Kunagi aastaid tagasi kirjutasin sellest, et iga inimene Eestis on meist ühe inimese kaugusel. Ehk siis, iga inimene, keda meie tunneme, tunneb teist Eestis elavat inimest nii lähedalt, et meie omavahelise seose leidmiseks on vaja vaid ühte inimest.
Üks möödunud nädalavahetusel üles tulnud teema ja selle üle arutlemine tõi mulle selle taaskord meelde. Huvitav on see, et suutsin antud inimeseni leida vähemalt kolm erinevat teed, kolm erinevat inimest ja seltskonda kustkaudu ma selle inimesega ühenduses olen.
Muidugi oli hea ka tänane avastus, kui asusin internetiavarustest otsima infot ühe mu ellu üllatuslikult ilmunud huvitava inimese kohta. Lihtsalt, avastus oli nii ootamatu - tõesti, ei oleks oodanud, tõesti, ei oleks arvanud. Aga seda lõbusam on mul praegu - kui vaid asjad oleksid olnud teises järjekorras - et ma oleks selle avastuse teinud nt reedel, siis oleks mul olnud tänaseks hoopis teised seisud. Ehk siis, inimene, kellega olen nüüd lähemalt tuttavaks saanud, on juba vist üsna tükk aega olnud minust ühe inimese kaugusel, ja neid inimesi, kelle kaudu me oleme seotud olnud, on väga arvukalt.
Ja muidugi, teemast veidi enam kõrvale kaldudes: oh, kevad-kevad, mis Sa teed! Eks suund on sama, mis viimasel ajal ikka... Oh, noorus, noorus, noorus... Ma ei ole endast kunagi sedapidi arvanud või arvanud, et mul võiks üldse seesuguseid mõtteid pähe tulla, aga praegu tundub küll kõik see elu ennast pea peale keeravat - muster hakkab läbi kumama. Ja muidugi on kentsakas mõelda, et järjestikused põlvkonnad koos, samal skaalal. Huumorit, kui palju. Ma arvan, jätkuvalt, et asi on märtsipäikeses...
Edasised mõtted on tsenseeritud, sest ma olen ikkagi üks ütlemata ontlik naishing (aga mõtlemine on mul rikutud, selle vastu ei saa mitte kuidagi)...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar