Mõnikord ei ole mulle üldse sellele küsimusele vastatud.
Lisati juurde: "Sa ju elad Pärnus?" Seda küsimust on ennegi küsitud. Vastasin, et ei ela.
Eile toimus progress sellel teemal, et hakati küsima, mis mu telefoninumber on (küsimus, millele ma muidugi ei vastanud) ja etteloetud number oli tõesti väga sarnane sellele numbrile, mis minul on.
Aga minu vastuse "Te olete numbriga eksinud" tulemusena lõpetati taaskord koheselt kõne, ei mingit liigset ajaraiskamist.
Selliseid kummalisi kõnesid on mul aeg-ajalt ikka olnud. Aga eilegi kirusin ennast, et ma taaskord piisavalt kiiresti ei reageerinud - oleks saanud päris põneva mängu kokku seada. Oh mind ja minu rikkumatust, ma kohe üldse ei oska.
reede, 29. aprill 2016
Politsei käest pääsenud
Kui eelmine nädal pakkus mulle võimalust päästjate käest pääsemiseks, siis sel nädalal oli mul varuks võimalus politsei käest pääsemiseks. Lugu siis seesugune, et sai siin ükspäev sõidetud ühel Tallinna tänaval, kus kiirusepiirang on 40 km/h ja kulgesin autoga seda tänavat mööda, isegi suuresti teadmata, miks ma parajasti sõidan nii aeglaselt, kui ma sõidan. Ju siis oli hetkemeeleolu selline, et oli vajadus nii aeglaselt sõita. Ja siis, ühe kurvi tagant ilmuski välja kiirust mõõtev politseinik. Niipea, kui minu auto vaatevälja ilmus ja politseinik sai kiiruse fikseeritud, keeras ta ennast teises suunas kiirust mõõtma. Minu auto (ja minu autole järgnenud auto samuti) ei pakkunud talle enam huvi.
Nõnda siis pääsesingi politsei käest, aga mu peas jäi kumisema küsimus, kas ma tavaliselt sõidaks sellel tänaval sellise kiirusega, nagu ma sel hetkel sõitsin...
Ja üldiselt võib selliste pääsemiste (või siis minu nendesse suhtumise) põhjal arvata, et ma olen üks suur huligaan. Võib-olla tõesti, pean selle üle pikemalt järele mõtlema. Aeg-ajalt esile kerkiv küsimus "Kas ma peaks hakkama korralikuks kodanikuks?" tuleb sootuks teistest eluvaldkondadest.
Nõnda siis pääsesingi politsei käest, aga mu peas jäi kumisema küsimus, kas ma tavaliselt sõidaks sellel tänaval sellise kiirusega, nagu ma sel hetkel sõitsin...
Ja üldiselt võib selliste pääsemiste (või siis minu nendesse suhtumise) põhjal arvata, et ma olen üks suur huligaan. Võib-olla tõesti, pean selle üle pikemalt järele mõtlema. Aeg-ajalt esile kerkiv küsimus "Kas ma peaks hakkama korralikuks kodanikuks?" tuleb sootuks teistest eluvaldkondadest.
Valguse ja värske õhu vajadus
Eilne päev möödus kuidagi kiiresti, peamiselt siseruumides, ja siis korraga avastasin ma, kuiväga ma vajan valgust ja värsket õhku. Ei hoolinud ma kallavast vihmast - eks paistab, kuidas mu keha läbiloetamisele reageerib -, ei hoolinud ma undavast tuulest, mul oli vaid vajadus valguse ja värske õhu järele.Ja kuigi külm oli juba kontide ligi saanud, võtsin siiski pildikaamera kätte ja seadsin ennast päikeseloojangu ajaks veel piltegi tegema. Tuul küll ulus päris korralikult, aga siiski oli mõnus, see valgus ja värske õhk, kõike seda päris korralikus külluses. Lisaks veel üldine vaikus ja eraldatus ka. Lummavad loodusvaated muidugi ka - see kõik, mille pärast see teekond üldse ette võetud sai.
pühapäev, 24. aprill 2016
Filosoofidega on vahva
Juhtisin täna ühe tuttava meessoost filosoofi käest küsima: "Kuidas Sul läheb?" Ja kui ta esmalt prahvatas välja selle, et need pagana feministid ajavad teda kurjaks, siis mõtlesin, et sellega on teema ammendatud. Aga, tuli välja, filosoofil polnud sugugi kõik veel öeldud - järgmised viis minutit kõneles ta väga kirglikult sellest, kuidas ta parajasti loeb ühte raamatut, mis kõneleb feminismi kolmandast lainest ja kuidas ta siis püüab aru saada, et kas temal on midagi viga, et talle tundub, et feminismi kolmas laine on vildakas või on ta eksinud ja asjadest valesti aru saanud. Eks ta siis kõneles pikalt ka sellest, et ta on täiesti nõus feminismi esimese ja teise lainega ja et tema hingeski on väike feminist peidus, aga et see kolmas laine, millega praegu tegeletakse, on ikka täiesti ajuvaba juba.
Kõike seda kuulates polnud mul suurt midagi lisada, pigem pidin kõige sellega, millest ta rääkis, nõustuma - olles ise elu aeg toimetanud peamiselt meeste erialadel ja meestega koos, ei ole mina küll kunagi tundnud, et ma seetõttu oleks kuidagi diskrimineeritud või et mind oleks minu sugu kuidagi takistanud, pärssinud.
Jah, on olnud küll juhtumeid, kus mõni inimene on olnud suhtumisega: "Tema on naisterahvas, ta ei suuda ega oska seda või teist." Või siis üks konkreetne juhus, kus üks inimene palus, et tema juurde ikka meesterahvad asju ajama läheksid, et minu kui naisterahvaga ta asju arutada ei taha - iroonia seisnes selles, et antud teemat valdasin mina oma meeskolleegidest oluliselt paremini. Aga need asjad olen ma kandnud konkreetsete inimeste piiratuse arvele ja pole sellest suurt teemat teinud.
Kuid on minulgi tekkinud üks olukord, kus mind on tahetud feminismi vankri ette rakendada - kuna mina pole kunagi midagi arvanud meestega võistlemisest, siis minu jaoks oli see nii võõras ja arusaamatu ning nõnda ei tulnud sellest katsest midagi välja.
Üks teema on sellega veel, mida mulle ükskord üks meesterahvas rääkis - et mina naisterahvana, tegutsemas erialal, millest mõned meesterahvad ei pruugi eriti taibata ja lisaks veel ametikohaga kaasa antud autoriteediga, olen meeste jaoks üks raskemaid suhtlemispartnereid üldse. Juba eelduslikult on kogu olukord meeste kahjuks, sest kuidas nad küll hakkama peavad saama, kui mina olen neist targem (nõnda ei saa see asi ju ometi olla). See jutt pani mind muidugi muigama, aga eks ma võtsin seda teadmist siis oma edaspidistes toimetustes arvesse.
Aga minnes tagasi selle teema juurde, kui vahvad on filosoofid, siis oli vahva, et minu pealtnäha triviaalse küsimuse peale jagus teemat veel oma pooleks tunniks. Ja lõpuks lisas filosoof veel mõtlikult: "Ma tegelikult ei ole isegi veel arutlemishoogu üles saanud!"
Kõike seda kuulates polnud mul suurt midagi lisada, pigem pidin kõige sellega, millest ta rääkis, nõustuma - olles ise elu aeg toimetanud peamiselt meeste erialadel ja meestega koos, ei ole mina küll kunagi tundnud, et ma seetõttu oleks kuidagi diskrimineeritud või et mind oleks minu sugu kuidagi takistanud, pärssinud.
Jah, on olnud küll juhtumeid, kus mõni inimene on olnud suhtumisega: "Tema on naisterahvas, ta ei suuda ega oska seda või teist." Või siis üks konkreetne juhus, kus üks inimene palus, et tema juurde ikka meesterahvad asju ajama läheksid, et minu kui naisterahvaga ta asju arutada ei taha - iroonia seisnes selles, et antud teemat valdasin mina oma meeskolleegidest oluliselt paremini. Aga need asjad olen ma kandnud konkreetsete inimeste piiratuse arvele ja pole sellest suurt teemat teinud.
Kuid on minulgi tekkinud üks olukord, kus mind on tahetud feminismi vankri ette rakendada - kuna mina pole kunagi midagi arvanud meestega võistlemisest, siis minu jaoks oli see nii võõras ja arusaamatu ning nõnda ei tulnud sellest katsest midagi välja.
Üks teema on sellega veel, mida mulle ükskord üks meesterahvas rääkis - et mina naisterahvana, tegutsemas erialal, millest mõned meesterahvad ei pruugi eriti taibata ja lisaks veel ametikohaga kaasa antud autoriteediga, olen meeste jaoks üks raskemaid suhtlemispartnereid üldse. Juba eelduslikult on kogu olukord meeste kahjuks, sest kuidas nad küll hakkama peavad saama, kui mina olen neist targem (nõnda ei saa see asi ju ometi olla). See jutt pani mind muidugi muigama, aga eks ma võtsin seda teadmist siis oma edaspidistes toimetustes arvesse.
Aga minnes tagasi selle teema juurde, kui vahvad on filosoofid, siis oli vahva, et minu pealtnäha triviaalse küsimuse peale jagus teemat veel oma pooleks tunniks. Ja lõpuks lisas filosoof veel mõtlikult: "Ma tegelikult ei ole isegi veel arutlemishoogu üles saanud!"
Eneseanalüüsi tipphetked
Viimased päevad on pakkunud, hulgaliselt, võimalust selleks, et tegeleda eneseanalüüsiga. Ja päris huvitav on see kõik - näha ja aru saada, milliseid reaktsioone ühed või teised asjad esile kutsuvad, millised on minu sisedialoogid ja milliste tulemusteni need välja viivad.
Võib-olla olengi nüüd hakanud jõudma nii kaugele, et mitte minna hetkeemotsiooniga kaasa, mitte välja prahvatada mingeid asju, vaid jälgida kogu oma tunnete mängu, nagu kõrvaltvaataja. Võtta enda sees tekkiv tunne ette ja vaadata, miks ta tekkis ja millest selline reaktsioon. Samuti mitte häbeneda ühtegi oma tunnet, vaid vaadata neid ausalt, ilustamata.
Ja eks ma jätan kõigis oma asjades ruumi ka sellele, et nad võiksid ühele või teisele poole kalduda. Näiteks oli siin üks minu vaade ühele olukorrale ja ma polnud selles vaates sugugi kindel, arvasin, et ma olen eksinud. Ühe teise, vähe neutraalsema inimese vaade sellele olukorrale aga andis mulle kinnitust sellest, et mul võibki õigus olla. Aga, eks aeg näitab, mis ja kuidas edasi.
Võib-olla olengi nüüd hakanud jõudma nii kaugele, et mitte minna hetkeemotsiooniga kaasa, mitte välja prahvatada mingeid asju, vaid jälgida kogu oma tunnete mängu, nagu kõrvaltvaataja. Võtta enda sees tekkiv tunne ette ja vaadata, miks ta tekkis ja millest selline reaktsioon. Samuti mitte häbeneda ühtegi oma tunnet, vaid vaadata neid ausalt, ilustamata.
Ja eks ma jätan kõigis oma asjades ruumi ka sellele, et nad võiksid ühele või teisele poole kalduda. Näiteks oli siin üks minu vaade ühele olukorrale ja ma polnud selles vaates sugugi kindel, arvasin, et ma olen eksinud. Ühe teise, vähe neutraalsema inimese vaade sellele olukorrale aga andis mulle kinnitust sellest, et mul võibki õigus olla. Aga, eks aeg näitab, mis ja kuidas edasi.
Päästjate käest päästetud
Helises telefon, võtsin kõne vastu ja hetkega tekkis päevaplaanidesse muutus, reageerimise ajaks oli kuskil pool tundi.
Mõne aja pärast kuulsin koridorist hääli. Naabri uksele koputati ja kuna keegi ust ei avanud, siis koputati veelkord. Siis kuulsin, et koridoris räägib keegi raadiosaatjaga. Mõtlesin, et ei tea, mis toimub. Aga peagi tekkis koridori vaikus.
Läks veidi aega edasi ja mul oli aeg kodust välja minna. Trepil tuli mulle vastu päästevormis mees ja kui mõned sammud edasi astusin, nägin välisukse ees seismas tuletõrjeautot. Selle peale küsisin päästja käest: "Mis meil siin toimub?" Vastas siis ta, et nad kontrollivad suitsuandureid, aga inimesed ei taha neile uksi avada. Tema läks edasi trepist üles, mina edasi trepist alla ja kodust ära.
Ja kuidagi jäi see asi veidi mu hingele. Minu uksele ju ei koputatud ja tema ei küsinud ka, et kas ta minu juures juba suitsuandurit kontrollimas käis. Nõnda see asi siis jäigi, aga niipalju oli sellest kasu küll, et õhtul koju jõudes tegin suitsuandurile ise kontrolli - toimib.
Nõnda siis saingi aru, et see telefonikõne oli mind päästjate käest päästnud, kui nii võib öelda.
Ja eks sain aru ka sellest, et olin nad oma mõttega ise kohale kutsunud - olles lugenud suitsuandurite kontrollreididest olin ikka mõelnud, et ei tea, kas nad meie juurde ka jõuavad. Näed siis - jõudsidki. Mitte päris minuni, aga vähemalt meie majja, vähemalt väga lähedale.
Veidi mõtlema pani mind aga see, et tuletõrjeautos oli terve hulk mehi veel ja et kas see pole ressursi raiskamine, kui terve see seltskond seal ühe mehe toimetamise ajal nõnda ootamas oli. Aga võib-olla tulid nad kuskilt väljakutselt ja mõtlesid siis, et teeks suitsuandurite kontrolli ka. Teine teema on muidugi see, kas sellise ettevalmistusega mehed peavad tõesti tegelema selliste asjadega. Aga teisest küljest - kui suitsuandurid on olemas ja korras, siis peaks see teoreetiliselt vähendama ja lihtsustama nende tööd.
Mõne aja pärast kuulsin koridorist hääli. Naabri uksele koputati ja kuna keegi ust ei avanud, siis koputati veelkord. Siis kuulsin, et koridoris räägib keegi raadiosaatjaga. Mõtlesin, et ei tea, mis toimub. Aga peagi tekkis koridori vaikus.
Läks veidi aega edasi ja mul oli aeg kodust välja minna. Trepil tuli mulle vastu päästevormis mees ja kui mõned sammud edasi astusin, nägin välisukse ees seismas tuletõrjeautot. Selle peale küsisin päästja käest: "Mis meil siin toimub?" Vastas siis ta, et nad kontrollivad suitsuandureid, aga inimesed ei taha neile uksi avada. Tema läks edasi trepist üles, mina edasi trepist alla ja kodust ära.
Ja kuidagi jäi see asi veidi mu hingele. Minu uksele ju ei koputatud ja tema ei küsinud ka, et kas ta minu juures juba suitsuandurit kontrollimas käis. Nõnda see asi siis jäigi, aga niipalju oli sellest kasu küll, et õhtul koju jõudes tegin suitsuandurile ise kontrolli - toimib.
Nõnda siis saingi aru, et see telefonikõne oli mind päästjate käest päästnud, kui nii võib öelda.
Ja eks sain aru ka sellest, et olin nad oma mõttega ise kohale kutsunud - olles lugenud suitsuandurite kontrollreididest olin ikka mõelnud, et ei tea, kas nad meie juurde ka jõuavad. Näed siis - jõudsidki. Mitte päris minuni, aga vähemalt meie majja, vähemalt väga lähedale.
Veidi mõtlema pani mind aga see, et tuletõrjeautos oli terve hulk mehi veel ja et kas see pole ressursi raiskamine, kui terve see seltskond seal ühe mehe toimetamise ajal nõnda ootamas oli. Aga võib-olla tulid nad kuskilt väljakutselt ja mõtlesid siis, et teeks suitsuandurite kontrolli ka. Teine teema on muidugi see, kas sellise ettevalmistusega mehed peavad tõesti tegelema selliste asjadega. Aga teisest küljest - kui suitsuandurid on olemas ja korras, siis peaks see teoreetiliselt vähendama ja lihtsustama nende tööd.
Panus professionaalidel
Mul on võimalus kõrvalt jälgida, kuidas käib ühe (vähemalt minu hinnangu kohaselt) olulise projekti tegemine. Ja hämmastav on see, mida ma näen. Midagi hämmastavat pole selles, et osalised ise näevad vaeva ja toetavad üksteist, parima tulemuse saavutamiseks, andes endast maksimumi. Hämmastav on hoopis see, milline on projektiga seotud nö tehnilise personali panus - pehmelt öeldes võib seda nimetada minimaalseks.
Ja vaadates seda kõike kõrvalt, nähes, mis toimub ja kuidas asjad liiguvad, kes mida teeb, saan ma aru, et panus ongi professionaaalidel, oma ala tippudel - küll nad asjad ära teevad, küll nad leiavad võimalused ja vahendid. Minus muidugi tekitab see teatud protesti (mis siis, et olen kõrvalseisja ja see asi ei peaks puutuma minusse) - miks teevad puhtalt heast südamest (ja ilmselt ka professionaalsest kretinismist tingitult) tehnilise töö ära professionaalid ise või teised professionaalid. Sisuliselt saan aru küll - tulemuse nägijaid ei huvita, kes töö ära tegi. Samuti ei saa professionaalid teha oma tööd halvemini, kui on nende tase, kui nad suudavad ja oskavad ja kuna nende jaoks on lõpptulemus oluline, siis peavadki nad ise leidma sobivad lahendused.
Aga kõige selle juures tundub nii ebaõiglane, et nende kulul sedasi liugu lastakse ja kõigest on tehtud nende asi ja suuresti ainult nende asi.
Ja vaadates seda kõike kõrvalt, nähes, mis toimub ja kuidas asjad liiguvad, kes mida teeb, saan ma aru, et panus ongi professionaaalidel, oma ala tippudel - küll nad asjad ära teevad, küll nad leiavad võimalused ja vahendid. Minus muidugi tekitab see teatud protesti (mis siis, et olen kõrvalseisja ja see asi ei peaks puutuma minusse) - miks teevad puhtalt heast südamest (ja ilmselt ka professionaalsest kretinismist tingitult) tehnilise töö ära professionaalid ise või teised professionaalid. Sisuliselt saan aru küll - tulemuse nägijaid ei huvita, kes töö ära tegi. Samuti ei saa professionaalid teha oma tööd halvemini, kui on nende tase, kui nad suudavad ja oskavad ja kuna nende jaoks on lõpptulemus oluline, siis peavadki nad ise leidma sobivad lahendused.
Aga kõige selle juures tundub nii ebaõiglane, et nende kulul sedasi liugu lastakse ja kõigest on tehtud nende asi ja suuresti ainult nende asi.
reede, 22. aprill 2016
Täielik hasart
Ma poleks osanud arvata, et üks nii lihtne asi, nagu pilditegemine, võib olla nii hasarti tekitav. Lihtsalt poleks arvanud. Aga nüüd, mõned nädalad oma uut pilditegemise masinat käes hoidnuna ja hulgaliselt pilte teinuna, on mul tekkima hakanud sõltuvus, sõltuvus jäädvustada seda, mida ma näen.Kõige kaunim on kogu selle asja juures see, et loodus on praegu nii kutsuv olnud ja igati soodustanud sellise sõltuvuse arengut. Kui päev hakkab ennast õhtu poole kerima, siis ikka vaatan välja sellise pilguga, et ei tea, kuidas siis tänane päikeseloojang välja võiks näha. Ja loodus on selles kõiges ikka väga külluslik olnud - need päikeseloojangud, mis olen kaamera silma läbi jäädvustanud, on olnud kõik imelised ja erilised, ilupilte on arvutis küll ja veel.
Ja huvitav on selle asja juures see, et mida rohkem ma vaatan ja uudistan, seda enam märkan ma ilu enda ümber, mille kõik tahaks kinni püüda ja seda ka teistega jagada.
kolmapäev, 20. aprill 2016
Kohmetus ja segadus
Kuidas juhtub minuga nõnda, seda ma ei tea. Eile jälle oli üks selline olukord, kus jutustades meeldiva meesterahvaga, sain korraga aru, et ma olin talle pada ajanud. Ja kui ma siis oma eksimust korrigeerima hakkasin, öeldi mulle muidugi, et sellest pole lugu. Aga eks ma juba kujutasin ette mõtet meesterahva peas: "Ta on ju naine, ta ei tea autodest midagi (ega ma suurt teagi, aga mõnda asja ikka võiks ju teada)!" Tegelikult oli asi hoopis selles, et millegipärast on mu peas uuendamata autoandmed - pikkus (ikka kõige pikem), kaal (päris raske ka), olgu-olgu, tegelikult hoopis mootori töömaht oli see, mille kohta ma luuletasin. Eks õigele teele juhatas mu tagasi järgmine küsimus: "Bensiinimootor?" Siis saingi aru, et nõnda, nagu mina neid asju rääkisin, see asi ikka polnud, et midagi on kusagil viltu.
Eks siia juurde käib hästi ka kogemus möödunud laupäevast, kui oli vaja hakata autot mobiilselt parkima panema ja ma pidin sõna otses mõttes minema ja vaatama, mis see auto number siis on. Midagi selle teemaga lahti on, aga mis see täpselt on, sellest ma aru ei saa.
Aga, minnes tagasi selle luuletamise teema juurde, mõtlesin, et ehk oli see seotud selle tundega, mis mul mõnikord meeldivate meesterahvaste juuresolekul tekib. Ma ei oska korraga midagi öelda või kahtlen nendes asjades, mida ma ütlen, või siis ajan suisa mingit pada.
Sellega seoses tuleb mulle silme ette üks hoopis teine olukord, üks hoopis teine mees ja see, kuidas ma tol hetkel ei osanud isegi oma põlises teadmistevaldkonnas ringi käia, vaid tema oli see, kes pidi mind õigele teele tagasi juhatama, ütlema mulle asju, mida ma juba niigi teadsin.
Ja nõnda ma siis mõtlengi, kas on mingi liik mehi, kellel on omadus mind kohmetuks teha ja segadusse ajada, ilma, et nad selleks väga palju vaeva näeks, see kukub kuidagi loomulikult välja.
Selle teema lõpetuseks võin lisada ühe oma hiljutise kogemuse, mille puhul ma sain aru, et mingite meestega ma ei oskagi suhelda. Neid võiks liigitada teadlaste tüüpideks vist. See konkreetne kogemus lõppes selliselt, et iga järgmise küsimuse-vastusega tundsin, kuidas aina enam rappa lähen ja lõpuks hääbuski vestlus, sest mul ei olnud enam mitte midagi öelda (ja ega ka teine pool vestluse jätkamisse midagi panustanud). Võib-olla on üks vastuseid minu eluküsimustele ka siin - liiga palju akadeemilist seltskonda mingitel eluhetkedel ja ma pole nendega lihtsalt haakunud.
Eks siia juurde käib hästi ka kogemus möödunud laupäevast, kui oli vaja hakata autot mobiilselt parkima panema ja ma pidin sõna otses mõttes minema ja vaatama, mis see auto number siis on. Midagi selle teemaga lahti on, aga mis see täpselt on, sellest ma aru ei saa.
Aga, minnes tagasi selle luuletamise teema juurde, mõtlesin, et ehk oli see seotud selle tundega, mis mul mõnikord meeldivate meesterahvaste juuresolekul tekib. Ma ei oska korraga midagi öelda või kahtlen nendes asjades, mida ma ütlen, või siis ajan suisa mingit pada.
Sellega seoses tuleb mulle silme ette üks hoopis teine olukord, üks hoopis teine mees ja see, kuidas ma tol hetkel ei osanud isegi oma põlises teadmistevaldkonnas ringi käia, vaid tema oli see, kes pidi mind õigele teele tagasi juhatama, ütlema mulle asju, mida ma juba niigi teadsin.
Ja nõnda ma siis mõtlengi, kas on mingi liik mehi, kellel on omadus mind kohmetuks teha ja segadusse ajada, ilma, et nad selleks väga palju vaeva näeks, see kukub kuidagi loomulikult välja.
Selle teema lõpetuseks võin lisada ühe oma hiljutise kogemuse, mille puhul ma sain aru, et mingite meestega ma ei oskagi suhelda. Neid võiks liigitada teadlaste tüüpideks vist. See konkreetne kogemus lõppes selliselt, et iga järgmise küsimuse-vastusega tundsin, kuidas aina enam rappa lähen ja lõpuks hääbuski vestlus, sest mul ei olnud enam mitte midagi öelda (ja ega ka teine pool vestluse jätkamisse midagi panustanud). Võib-olla on üks vastuseid minu eluküsimustele ka siin - liiga palju akadeemilist seltskonda mingitel eluhetkedel ja ma pole nendega lihtsalt haakunud.
Mulle meeldib stiil
Ükspäev ma siin mõtlesin millegi peale ja siis jõudsin järeldusele, et mulle meeldib ikka stiil. Ma ei tea, kas see oli sellega seoses, et mulle meeldib hariliku pliiatsiga kirjutada (see on see saaga, et mul kipuvad pliiatsid kõik lühikeseks kuluma ja olen nüüd mõtlema hakanud uute rõõmustamise peale) või puudutas see mõnda teist teemat. Praegu ei tule meelde ka. Aga igal juhul käis mu peas mõttekäik, et mulle meeldib stiil, alati on meeldinud.
Ja kogu selle tõdemuse juures oli minu jaoks kõige eredamaks näiteks see, et vanasti, kui oli vaja kirjutada kirjutamise pärast, siis meeldis mulle kirjutada sulepeaga - korralikke Parkeri sulepäid oli mul selleks puhuks ikka paar tükki olemas. See oli omaette hea tunne, kui sai sulepea kätte võetud ja sellega siis tähti ja numbreid ja märke paberile veetud. Iseäranis kummaline võib see tunduda minusuguse vasakukäelise puhul, kooliajast mäletan, et ikka ja aina oli vasak käsi plekiline ja kirjaread ka hägusad, kui neist oli üle käidud. Muidugi võib siinkohal tõdeda, et tuššiga joonestamise koha pealt ei arva ma suurt midagi hästi - sel puhul ikka sobis mulle pliiats oluliselt paremini.
Niiet, jah, stiil on mulle ikka meeldinud. Ja kui ma mõnedele asjadele enda ümber väga tähelepanu ei pööra, neid ei tähtsusta, siis mingite asjade puhul on stiil ülioluline, kuidagi, täiesti iseenesestmõistetavalt. Veelgi enam hindan ma aga stiili oma tegudes - seda joont ja tunnetust. Tean, see lööb mõnikord täiesti tühja koha pealt välja ja ootamatult, aga mis teha.
Ja miskipärast käib selle teema juurde:
Ja kogu selle tõdemuse juures oli minu jaoks kõige eredamaks näiteks see, et vanasti, kui oli vaja kirjutada kirjutamise pärast, siis meeldis mulle kirjutada sulepeaga - korralikke Parkeri sulepäid oli mul selleks puhuks ikka paar tükki olemas. See oli omaette hea tunne, kui sai sulepea kätte võetud ja sellega siis tähti ja numbreid ja märke paberile veetud. Iseäranis kummaline võib see tunduda minusuguse vasakukäelise puhul, kooliajast mäletan, et ikka ja aina oli vasak käsi plekiline ja kirjaread ka hägusad, kui neist oli üle käidud. Muidugi võib siinkohal tõdeda, et tuššiga joonestamise koha pealt ei arva ma suurt midagi hästi - sel puhul ikka sobis mulle pliiats oluliselt paremini.
Niiet, jah, stiil on mulle ikka meeldinud. Ja kui ma mõnedele asjadele enda ümber väga tähelepanu ei pööra, neid ei tähtsusta, siis mingite asjade puhul on stiil ülioluline, kuidagi, täiesti iseenesestmõistetavalt. Veelgi enam hindan ma aga stiili oma tegudes - seda joont ja tunnetust. Tean, see lööb mõnikord täiesti tühja koha pealt välja ja ootamatult, aga mis teha.
Ja miskipärast käib selle teema juurde:
teisipäev, 19. aprill 2016
Autoroolis juhi silmadega
Täna sõitsin autoga kodu poole ja korraga hakkas mind häirima. Jah, ma tean, et ikka ja aina olen ju igal pool ringi sõitnud ja alati on tee servas või tee kohal olnud ka mingisuguseid reklaamtahvleid. See või teine, kolmas või neljas, kõik, kes võistlevad meie kõigi aja ja raha nimel.
Aga täna hakkas mind see reklaamikirevus korraga häirima. Ja mõtlesin selle peale, et kui on probleemi sellega, et inimesed oma mobiiltelefone autoroolis kasutavad või tegelevad roolis olles veel mingite muude asjadega, siis tegelikult peaks suures plaanis ära keelama ka tee servas olevad reklaamid - sest nad tõmbavad tähelepanu teelt eemale.
Muidugi on mul praegu hea kirjutada siin, ise just eile mõeldes selle peale, et ega autoroolis olles ei saa ka taevasse vahtida - eilne õhtu pakkus imelisi vaateid sellel teemal ja ikka ja aina pidin endale meelde tuletama, et prioriteet on siiski oluliselt madalamal. Ja ega seda vaadet, loodust kui sellist, ei saa ju ometi ära keelata.
Aga, reklaamid võiksid tõesti teede äärest kaduda. Niigi on neid igal pool, igal sammul. Mäletan ühte kogemust, kui polnud pikalt väljaspool linna sõitnud ja siis korraga sattusin - mismoodi ma nautisin seda, et ümberringi olid vaid metsad ja põllud, mõned majadki sekka, aga mis peamine - mitte ühtegi reklaami - silm puhkas ja süda rõõmustas!
Aga täna hakkas mind see reklaamikirevus korraga häirima. Ja mõtlesin selle peale, et kui on probleemi sellega, et inimesed oma mobiiltelefone autoroolis kasutavad või tegelevad roolis olles veel mingite muude asjadega, siis tegelikult peaks suures plaanis ära keelama ka tee servas olevad reklaamid - sest nad tõmbavad tähelepanu teelt eemale.
Muidugi on mul praegu hea kirjutada siin, ise just eile mõeldes selle peale, et ega autoroolis olles ei saa ka taevasse vahtida - eilne õhtu pakkus imelisi vaateid sellel teemal ja ikka ja aina pidin endale meelde tuletama, et prioriteet on siiski oluliselt madalamal. Ja ega seda vaadet, loodust kui sellist, ei saa ju ometi ära keelata.
Aga, reklaamid võiksid tõesti teede äärest kaduda. Niigi on neid igal pool, igal sammul. Mäletan ühte kogemust, kui polnud pikalt väljaspool linna sõitnud ja siis korraga sattusin - mismoodi ma nautisin seda, et ümberringi olid vaid metsad ja põllud, mõned majadki sekka, aga mis peamine - mitte ühtegi reklaami - silm puhkas ja süda rõõmustas!
esmaspäev, 18. aprill 2016
Uued toonid
Kui mõnel hetkel tuleb suur masendus peale, siis teised hetked jälle pakuvad ja palju. Ja üks asi, mida ma olen viimaste aastate jooksul kogenud, suure rõõmu ja rahuloluga, on see, et minu oma armsad sõbrad ja minu suhted nendega on läinud aina paremaks. Nõnda võin ma oma paari viimase nädala pealtki hääl meelel tõdeda seda, et nii mõnusad uued toonid on nende suhete sees, sellised, mis näitavad üles sügavat ja siirast hoolivust ja hoidmist, arvestamist.
Nii armas, nii tore. Tänanegi kiri minu postkastis. Ma poleks arvanud, et mõned suhted võivad sellise suuna võtta, aga näed, elu näitab kätte. Ja ikka ja aina on mul iseäranis hää meel olnud selle üle kuivõrd vahvaid ja toredaid ja heatahtlikke ja südamlikke ja õrnahingelisi meesterahvaid on elu minu juurde juhatanud. VAHVA!
Ja kogu oma praeguse elu ebakindluse ja ebaselguse juures on mul tegelikult tore olla sellise mõnusa vati sees, kus ei pea millegi pärast pelgama, ei pea millegi pärast muretsema. Võib-olla see on siis tõesti viimaks see, millest mulle on pikalt räägitud - et minu enda head teod jõuavad minu juurde tagasi ja olen minagi suutnud oma olemasolu ja tegudega veidigi ümbritsevat maailma paremaks muuta.
Nii armas, nii tore. Tänanegi kiri minu postkastis. Ma poleks arvanud, et mõned suhted võivad sellise suuna võtta, aga näed, elu näitab kätte. Ja ikka ja aina on mul iseäranis hää meel olnud selle üle kuivõrd vahvaid ja toredaid ja heatahtlikke ja südamlikke ja õrnahingelisi meesterahvaid on elu minu juurde juhatanud. VAHVA!
Ja kogu oma praeguse elu ebakindluse ja ebaselguse juures on mul tegelikult tore olla sellise mõnusa vati sees, kus ei pea millegi pärast pelgama, ei pea millegi pärast muretsema. Võib-olla see on siis tõesti viimaks see, millest mulle on pikalt räägitud - et minu enda head teod jõuavad minu juurde tagasi ja olen minagi suutnud oma olemasolu ja tegudega veidigi ümbritsevat maailma paremaks muuta.
On tulnud aeg...
Vaatasin, et juba üle 5 aasta on need asjad seisnud, peidetuna, avalikkuse silma alt ära. Ja praegu ma tunnen, et on tulnud aeg, lõpetada nende lugude sahtlis olemise aeg.
Olid ajad, kui minagi kirjutasin, luulet. Sest luule oli mu sees. Võib-olla tulevad need ajad millalgi veel tagasi, mine tea, praegu olen päris pikalt ilma luuleta(miseta) saanud. Ju siis pole vaja olnud...
Ja see, et seegi osa minust avalikkuse ette toodud sai, on omaette märk. Täna on selline päev, eile oli selline päeva, üleeile oli selline päev - minna lasta ja vabaks lasta ja vaatada, mis siis toimuma hakkab.
Olid ajad, kui minagi kirjutasin, luulet. Sest luule oli mu sees. Võib-olla tulevad need ajad millalgi veel tagasi, mine tea, praegu olen päris pikalt ilma luuleta(miseta) saanud. Ju siis pole vaja olnud...
Ja see, et seegi osa minust avalikkuse ette toodud sai, on omaette märk. Täna on selline päev, eile oli selline päeva, üleeile oli selline päev - minna lasta ja vabaks lasta ja vaatada, mis siis toimuma hakkab.
Iseenda rumalusest aru saada
Ja mõte jäi pidama seetõttu, et tegelikult tundus see olevat päris jabur - suure laeva ülemise teki peal päästerõngas. Mõtlesin, et kellele sellest abi küll olla võiks - kui keegi juba üle parda on, siis kiirused on nii suured, et selleks ajaks, kui päästerõngas vette jõuab, on see üle parda läinu juba ammu eemal ja tema juurde see päästerõngas niikuinii ei jõua.
Aga vaevalt jõudsin ma oma peas kõik sellised mõtted ära mõelda, kui korraga sain aru, iseenda rumalusest. Kui hoolikalt vaadata, siis on selle päästerõnga küljes poi, mis veega kokkupuutumisel peaks aktiveeruma. Ehk siis, selle päästerõnga eesmärk pole sugugi peamiselt olla abiks päästetavale, vaid siiski asukoha fikseerimine, sest selle poi järgi saab ju umbkaudu kindlaks teha päästetava asukoha. Samasugune funktsioon, nagu on nt GPS seadmetel nupul MOB.
Hea seegi, et ise oma rumalusest aru sain ja seda ilma peale kuulutama ei läinud. Nüüd võin vaid isekeskis muiata.
pühapäev, 17. aprill 2016
Vaated, aga millised?
Eilne päev pakkus mulle vaateid, vaateid Helsingi linnale. Ja ütleme nii, et kui oli ka selliseid ilusaid ja toredaid ja häid ja vahvaid ja rõõmsaid ja säravaid vaateid, siis üllataval kombel ei pakkunud need kohad, kus oleks võinud vaateid nautida, midagi eriti head. Ühelt poolt suured tööstushooned, teisalt jälle mingisugune majade rägastik. Ja eks ma tean väga hästi, mis seda konkreetset idülli segas - selleks oli autode kiirteelt kanduvad hääled. Eks sain ise ka aru, et sai valitud vale külg, saare vale külg, aga sealpool oli päike. Kuid siiski oli privaatsus minu jaoks olulisem ja nõnda kolisingi oma olemise teise kohta.
Aga päeva naelaks said siiski hoopis ühed teised vaated, tavapärase suure tänava äärse teekonna asendasin kvartalisisese teega ja see oli ikka päris kõhedusttekitav küll - korteramajad ja ridaelamud üksteise seljas, mitte mingisugust rohelist nende vahel. See, mis edasi saama hakkab, on täpselt sama külm, vaadates ümberringi asetsevaid ehitusplatse. Ja maju muudkui kerkib ja kerkib. Tallinnas ma seesugust asja näinud ei ole, sellist kortermajade ehitamise suunda. Ja hämmastaval kombel tekkis mul igatsus, igatsus Helsingi järele, mis on mulle tuttav 13-14 aasta tagusest ajast, siis oli see piirkond, millest praegu juttu on, veidike hüljatud, veidike eraldatud. Nüüd tundub see aga olevat linnaga kokku kasvanud, kuidagi eriti modernne ja mitte just kõige sümpaatsemal moel. Hämmastaval kombel aga sisaldas minu eilne teekond suuremalt jaolt siiski vastupidiseid vaateid, neid, kus linnaplaneerimisel on ruumi jagunud ka roheluse ja ruumi jaoks, õhuks ja hingamiseks. Aga eks ma saan aru ka, et need paigad on juba aastakümneid selliseid olnud ja eks siis oli aega asjadesse süveneda ja nende peale mõelda.
Aga päeva naelaks said siiski hoopis ühed teised vaated, tavapärase suure tänava äärse teekonna asendasin kvartalisisese teega ja see oli ikka päris kõhedusttekitav küll - korteramajad ja ridaelamud üksteise seljas, mitte mingisugust rohelist nende vahel. See, mis edasi saama hakkab, on täpselt sama külm, vaadates ümberringi asetsevaid ehitusplatse. Ja maju muudkui kerkib ja kerkib. Tallinnas ma seesugust asja näinud ei ole, sellist kortermajade ehitamise suunda. Ja hämmastaval kombel tekkis mul igatsus, igatsus Helsingi järele, mis on mulle tuttav 13-14 aasta tagusest ajast, siis oli see piirkond, millest praegu juttu on, veidike hüljatud, veidike eraldatud. Nüüd tundub see aga olevat linnaga kokku kasvanud, kuidagi eriti modernne ja mitte just kõige sümpaatsemal moel. Hämmastaval kombel aga sisaldas minu eilne teekond suuremalt jaolt siiski vastupidiseid vaateid, neid, kus linnaplaneerimisel on ruumi jagunud ka roheluse ja ruumi jaoks, õhuks ja hingamiseks. Aga eks ma saan aru ka, et need paigad on juba aastakümneid selliseid olnud ja eks siis oli aega asjadesse süveneda ja nende peale mõelda.
Ei tea, kui palju maksaks?
Kui ma end taaskord merereisilt leidsin ja ennast tohutult hästi tundsin - päike mõnusasti paitamas, leebe tuuleke peale käimas ja mina mõnusasti teki peal istumas, nautimas püsivat ja lummavat merevaadet - siis tundus justkui kogu maailm paigas olevat. Ja teades, millise lennu omandab minu töötegemise ind sellises olukorras, tekkis mul praegu korraga mõte: kui palju maksaks see, et saada endale püsiv töökoht just sellise vaatega kohas? Lihtsalt, teha seda tööd, mida ma praegugi teen, aga lihtsalt vahetada töötegemise kohta, muuta see selliseks, et ma iial ei tüdineks ja temas oleks alati midagi uut?
Eks ma saan aru oma loogikaveast ka, et sellist ilma ja olemisega vedamist ei pruugi kogu aeg olla ja ega öösiti päike ka ei paista (kuigi jah, ma ei peagi ju öösiti tööd tegema), aga nii põhimõtteliselt tekkis küsimus, et kui palju selline asi maksma minna võiks, kui ma oma alalise töökoha nihutaks ühe vee peal liikuva aluse peale (mul on ju see võimalus olemas, mul ju suures plaanis pole vahet, kus ma oma tööd teen). Seda ma muidugi olen just äsja kuulnud kuipalju maksab ühe 38-meetrise luksuslaeva aastane ülalpidamine - kõigest 1,5 miljonit eurot - aga ega mul nii palju ei ole vaja, mul oleks vaja oma kohta ja seda, et keegi selle aluse tüüris oleks. Rohkemat ei midagi. Kas ma võiks ehk sellise töökoha endale saada?
Eks ma saan aru oma loogikaveast ka, et sellist ilma ja olemisega vedamist ei pruugi kogu aeg olla ja ega öösiti päike ka ei paista (kuigi jah, ma ei peagi ju öösiti tööd tegema), aga nii põhimõtteliselt tekkis küsimus, et kui palju selline asi maksma minna võiks, kui ma oma alalise töökoha nihutaks ühe vee peal liikuva aluse peale (mul on ju see võimalus olemas, mul ju suures plaanis pole vahet, kus ma oma tööd teen). Seda ma muidugi olen just äsja kuulnud kuipalju maksab ühe 38-meetrise luksuslaeva aastane ülalpidamine - kõigest 1,5 miljonit eurot - aga ega mul nii palju ei ole vaja, mul oleks vaja oma kohta ja seda, et keegi selle aluse tüüris oleks. Rohkemat ei midagi. Kas ma võiks ehk sellise töökoha endale saada?
Ah, et siis selline muster?
Vaatan ja mõtlen, imestan ja üllatun. Ah, et siis selline muster? Nõnda tahaks ma korraliku kulmukergitusega elule otsa vaadates küsida.
Mina ei tea, kuidas on teistel inimestel. Ma tean vaid seda, kuidas on minul. See, mis toimub, on täiesti ajuvaba. Kuigi ühest küljest on ju tore, et elu sedasi tembutab ja äraspidiselt saan ma kõik, mida ma soovin, ei ole see ju tegelikult sugugi kena elust, selliseid vimkasid visata.
See kõik tundub justkui viimase õlekõrre ulatamisena, loomulikult hilinenult. Või teisipidi, püüan ma mõistada, mis on see, mida elu mulle öelda tahab, sellega, mida ta teeb. Jõuan ma vaevalt mõelda, kui juba lähevad rattad veerema. Eks ma saan muidugi aru, et kõik see on juba eelnevalt alanud, kuid selleks hetkeks jõuab asi sellisesse seisu, et minagi saan oma ellu kaasatud.
Ja muidugi on mul hea meel ka selle üle, et sünkroonsus on päris kenasti taastatud, nüüd on veel vaja vaid väikesed täpsustused teha. Ega ma seejuures ei saa muidugi ära unustada mind kummitavat alalist küsimust: "Milleks see kõik (hea on)?"
Mina ei tea, kuidas on teistel inimestel. Ma tean vaid seda, kuidas on minul. See, mis toimub, on täiesti ajuvaba. Kuigi ühest küljest on ju tore, et elu sedasi tembutab ja äraspidiselt saan ma kõik, mida ma soovin, ei ole see ju tegelikult sugugi kena elust, selliseid vimkasid visata.
See kõik tundub justkui viimase õlekõrre ulatamisena, loomulikult hilinenult. Või teisipidi, püüan ma mõistada, mis on see, mida elu mulle öelda tahab, sellega, mida ta teeb. Jõuan ma vaevalt mõelda, kui juba lähevad rattad veerema. Eks ma saan muidugi aru, et kõik see on juba eelnevalt alanud, kuid selleks hetkeks jõuab asi sellisesse seisu, et minagi saan oma ellu kaasatud.
Ja muidugi on mul hea meel ka selle üle, et sünkroonsus on päris kenasti taastatud, nüüd on veel vaja vaid väikesed täpsustused teha. Ega ma seejuures ei saa muidugi ära unustada mind kummitavat alalist küsimust: "Milleks see kõik (hea on)?"
neljapäev, 14. aprill 2016
Mul ikka veab!
Kuigi ma sellest mõnikord päris hästi aru ei saa, tuleb mul siiski aeg-ajalt tunnistada seda, et mul veab, ja väga. Nõnda juhtus ka eile õhtul. See aeg, mis oli mõeldud omaette olemiseks - mitte, et ma pidevalt niigi omaette poleks - kulus minu kõrvale tekkinud teise inimesega suhtlemiseks.
Kui mina oleksin rahulikult omas mullis toimetanud, siis teisel inimesel oli vaja rääkida. Ja ju siis tundusin mina olevat see sobiv inimene, kellega rääkida. Või pigem: kellele rääkida. Eks ta siis rääkis ja mina kuulasin, ütlesin mõne sõnagi sekka ja noogutasin mõnel hetkel kaasa ka.
Aga, see jutuajamine ja lõppkokkuvõte olid päris kummalised. Ühest küljest sain ma muidugi aru sellest, kuidas mul veab - taaskord üks muusikuhing oli tee mu juurde leidnud. Teisest küljest aga oli nii palju kõhklusi-kahtlusi tekitavaid asju selle kõige juures - meesolevuse olek, mõtted, soovid. Õhtujätkamise väljapakutud variandi teemal vastasin ka eitavalt, mul olid omad põhjused, peamine vast see, et sisemus ei karjunud suure vaimustusega: "Jah-jah-jah!"
Ja kõige selle valguses mõtlesin taaskord, et elu ikka irvitab korralikult mu üle - vaatamata sellele, et mul meeletult veab, ei suuda ma mõista, miks just sellised inimesed mu juurde tulevad, mis on nende sõnum minule, iseäranis neil hetkedel, kui nad tulevad - sest ajastus on rohkem kui kummaline ega käi kuidagi kokku mu mõtete-soovidega.
Kui mina oleksin rahulikult omas mullis toimetanud, siis teisel inimesel oli vaja rääkida. Ja ju siis tundusin mina olevat see sobiv inimene, kellega rääkida. Või pigem: kellele rääkida. Eks ta siis rääkis ja mina kuulasin, ütlesin mõne sõnagi sekka ja noogutasin mõnel hetkel kaasa ka.Aga, see jutuajamine ja lõppkokkuvõte olid päris kummalised. Ühest küljest sain ma muidugi aru sellest, kuidas mul veab - taaskord üks muusikuhing oli tee mu juurde leidnud. Teisest küljest aga oli nii palju kõhklusi-kahtlusi tekitavaid asju selle kõige juures - meesolevuse olek, mõtted, soovid. Õhtujätkamise väljapakutud variandi teemal vastasin ka eitavalt, mul olid omad põhjused, peamine vast see, et sisemus ei karjunud suure vaimustusega: "Jah-jah-jah!"
Ja kõige selle valguses mõtlesin taaskord, et elu ikka irvitab korralikult mu üle - vaatamata sellele, et mul meeletult veab, ei suuda ma mõista, miks just sellised inimesed mu juurde tulevad, mis on nende sõnum minule, iseäranis neil hetkedel, kui nad tulevad - sest ajastus on rohkem kui kummaline ega käi kuidagi kokku mu mõtete-soovidega.
kolmapäev, 13. aprill 2016
Eriline andekus!
Kuna praegu on ilm väljas selline, et värkset õhku tahaks ikka tuppa saada, siis olen minagi suhtelist kohe pärast ärkamist akna lahti teinud ja kevade sisse kutsunud. Ja eks see ole nii, et kui juba aken lahti tehtud on, siis ta nõnda jääbki.
Eilne päev aga kulges mul sedasi, et läksin keset päeva kodust välja ja mõtlesin veel küla peal olleski, et ei tea, kas ma akna ikka kinni panin - oletades, et arvatavasti läheb mul kojujõudmise aega hiliste õhtutundideni ja arvestades sellega, et selleks ajaks võib õues juba päris külm olla.
Kulges siis päev omasoodu, tuli õhtu kätte ja arvestades, et olin näinud virmaliste progrnoosi, tekkis tahtmine ka neid kaema minna. Õnne oli mul niipalju, et tõesti oli virmalisi näha ja ega ma siis ei saanud kohe ennast kodu poole tagasi asutada ka - oli ikka vaja vaadata ja imetleda ja nautida, kuniks hakkas juba väga külm (mõned miinuskraadid tegid vaatamata suhteliselt soojale ööle omad töö). Ja pingutasin siis veel veidi ja veel veidi, et ikka saaks looduse vaatemängust osa.
Tulemuseks oli siis see, et koju jõudsin suhteliselt läbikülmununa ja ainult mõte oli peas - saaks sooja. Koduuksest sisse astudes aga sain teada, kui eriliselt andekas ma olen - olingi akna lahti unustanud ja muidugi oli kevadöö jahedus tee ka tuppa leidnud. Ega siis polnudki muud teha, kui soojad riided selga ja ennast üle soojendama hakata. Aga iseenda üle muiata sain ma selle kõige juures muidugi ohtrasti.
Eilne päev aga kulges mul sedasi, et läksin keset päeva kodust välja ja mõtlesin veel küla peal olleski, et ei tea, kas ma akna ikka kinni panin - oletades, et arvatavasti läheb mul kojujõudmise aega hiliste õhtutundideni ja arvestades sellega, et selleks ajaks võib õues juba päris külm olla.
Kulges siis päev omasoodu, tuli õhtu kätte ja arvestades, et olin näinud virmaliste progrnoosi, tekkis tahtmine ka neid kaema minna. Õnne oli mul niipalju, et tõesti oli virmalisi näha ja ega ma siis ei saanud kohe ennast kodu poole tagasi asutada ka - oli ikka vaja vaadata ja imetleda ja nautida, kuniks hakkas juba väga külm (mõned miinuskraadid tegid vaatamata suhteliselt soojale ööle omad töö). Ja pingutasin siis veel veidi ja veel veidi, et ikka saaks looduse vaatemängust osa.Tulemuseks oli siis see, et koju jõudsin suhteliselt läbikülmununa ja ainult mõte oli peas - saaks sooja. Koduuksest sisse astudes aga sain teada, kui eriliselt andekas ma olen - olingi akna lahti unustanud ja muidugi oli kevadöö jahedus tee ka tuppa leidnud. Ega siis polnudki muud teha, kui soojad riided selga ja ennast üle soojendama hakata. Aga iseenda üle muiata sain ma selle kõige juures muidugi ohtrasti.
reede, 8. aprill 2016
Eesti keele kasutamisest
Kummaline oli mul olla seltskonnas, kus suured kõnepidajad vaid ingliskeelseid väljendeid sisse lükkasid. Küll oli juttu paureist ja draivist ja fiilingust ja kraudist ja millest kõigest veel. Ja hakkasin ma selle peale siis mõtlema, et miks on vaja kõnepidajatel hirmsasti võõrkeelseid sõnu sisse tuua või kas see annab kuidagi nende jutule kaalu juurde. Peamine järeldus, milleni jõudsin, oli see, et ju siis see on keel, mida need inimesed igapäevaselt kõnelevad, ju siis see on tavaline praktika. Minu jaoks oli aga seda kõike kummaline kuulata, väga kummaline. Värvikaid eestikeelseid sõnu ja väljendeid polnud suurt kusagilt võtta, iseäranis arvestades, et tegemist on teatud mõttes eliidiga.
Ma saan väga hästi aru ka sellest, et minu viga ongi see, et minu ümber liikuvad inimesed räägivad eesti keeles, kaunis emakeeles ja ma olen sellega nii harjunud (isegi välismaal elavad eestlased püüavad ikka eesti keeles rääkida, nende puhul on muidugi arusaadav, kui erialased terminid ja igapäevaelu käib teises keeles, pikapeale tekivad ikka augud sisse), et teistsugune suhtluskeel paneb mind pehmelt öeldes üllatuma.
Ja kuidas siis ikkagi on nii, et me ise ei suuda ennast oma emakeeles väljendada, suurepäraseid sõnu, millega oma emotsioone, mõtteid ja tundeid väljendada, on meil ju küll ja veel. Eks ma muidugi tean omast käest, et mõnikord tundub mõni ingliskeelne sõna täpsemalt kirjeldavat üht või teist asja, aga suures plaanis ikka püüan ma eesti keelega hakkama saada, sest see keel, mida ma kõnelen (ja ka kirjutan) räägib ju sellest, kes ma olen.
Ma saan väga hästi aru ka sellest, et minu viga ongi see, et minu ümber liikuvad inimesed räägivad eesti keeles, kaunis emakeeles ja ma olen sellega nii harjunud (isegi välismaal elavad eestlased püüavad ikka eesti keeles rääkida, nende puhul on muidugi arusaadav, kui erialased terminid ja igapäevaelu käib teises keeles, pikapeale tekivad ikka augud sisse), et teistsugune suhtluskeel paneb mind pehmelt öeldes üllatuma.
Ja kuidas siis ikkagi on nii, et me ise ei suuda ennast oma emakeeles väljendada, suurepäraseid sõnu, millega oma emotsioone, mõtteid ja tundeid väljendada, on meil ju küll ja veel. Eks ma muidugi tean omast käest, et mõnikord tundub mõni ingliskeelne sõna täpsemalt kirjeldavat üht või teist asja, aga suures plaanis ikka püüan ma eesti keelega hakkama saada, sest see keel, mida ma kõnelen (ja ka kirjutan) räägib ju sellest, kes ma olen.
Avada suu...
Kui ma üksaeg siin ühe sõbrannaga arutasin oma ise endale tööandjaks olemise teemat ja lisasin, kuidas ma isegi olen imestunud, et ma olen nii kaua vastu pidanud, nagu olen, iseäranis arvestades seda teadmist, mis siin mõnel hetkel on väga valusalt üles tulnud - et ma ei ole äriinimene -, siis oli tema üllatunud selle üle, et kuidas ma endale tööd leian, et tema küll ei oskaks.
Mina aga vastasin seda, mida ma ikka tõdenud olen - et töö tuleb ise mu juurde. Ja tegelikult pole mul vaja teha muud, kui vaid avada oma suu ja kõnelda. Kui ma räägin sellest, mida teen või mida teinud olen, siis inimestel on ikka kitsaskohti, mida neil on vaja kõrvaldada (palju katkisi süsteeme on ümberringi või asju, mida saaks oluliselt paremini teha). Ja lisaks on hea rääkida neist asjadest, mis on esiaglsel hinnangul tunduvad kõrvalised olevat, aga millega ka kokku olen puutunud.
Eile tegin jälle, kahel korral, oma suu kenasti lahti. Ja tulemus oli see, et ühelt poolt lubati hakata juba praegu (kui mul tegelikult on tööjärg ees ja enne paari kuud midagi uut ja suurt ette võtta ei saa) mulle töid ette laduma, teiselt poolt aga helistati mulle hetk tagasi ja pakuti välja üks täiesti uus teema, millega ma pole juba aastaid kokku puutunud, aga mille baasteadmised mul ikkagi olemas on.
Nii et, vaid avada suu...
Mina aga vastasin seda, mida ma ikka tõdenud olen - et töö tuleb ise mu juurde. Ja tegelikult pole mul vaja teha muud, kui vaid avada oma suu ja kõnelda. Kui ma räägin sellest, mida teen või mida teinud olen, siis inimestel on ikka kitsaskohti, mida neil on vaja kõrvaldada (palju katkisi süsteeme on ümberringi või asju, mida saaks oluliselt paremini teha). Ja lisaks on hea rääkida neist asjadest, mis on esiaglsel hinnangul tunduvad kõrvalised olevat, aga millega ka kokku olen puutunud.
Eile tegin jälle, kahel korral, oma suu kenasti lahti. Ja tulemus oli see, et ühelt poolt lubati hakata juba praegu (kui mul tegelikult on tööjärg ees ja enne paari kuud midagi uut ja suurt ette võtta ei saa) mulle töid ette laduma, teiselt poolt aga helistati mulle hetk tagasi ja pakuti välja üks täiesti uus teema, millega ma pole juba aastaid kokku puutunud, aga mille baasteadmised mul ikkagi olemas on.
Nii et, vaid avada suu...
Harukordne võimalus!
Minuga on alati see lugu, et kui ma puutun kokku inspireerivate inimestega, siis ma tahan neile sellest ikka teada ka anda. Ja alati olen ma olnud ka seda meelt, et head asjad tuleb välja öelda. Samuti ka inimesi tänada, kui neist on abi olnud.
Nii siis oli ka ühe seltskonnaga, kellega olin riivamisi kokku puutunud. Ja otsisin seda võimalust, et neid tänada, silmast-silma, näost-näkku. Aga, elu mulle seda võimalust suurt ei andnud. Ja kuna ma ei teadnud, kas seda võimalust tuleb, siis midagi polnud teha, kui kirjutada neile. Võtsin siis kätte ja kirjutasin kena kirja. Sain ka vahva vastuse, sellelt, kellelt tahtsin (olgu-olgu, omad huvid olid mul ka mängus).
Aga eile avanes mul siis harukordne võimalus peaaegu kogu seda seltskonda näha ja eks ma siis läksin neile ligi ja rääkisin siis kogu loo ära ja tänasin neid siis nüüd viimaks ka silmast-silma. Ja mõnus sai see jutuajamine olema. Minu kiri oli neis väga mõnusa tunde tekitanud ja sellelt pinnalt oli neil heameel mind näha, minuga tuttavaks saada ja suhelda. Ja mul on hea meel, et ma läksin ja suhtlesin, sest emotsioon sai sellest väga hea. Ja mõlemapoolselt. Lisaks muidugi ka need muud tarkused, mida kõike ma teada sain.
Ja võib-olla on hea ka see, et seltskond oli just sellises koosseisus, nagu ta parajasti oli. Et saingi võtta neid nii, nagu nad parajasti olid. Ja praeguste asjade seisu põhjal kaldun ma arvama, et ju tuleb see hetk ka, kui veel üks inimene sellest seltskonnast saab silmast-silma tänatud, ju siis pidigi see asi praegu nõndamoodi minema.
Nii siis oli ka ühe seltskonnaga, kellega olin riivamisi kokku puutunud. Ja otsisin seda võimalust, et neid tänada, silmast-silma, näost-näkku. Aga, elu mulle seda võimalust suurt ei andnud. Ja kuna ma ei teadnud, kas seda võimalust tuleb, siis midagi polnud teha, kui kirjutada neile. Võtsin siis kätte ja kirjutasin kena kirja. Sain ka vahva vastuse, sellelt, kellelt tahtsin (olgu-olgu, omad huvid olid mul ka mängus).
Aga eile avanes mul siis harukordne võimalus peaaegu kogu seda seltskonda näha ja eks ma siis läksin neile ligi ja rääkisin siis kogu loo ära ja tänasin neid siis nüüd viimaks ka silmast-silma. Ja mõnus sai see jutuajamine olema. Minu kiri oli neis väga mõnusa tunde tekitanud ja sellelt pinnalt oli neil heameel mind näha, minuga tuttavaks saada ja suhelda. Ja mul on hea meel, et ma läksin ja suhtlesin, sest emotsioon sai sellest väga hea. Ja mõlemapoolselt. Lisaks muidugi ka need muud tarkused, mida kõike ma teada sain.
Ja võib-olla on hea ka see, et seltskond oli just sellises koosseisus, nagu ta parajasti oli. Et saingi võtta neid nii, nagu nad parajasti olid. Ja praeguste asjade seisu põhjal kaldun ma arvama, et ju tuleb see hetk ka, kui veel üks inimene sellest seltskonnast saab silmast-silma tänatud, ju siis pidigi see asi praegu nõndamoodi minema.
Huumor kuubis!
Ma olen alati teadnud seda, et kogu maailm tiirleb minu ümber, et mina olen maailma keskus. Ja muidugi ka seda, et see, mida teised inimesed teevad, sõltub minust ja suuresti ainult minust. Enamasti muidugi tean ma ka seda, et see kõik on mu enda väljamõeldud luul ja tegeliku eluga ei ole sellel midagi pistmist.
Eilne päev pakkus mulle taaskord võimalust teha kaugeleulatuvaid järeldusi sellest, mis toimus. Asi siis seesugune, et millegipärast - ilmselt suurest soovist muusikat kuulata - kammisin ükspäev Piletilevi lehte ja vaatasin, et missugused kontserdid siis tulemas on. Leidsin ühe endale tuttava artisti kontserdi ja kui mingi aeg tagasi oleksin selle peale optimistlikult vaadanud, siis muutunud asjaolude tõttu oli mu nüüdne pilk teistsugune. Aga oluliselt huvitavam sellest, et artist üles astub, oli see info, kus ja millal ta seda teeb. Tuli välja, et elu on mind samaks ajaks samasse kohta asetanud. Ja minu eelis selle asja juures oli see, et ma sain sellest enne teada, olin selleks ettevalmistunud.
Jõudis siis eilne õhtu kätte, kus see aja ja koha mõõde omavahel kattusid. Ja ma jäin ootele, et mis siis juhtuma hakkab. Oli valmis mõeldud ka nutikas fraas, võtmaks kokku meie vahel toimunut, kui peaks artistiga silmitsi sattuma, sest võimalus selleks oli täiesti reaalselt olemas. Toimetasime siis artistiga samas ruumis, mina nägin teda, fikseerisin tema olemasolu ära ja jäin ootama. Ma tean, et see pole sugugi kena minust, oleks ikka võinud ligi minna ja viisakas olla. Aga jätsin elule võimalused lahti, inimesele võimalused lahti.
Ja selle pika sissejuhatuse peale siis jõuangi selleni, missugust huumorit ma näha sain. Inimene, nähes mind (ja arvates, et mina teda ei näe), kasutas võimalust varjata ennast kükitamisega ühe porte taha. Ma ei tea, kas ta tõesti arvas, et ma teda tema väga iseloomuliku hääle järgi ära ei tunne või oli tal mingi sootuks teine põhjus kükitamiseks, aga minu jaoks tundus kogu see olukord olevat huumor kuubis. Täiskasvanud inimene ei saa ju ometi sedasi käituda. Aga praegu, olles asja üle järele mõelnud, taipan ma tegelikult üht teist asja selles olukorras - ta ei tulnud ise mu juurde, et mind teretada, ka hiljem, kui selleks võimalust oleks olnud, ja ma arvan, et seegi on selge märk. Minul aga oli võimalus omaette muiata kogu olukorrale otsa vaadates. Ma ju ei teinud midagi halba, lihtsalt ootasin ja vaatasin. Otsese ligiastumisega oleks ma saanud inimesele ilmselt suurt šokki pakkuda - ma arvan, et artistil oleks selle kõige peale kontsertki andmata jäänud - mina, sellisel ajal sellises kohas, ega tema teadnud, et ma seal hoopis teise eesmärgiga olen.
Eks ma saan aru ka sellest, et ma arvan endast ja enda mõjust teistele inimestele liiga palju, aga võib-olla on siiski inimestes olemas ka südametunnistus ja see konkreetne artist tundis, et see südametunnistus ei luba tal minuga kokku saada, ennast minule nähtavaks teha, ja et ta tundis, et oluliselt etem on jääda minu jaoks märkamatuks. Huvi pärast võiks mõne analoogse eksperimendi ette võtta ja vaadata, mis toimuma hakkab.
Ja see kõik läheb nii hästi kokku selle võõristava tundega, mille tabasin endas, kui ma viimati selle artisti etteastet nägin. Huvitav, et tookord oli mu suhtumine tema suhtes pigem pooldav ja soe, kuid siiski tajusin selle alt midagi võõristust tekitavat. Seekord oli mask langenud ja ma teadsin juba, mida (või pigem keda) oodata.
Eilne päev pakkus mulle taaskord võimalust teha kaugeleulatuvaid järeldusi sellest, mis toimus. Asi siis seesugune, et millegipärast - ilmselt suurest soovist muusikat kuulata - kammisin ükspäev Piletilevi lehte ja vaatasin, et missugused kontserdid siis tulemas on. Leidsin ühe endale tuttava artisti kontserdi ja kui mingi aeg tagasi oleksin selle peale optimistlikult vaadanud, siis muutunud asjaolude tõttu oli mu nüüdne pilk teistsugune. Aga oluliselt huvitavam sellest, et artist üles astub, oli see info, kus ja millal ta seda teeb. Tuli välja, et elu on mind samaks ajaks samasse kohta asetanud. Ja minu eelis selle asja juures oli see, et ma sain sellest enne teada, olin selleks ettevalmistunud.
Jõudis siis eilne õhtu kätte, kus see aja ja koha mõõde omavahel kattusid. Ja ma jäin ootele, et mis siis juhtuma hakkab. Oli valmis mõeldud ka nutikas fraas, võtmaks kokku meie vahel toimunut, kui peaks artistiga silmitsi sattuma, sest võimalus selleks oli täiesti reaalselt olemas. Toimetasime siis artistiga samas ruumis, mina nägin teda, fikseerisin tema olemasolu ära ja jäin ootama. Ma tean, et see pole sugugi kena minust, oleks ikka võinud ligi minna ja viisakas olla. Aga jätsin elule võimalused lahti, inimesele võimalused lahti.
Ja selle pika sissejuhatuse peale siis jõuangi selleni, missugust huumorit ma näha sain. Inimene, nähes mind (ja arvates, et mina teda ei näe), kasutas võimalust varjata ennast kükitamisega ühe porte taha. Ma ei tea, kas ta tõesti arvas, et ma teda tema väga iseloomuliku hääle järgi ära ei tunne või oli tal mingi sootuks teine põhjus kükitamiseks, aga minu jaoks tundus kogu see olukord olevat huumor kuubis. Täiskasvanud inimene ei saa ju ometi sedasi käituda. Aga praegu, olles asja üle järele mõelnud, taipan ma tegelikult üht teist asja selles olukorras - ta ei tulnud ise mu juurde, et mind teretada, ka hiljem, kui selleks võimalust oleks olnud, ja ma arvan, et seegi on selge märk. Minul aga oli võimalus omaette muiata kogu olukorrale otsa vaadates. Ma ju ei teinud midagi halba, lihtsalt ootasin ja vaatasin. Otsese ligiastumisega oleks ma saanud inimesele ilmselt suurt šokki pakkuda - ma arvan, et artistil oleks selle kõige peale kontsertki andmata jäänud - mina, sellisel ajal sellises kohas, ega tema teadnud, et ma seal hoopis teise eesmärgiga olen.
Eks ma saan aru ka sellest, et ma arvan endast ja enda mõjust teistele inimestele liiga palju, aga võib-olla on siiski inimestes olemas ka südametunnistus ja see konkreetne artist tundis, et see südametunnistus ei luba tal minuga kokku saada, ennast minule nähtavaks teha, ja et ta tundis, et oluliselt etem on jääda minu jaoks märkamatuks. Huvi pärast võiks mõne analoogse eksperimendi ette võtta ja vaadata, mis toimuma hakkab.
Ja see kõik läheb nii hästi kokku selle võõristava tundega, mille tabasin endas, kui ma viimati selle artisti etteastet nägin. Huvitav, et tookord oli mu suhtumine tema suhtes pigem pooldav ja soe, kuid siiski tajusin selle alt midagi võõristust tekitavat. Seekord oli mask langenud ja ma teadsin juba, mida (või pigem keda) oodata.
kolmapäev, 6. aprill 2016
Kas ma olen ülemakstud?
Viimasel ajal on seltskonnas see teema ikka üles tulnud. See teema, et mina, olgu siis juttu mu praegusest tegutsemisvaldkonnast nimega programmeerimine või siis mu üldine eriala nimega telekommunikatsioon, oma eluala esindajana olen ülemakstud. Seesugune on vähemalt inimeste arvamus.
Jah, eks ta ole, ülikooli lõpetamise järel olen tööd teinud küll vaid hästitasustatud valdkondades. Kuid, minu suure oskamatuse juures äri ajada, ei ole viimasel ajal ülemaksmisest mingisugust juttu, pigem on küsimus selles, et saaks oma töö eest üldse mingit tasu - kui ühest küljest olen minagi tunda saanud, mida tähendab äri Eesti moodi, siis on ka neid teemasid, kus ma oma tasu alles ootan. Aga see on kõik mu enda viga, ma tean - liiga leebe, liiga järeleandlik, liiga mõistev, liiga leplik.
Aga, kogu see ülemaksmise teema on mind pannud siiski sügavamalt mõtlema. Mina olen alati olnud seda meelt, et inimesed peavad oma töö eest väärilist tasu saama. Nii palju, kui see minust sõltunud on, olen ma sellesse ka omalt poolt panustanud. Ehk siis - minu arvates on Eestis väga palju neid inimesi, kellele elamisväärne palk on kahjuks vaid unistuseks, imetlen neid inimesi, kuidas nad oma elud elatud saavad.
Mis aga puudutab mind ennast - kõik oma asjad ja otsused tuleb mul algusest lõpuni ise teha, kõige eest vastutada ja kõik asjad joone peal hoida. Ka enda kvalifikatsioon ja oskused. Algtasegi on paljude jaoks küündimatu - olles näinud, kui palju näevad inimesed vaeva elementaarse matemaatikaga, ei saa seda ju võrrelda elektromagnetlainete teooria (kõige keerulisem asi, millega mina kokku olen puutunud), mis eeldab matemaatikavaldkonna funktsioonteisendused teadmisi. Olgu-olgu, igapäevaseks eluks ei neid teisendusi vaja ja ega ma praegu polekski valmis mingeid kõrgema matemaatika harjutusi tegema, aga kõik see on läbi käidud. Ja võib ju teemaks võtta sellegi, et mu töökeeleks on inglise keel.
Siia võiks muidugi lisada selle tarkuse, et igaühel on võimalik õppida seda, mida ma teen, igaühel on võimalik enda jaoks see variant töössse rakendada - mina olen oma elus kolm korda peaaegu nullist uut ametit õppinud, kõigil on see võimalus olemas. On vaid vaja tahet, järjekindlust, loogilist mõtlemist.
Ja tegelikult ei tunne ma ennast selle ülemaksmise teema juures sugugi puudutatuna, pigem olen üllatusest suured silmad teinud. Iseäranis vahvas valguses paistavad need asjad siis, kui ma paneks ajaskaalale enda ja nendesamade kõnelejate viimase aasta sissetulekud ja siis me võiks alles rääkida. Ma arvan, et mina oleks kõvasti tagapool oma sissetulekutega. Aga, nagu juba tõdetud, on see kõik mu enda viga ja peamiselt mu enda teadlike valikute tulemus.
Ja eks mul on kogu selle asja juures veel kaks asja, mida olen rohkem hinnanud, kui kõrged tasud - selleks on võimalus oma toimetusi ise seada ja võimalus tegeleda just sellega, mis mulle meeldib. Need on minu jaoks aga oluliselt hinnalisema väärtusega, kui konkreetne rahanumber. Iseäranis arvestades seda, missuguseid suurepäraseid võimalusi on elu mulle minu tööga seoses pakkunud.
PS Jutud käivad, et peagi peaksin aga saama sellesse ülemakstud seltskonda tagasi, väidetavalt on rahalaevade liginemist juba kuulda. Arvestades üht mu hiljutist unenägu, peakski asjad nüüd lõpuks nii ka minema - oma tegemiste ja toimetuste peale mõeldes, peab ju viimaks jõudma kätte ka see aeg, kui ma enda tehtud töö eest väärilist tasu saan.
PPS Ja mõnel hetkel ma tunnen, et mul ei olegi ühtegi teadmist ega oskust ja siis tundub kogu olukord ikka nii lootusetu, et ei oska kuskilt otsast nagu külge ka hakata sellele teemale - justkui teaks kõigest ja oskaks paljusid asju, aga neid kuhugi kirja panema hakates tundub, justkui polekski õieti midagi. Selles suhtes, ma saan aru, on mulle taaskord antud natuke varuaega, aga eks paistab, mis edasi saab.
Jah, eks ta ole, ülikooli lõpetamise järel olen tööd teinud küll vaid hästitasustatud valdkondades. Kuid, minu suure oskamatuse juures äri ajada, ei ole viimasel ajal ülemaksmisest mingisugust juttu, pigem on küsimus selles, et saaks oma töö eest üldse mingit tasu - kui ühest küljest olen minagi tunda saanud, mida tähendab äri Eesti moodi, siis on ka neid teemasid, kus ma oma tasu alles ootan. Aga see on kõik mu enda viga, ma tean - liiga leebe, liiga järeleandlik, liiga mõistev, liiga leplik.
Aga, kogu see ülemaksmise teema on mind pannud siiski sügavamalt mõtlema. Mina olen alati olnud seda meelt, et inimesed peavad oma töö eest väärilist tasu saama. Nii palju, kui see minust sõltunud on, olen ma sellesse ka omalt poolt panustanud. Ehk siis - minu arvates on Eestis väga palju neid inimesi, kellele elamisväärne palk on kahjuks vaid unistuseks, imetlen neid inimesi, kuidas nad oma elud elatud saavad.
Mis aga puudutab mind ennast - kõik oma asjad ja otsused tuleb mul algusest lõpuni ise teha, kõige eest vastutada ja kõik asjad joone peal hoida. Ka enda kvalifikatsioon ja oskused. Algtasegi on paljude jaoks küündimatu - olles näinud, kui palju näevad inimesed vaeva elementaarse matemaatikaga, ei saa seda ju võrrelda elektromagnetlainete teooria (kõige keerulisem asi, millega mina kokku olen puutunud), mis eeldab matemaatikavaldkonna funktsioonteisendused teadmisi. Olgu-olgu, igapäevaseks eluks ei neid teisendusi vaja ja ega ma praegu polekski valmis mingeid kõrgema matemaatika harjutusi tegema, aga kõik see on läbi käidud. Ja võib ju teemaks võtta sellegi, et mu töökeeleks on inglise keel.
Siia võiks muidugi lisada selle tarkuse, et igaühel on võimalik õppida seda, mida ma teen, igaühel on võimalik enda jaoks see variant töössse rakendada - mina olen oma elus kolm korda peaaegu nullist uut ametit õppinud, kõigil on see võimalus olemas. On vaid vaja tahet, järjekindlust, loogilist mõtlemist.
Ja tegelikult ei tunne ma ennast selle ülemaksmise teema juures sugugi puudutatuna, pigem olen üllatusest suured silmad teinud. Iseäranis vahvas valguses paistavad need asjad siis, kui ma paneks ajaskaalale enda ja nendesamade kõnelejate viimase aasta sissetulekud ja siis me võiks alles rääkida. Ma arvan, et mina oleks kõvasti tagapool oma sissetulekutega. Aga, nagu juba tõdetud, on see kõik mu enda viga ja peamiselt mu enda teadlike valikute tulemus.
Ja eks mul on kogu selle asja juures veel kaks asja, mida olen rohkem hinnanud, kui kõrged tasud - selleks on võimalus oma toimetusi ise seada ja võimalus tegeleda just sellega, mis mulle meeldib. Need on minu jaoks aga oluliselt hinnalisema väärtusega, kui konkreetne rahanumber. Iseäranis arvestades seda, missuguseid suurepäraseid võimalusi on elu mulle minu tööga seoses pakkunud.
PS Jutud käivad, et peagi peaksin aga saama sellesse ülemakstud seltskonda tagasi, väidetavalt on rahalaevade liginemist juba kuulda. Arvestades üht mu hiljutist unenägu, peakski asjad nüüd lõpuks nii ka minema - oma tegemiste ja toimetuste peale mõeldes, peab ju viimaks jõudma kätte ka see aeg, kui ma enda tehtud töö eest väärilist tasu saan.
PPS Ja mõnel hetkel ma tunnen, et mul ei olegi ühtegi teadmist ega oskust ja siis tundub kogu olukord ikka nii lootusetu, et ei oska kuskilt otsast nagu külge ka hakata sellele teemale - justkui teaks kõigest ja oskaks paljusid asju, aga neid kuhugi kirja panema hakates tundub, justkui polekski õieti midagi. Selles suhtes, ma saan aru, on mulle taaskord antud natuke varuaega, aga eks paistab, mis edasi saab.
pühapäev, 3. aprill 2016
Ära rutta sündmustest ette!
Kui minu elus mingi asi juhtub, mis on märgilise tähendusega, siis ma ikka püüan selgeks saada, et miks asjad niimoodi läksid, mida see märk mulle öelda soovib. Nüüd siis, taaskord ühe seesuguse märgilise tähendusega sündmuse juures, sain ma aru, et ma ei tohi olla liiga tormakas. Iseäranis selles osas, mis puudutab põhjuseid, miks üks või teine asi minu elus juhtub. Või siis mingite sündmuste ajastust. Lihtsalt, kui mul esialgu tekkis küsimus, et miks asjad juhtuvad just nüüd, ja esialgse mõtte ajel jõudsin ühe suhteliselt huvitava järelduseni, siis nüüd, päevi hiljem, saan ma aru, et tegelik põhjus võis olla hoopis muus, kui mina esialgu arvasin. Seetõttu tulebki mul tõdeda, et lisaks sellele, et mul tuleb oma asjade endiga kannatlik olla, ei tohi ma ka järelduste tegemisel sündmustest ette rutata.
Sinna see nüüd läks!
Vaatasin, et on aeg. Nägin, et tõesti on aeg. Mul oli üks küsimus ja sellele, ma arvan, sain ma ka vastuse. Ise mõtlesin selle peale: "Sinna see nüüd läks!" Eks ma olin selleks juba valmistunud, mõttes ennast valmis seadnud. Kaalunud kõik võimalused läbi, teadsin ma ju päris kindlalt ette, et tulemus saab seesugune olema. Aga, mõnikord on väga kurb, kui mul on õigus, nagu sel korral kipub olema. Nüüd siis tuleb edasi mõelda - et mida ma siis täpselt teen, millise variandi kasuks otsustan.
Arvestades seda teadmist, et kogu maailm minu ümber tiirleb, võiksin ma muidugi pead vangutada ja mõelda, et minu pärast poleks pidanud nii radikaalseid otsuseid küll tegema, nii suurt muudatust läbi viima. Aga, kui ratsionaalselt mõelda, siis mõistan küll, et sellel, mis juhtus, on hoopis teised põhjused, ja pole see kuidagi minuga seotud. Aga niivõrd kentsakas on mõelda selle peale, et miks see muutus just praegu toimus?
Arvestades seda teadmist, et kogu maailm minu ümber tiirleb, võiksin ma muidugi pead vangutada ja mõelda, et minu pärast poleks pidanud nii radikaalseid otsuseid küll tegema, nii suurt muudatust läbi viima. Aga, kui ratsionaalselt mõelda, siis mõistan küll, et sellel, mis juhtus, on hoopis teised põhjused, ja pole see kuidagi minuga seotud. Aga niivõrd kentsakas on mõelda selle peale, et miks see muutus just praegu toimus?
laupäev, 2. aprill 2016
Minu ahhaa-efekt...
Mõni asi võtab aega, minul läheb asjadega ikka aega, kuni selgus majja tuleb. Mõtlesin siin asjade peale ühe ja teise kandi pealt. Ka selle peale, millised on minu mõtted ja suhtumised. Ja sain aru, et olen eksinud. Tegin siis enda sees korrektsiooni, sest sain aru, et niimoodi on vale, mu mõttemall ja suhtumine pole õige.
Ja mõeldes siis oma mõtete ja tunnete peale, tabas mind korraga ahhaa-efekt. See, millest ma aru ei saanud, asetus korraga kohale. Ja hoopis üllatava tulemuseni jõudsin, seda võib ahhaa-efektiks nimetada küll. Lihtsalt, ma ei osanud asjale sel moel isegi otsa vaadata. Probleemiks siinkohal see, mis alati - igaüks on oma mõttemallides kinni, vaatab asju oma väärtushinnangute järgi. Ja kui ma olengi teisest inimesest halvasti mõelnud, siis nüüd saan ma aru, et nii halvasti ma temast ikka ei ole mõelnud. Vaat sedasi siis!
Ja mõeldes siis oma mõtete ja tunnete peale, tabas mind korraga ahhaa-efekt. See, millest ma aru ei saanud, asetus korraga kohale. Ja hoopis üllatava tulemuseni jõudsin, seda võib ahhaa-efektiks nimetada küll. Lihtsalt, ma ei osanud asjale sel moel isegi otsa vaadata. Probleemiks siinkohal see, mis alati - igaüks on oma mõttemallides kinni, vaatab asju oma väärtushinnangute järgi. Ja kui ma olengi teisest inimesest halvasti mõelnud, siis nüüd saan ma aru, et nii halvasti ma temast ikka ei ole mõelnud. Vaat sedasi siis!
1. aprill
Mõni päev kohe pakub ja hulgaliselt. Ja kui pakub veel 1. aprill, siis on asjalood ju iseäranis vahvad.
Esmalt saaksin tsiteerida Eesti filmiklassikat: "Poisid lähevad mo pärast kiskuma!" Nii üllatav, kui see ka pole, olid mul olemas kohe ja kaks kena noormeest, kes hakkasid omavahel jagelema, kes mo endale saama peaks. Poleks kunagi arvanud, et asjad sedamoodi võiksid olla.
Siis see ilmselge tõmme, mis korraga avaldus ühes noormehes, keda tunnen juba palju aastaid. Sinna juurde ka see teema, millega olen talle "närvidele käinud" ja mille ma viimaks jätsin sinnapaika: kui ei, siis ei. Nüüd võttis ta teema ise üles ja vabandas oma lubaduste täitmata jätmise pärast, andes uue lubaduse kindla kinnitusega neid pidada.
Kaunis naljakas oli saada üle tüki aja pärjatud - medalgi kaela - vaid selle eest, et teadsin vastust kahele küsimusele. Esimesega neist oli lugu päris kummastav, arvestades kuipalju lapsevanemaid oli ümberringi, et siiski keegi ei teadnud Pipi isa laeva nime - mina muidugi olen "Keksutaja" pardal käinud, Vergi sadamas. Ja selle teadmise võiks ju 1. aprilli valguses kanda ka merealaste teadmiste alla.
Ka see mereteema oli selline, kus ma oleks võinud tundide kaupa rääkida - jutuks tuli see seetõttu, et ühe minu loo peale küsis inimene seltskonnast, et mis mõttes purjejahiga sõitsite mootori toel. Eks ma siis hakkasin selgitama - et sadamast välja ja sadamasse sisse, lisades muidugi ka seda, et nt Tallinna Vanasadama jahisadamasse ei tohi üldse purje all sisse sõita (ma arvan, et väljasõitmisega on sama teema). Ja et minu põhimõte jahikaptenina (ah, misuke suurepärane nimetus, aga siiski, seda ma ju olin) oli alati, niipea, kui võimalik, puri üles ja mootor välja - mulle meeldib see vaikus, mis purjetamisega kaasas käib.
Ja kuidagi läks see teema edasi ja siis hakati mõistatama üldse mereelu üle ja siis sain aru, et see teema on minu oma, ma võin sellest kohe pikemalt rääkida. Antud kontekstis tuli üles Kräsuli saar, Aegna ja Viimsi poolsaare vahel - merelise eluga, iseäranis väikelaevniku eluga inimesed teavad seda hästi, sest sealt, Aegna ja Kräsuli vahelt, saab "lõigata", kui on vaja Tallinna lahelt Muuga lahele saada, ei ole vaja ümber Aegna sõita. Siia juurde muidugi ka see lugu, et üksaeg pakkus Google'i kaart, et Tallinna ja Helsingi vahel kurseerivad suured laevad sõidavad ka sealt vahelt läbi. Arvestades, et mootorpaatidegagi saab sealt vaevu läbi.
Siis lisandus muu jutu sees ka kutse presidendi vastuvõtule, kutsutud külalise kaaslasena. Muidugi arvasin seepeale, et ma selles küll kaasa teha ei soovi. Seepeale siis pakuti välja, et paneme maskid ette ja teeme miskit nalja - see mõte meeldis mulle juba hoopis enam ja mõte hakkas kohe tööle, mismoodi see asi siis välja võiks näha. Huvitav on siinkohal taibata, et mingi aeg tagasi mõtlesin hoopis teistsugusest ühendusest presidendi ametiga - siinkohal ei pea ma silmas seda, et ise sellesse ametisse asuda, vaid oluliselt lähemast minevikust pärit olevat mõtet.
Õhtu naelaks sai ühe meesterahva repliik: "Tule, lähme ülemisele korrusele?" Ei midagi enamat, ei mingit eelnevat suuremat suhtlemist, ei mingit moosimist-meelitamist. Selles mõttes muidugi õige, et mingi mesijutt pole mulle kunagi suurt mõjunud, aga nii äkki ja kohe, oli ikka väheke ootamatu - ma olen küll natuurilt operatiivreageerija, aga sellise soovi juures võiks ikka mingi eelnev sissejuhatus ka olla. See tuletas mulle meelde ühe varasema, umbes analoogse olukorra, kus ka üks meesolevus mulle umbes samamoodi lähenes, tol korral oli küsija ise muidugi täiesti kindel, et ma jah ütlen ja kohe kõigeks valmis olen, tookord oli see pigem mõte teemal, nii need asjad lihtsalt on. Mina aga, nagu ka seekord, olen siiski ikkagi naine, nagu siin mõni aeg tagasi taaskord selgus, ja tahan kasvõi veidigi enamat, kui, nagu rahvasuus öeldakse, maha ja taha.
Seesugune vimkadega 1. aprill siis seekord. Selle üle, et igav ja üksluine oleks, küll kurta ei saa. Samuti oli huumorit küll ja veel, nagu peabki 1. aprillil olema.
Esmalt saaksin tsiteerida Eesti filmiklassikat: "Poisid lähevad mo pärast kiskuma!" Nii üllatav, kui see ka pole, olid mul olemas kohe ja kaks kena noormeest, kes hakkasid omavahel jagelema, kes mo endale saama peaks. Poleks kunagi arvanud, et asjad sedamoodi võiksid olla.
Siis see ilmselge tõmme, mis korraga avaldus ühes noormehes, keda tunnen juba palju aastaid. Sinna juurde ka see teema, millega olen talle "närvidele käinud" ja mille ma viimaks jätsin sinnapaika: kui ei, siis ei. Nüüd võttis ta teema ise üles ja vabandas oma lubaduste täitmata jätmise pärast, andes uue lubaduse kindla kinnitusega neid pidada.
Kaunis naljakas oli saada üle tüki aja pärjatud - medalgi kaela - vaid selle eest, et teadsin vastust kahele küsimusele. Esimesega neist oli lugu päris kummastav, arvestades kuipalju lapsevanemaid oli ümberringi, et siiski keegi ei teadnud Pipi isa laeva nime - mina muidugi olen "Keksutaja" pardal käinud, Vergi sadamas. Ja selle teadmise võiks ju 1. aprilli valguses kanda ka merealaste teadmiste alla.
Ka see mereteema oli selline, kus ma oleks võinud tundide kaupa rääkida - jutuks tuli see seetõttu, et ühe minu loo peale küsis inimene seltskonnast, et mis mõttes purjejahiga sõitsite mootori toel. Eks ma siis hakkasin selgitama - et sadamast välja ja sadamasse sisse, lisades muidugi ka seda, et nt Tallinna Vanasadama jahisadamasse ei tohi üldse purje all sisse sõita (ma arvan, et väljasõitmisega on sama teema). Ja et minu põhimõte jahikaptenina (ah, misuke suurepärane nimetus, aga siiski, seda ma ju olin) oli alati, niipea, kui võimalik, puri üles ja mootor välja - mulle meeldib see vaikus, mis purjetamisega kaasas käib.
Ja kuidagi läks see teema edasi ja siis hakati mõistatama üldse mereelu üle ja siis sain aru, et see teema on minu oma, ma võin sellest kohe pikemalt rääkida. Antud kontekstis tuli üles Kräsuli saar, Aegna ja Viimsi poolsaare vahel - merelise eluga, iseäranis väikelaevniku eluga inimesed teavad seda hästi, sest sealt, Aegna ja Kräsuli vahelt, saab "lõigata", kui on vaja Tallinna lahelt Muuga lahele saada, ei ole vaja ümber Aegna sõita. Siia juurde muidugi ka see lugu, et üksaeg pakkus Google'i kaart, et Tallinna ja Helsingi vahel kurseerivad suured laevad sõidavad ka sealt vahelt läbi. Arvestades, et mootorpaatidegagi saab sealt vaevu läbi.
Siis lisandus muu jutu sees ka kutse presidendi vastuvõtule, kutsutud külalise kaaslasena. Muidugi arvasin seepeale, et ma selles küll kaasa teha ei soovi. Seepeale siis pakuti välja, et paneme maskid ette ja teeme miskit nalja - see mõte meeldis mulle juba hoopis enam ja mõte hakkas kohe tööle, mismoodi see asi siis välja võiks näha. Huvitav on siinkohal taibata, et mingi aeg tagasi mõtlesin hoopis teistsugusest ühendusest presidendi ametiga - siinkohal ei pea ma silmas seda, et ise sellesse ametisse asuda, vaid oluliselt lähemast minevikust pärit olevat mõtet.
Õhtu naelaks sai ühe meesterahva repliik: "Tule, lähme ülemisele korrusele?" Ei midagi enamat, ei mingit eelnevat suuremat suhtlemist, ei mingit moosimist-meelitamist. Selles mõttes muidugi õige, et mingi mesijutt pole mulle kunagi suurt mõjunud, aga nii äkki ja kohe, oli ikka väheke ootamatu - ma olen küll natuurilt operatiivreageerija, aga sellise soovi juures võiks ikka mingi eelnev sissejuhatus ka olla. See tuletas mulle meelde ühe varasema, umbes analoogse olukorra, kus ka üks meesolevus mulle umbes samamoodi lähenes, tol korral oli küsija ise muidugi täiesti kindel, et ma jah ütlen ja kohe kõigeks valmis olen, tookord oli see pigem mõte teemal, nii need asjad lihtsalt on. Mina aga, nagu ka seekord, olen siiski ikkagi naine, nagu siin mõni aeg tagasi taaskord selgus, ja tahan kasvõi veidigi enamat, kui, nagu rahvasuus öeldakse, maha ja taha.
Seesugune vimkadega 1. aprill siis seekord. Selle üle, et igav ja üksluine oleks, küll kurta ei saa. Samuti oli huumorit küll ja veel, nagu peabki 1. aprillil olema.
Sünkroonsus taastatud?
Mõni asi kohe peab juhtuma. Seesugune võiks olla sissejuhatus loole, mis nüüd pajatamisele tuleb.
Eile hakkasin ühe tänase sündmuse logistikat paika panema, oli lootus, et ehk pääsen sedasi, et ei pea ise autoga sõitma, ehk saan kelleltki küüti. Uurisin siis asja ja sain teada, et üks variant langeb kohe ära. Aga ega ma nii kergelt alla ka andnud, täna hommikul võtsin teise variandi ette, selgus, et seegi langeb ära. Ega siis jäänudki muud üle, kui asuda aga ise pulti.
Teekonda alustades käis mul miskipärast peast läbi mõte, et nojah, praegusel hetkel pole ühe sündmuse asetleidmine sugugi tõenäoline, minule teadaolevatel andmetel. Lasin sellel mõttel siis minna ja olin juba mitmeid kilomeetreid sõitnud, vahepeal paar peatustki teinud, mõnest kohast läbigi astunud ja taas sõitu jätkanud, kui ühel hetkel käisid mu peast läbi mu enda sõnad, mida olin mõned päevad suure entusiasmiga jaganud. Ja möödusid vaid loetud sekundid, kui see, kellega ma seda entusiasmi olin jaganud, mu vaatevälja sattus. Loomulikult mitte sellises "rõivastuses", nagu üks mu sõber mulle lubas, aga see polnudki oluline. Olulisem oli see, et see asi aset leidis. Mina polnud oma tavapärasel trajektooril liikumas, teise inimese liikumisteekonna kohta ei oska ma miskit arvata.
Seepeale oskan ma esmalt arvata vaid seda, et ju siis ikkagi oli ette nähtud, et ma oma autoga läheks tänasele sündmusele ja ise roolis oleks - kui ma oleks olnud kaassõitja, oleks mul see kõik nägemata, tähele panemata jäänud.
Ja kui mulle vahepeal tundus, et asjad on sünkroonist väljas - varemalt aset leinud või peaaegu aset leidnud juhuslikke kohtumisi ei toimunud - siis nüüd tekkis mõte, et ehk on sünkroonsus taastatud, mida muud ma oskan arvata kolme kohtumiskorra kohta nelja päeva jooksul, olgu-olgu, üks neist oli küll öine ja unenäoline kohtumine, aga see selleks. Tsiteerides klassikuid, naljapäevale omase muigega: "Meil läheb see asi õige tihedaks!" (ja klassikuid veel kord tsideerides: "Mul ei ole midagi selle vastu!")
Eile hakkasin ühe tänase sündmuse logistikat paika panema, oli lootus, et ehk pääsen sedasi, et ei pea ise autoga sõitma, ehk saan kelleltki küüti. Uurisin siis asja ja sain teada, et üks variant langeb kohe ära. Aga ega ma nii kergelt alla ka andnud, täna hommikul võtsin teise variandi ette, selgus, et seegi langeb ära. Ega siis jäänudki muud üle, kui asuda aga ise pulti.
Teekonda alustades käis mul miskipärast peast läbi mõte, et nojah, praegusel hetkel pole ühe sündmuse asetleidmine sugugi tõenäoline, minule teadaolevatel andmetel. Lasin sellel mõttel siis minna ja olin juba mitmeid kilomeetreid sõitnud, vahepeal paar peatustki teinud, mõnest kohast läbigi astunud ja taas sõitu jätkanud, kui ühel hetkel käisid mu peast läbi mu enda sõnad, mida olin mõned päevad suure entusiasmiga jaganud. Ja möödusid vaid loetud sekundid, kui see, kellega ma seda entusiasmi olin jaganud, mu vaatevälja sattus. Loomulikult mitte sellises "rõivastuses", nagu üks mu sõber mulle lubas, aga see polnudki oluline. Olulisem oli see, et see asi aset leidis. Mina polnud oma tavapärasel trajektooril liikumas, teise inimese liikumisteekonna kohta ei oska ma miskit arvata.
Seepeale oskan ma esmalt arvata vaid seda, et ju siis ikkagi oli ette nähtud, et ma oma autoga läheks tänasele sündmusele ja ise roolis oleks - kui ma oleks olnud kaassõitja, oleks mul see kõik nägemata, tähele panemata jäänud.
Ja kui mulle vahepeal tundus, et asjad on sünkroonist väljas - varemalt aset leinud või peaaegu aset leidnud juhuslikke kohtumisi ei toimunud - siis nüüd tekkis mõte, et ehk on sünkroonsus taastatud, mida muud ma oskan arvata kolme kohtumiskorra kohta nelja päeva jooksul, olgu-olgu, üks neist oli küll öine ja unenäoline kohtumine, aga see selleks. Tsiteerides klassikuid, naljapäevale omase muigega: "Meil läheb see asi õige tihedaks!" (ja klassikuid veel kord tsideerides: "Mul ei ole midagi selle vastu!")
reede, 1. aprill 2016
Statistika vist?
Kes vähegi statistikaga kokku puutunud on, teab ütlust selle kohta, et on olemas väike vale, suur vale ja statistika. See asi, mis minu ette nüüd laiali laotati, rabas mind päris korralikult. Esialgu ei osanudki selle asjaga miskit peale hakata, sest niivõrd ebareaalne tundus see, aga pika mõtlemise peale sain aru, et selle asja nimi vist ongi nüüd statistika. Sest kui mõned asjad on niivõrd moonutatud ja tõest nii kaugel, siis võib nad minu arusaamist mööda statistika alla lahterdada küll.
Aga asja hea külg oli see, et see olukord andis mulle võimaluse ühele teisele inimesele anda hingerahu tagasi, tema igapäevaste kahtluste-kõhkluste juurde - et pole põhjust, pole vajadust.
Aga asja hea külg oli see, et see olukord andis mulle võimaluse ühele teisele inimesele anda hingerahu tagasi, tema igapäevaste kahtluste-kõhkluste juurde - et pole põhjust, pole vajadust.
Tellimine:
Postitused (Atom)