Ikka on räägitud sellest, kuidas mehed mõttes naisi riidest lahti võtavad. Ehk siis, eelduslikult on see asi, millega vaid mehed tegelevad.
Vaatepilt, mis mind pani mõttes üht meesterahvast lahti riietama, tuletas mulle seda tõdemust meelde. Selle stseeni juures oli ka teine tarkusetera, mis samuti teada on - mida varjatum, seda ahvatlevam. Antud juhul olid erinevad riidekihid täpselt seesugused, et see, mida vaid veidi näha oli, panigi kogu mõttelise lahtiriietamise ahela tööle. Ise muidugi adusin ka seda, et kui poleks olnud pealiskihti, siis ma poleks võib-olla suutnud vastu panna kiusatusele, et see järgmine kiht lihtsalt seljast rebida. Õnneks oli pealiskiht olemas ja nõnda jäi kõik siivsuse piiridesse.
Samal ajal aga mõtlesin, et kuidas on nii, et mõnda meest asub mõte sedasi lahti riietama, ja mõni teine, kes on ise kõik seljast ära võtnud, sugugi mingit ahvatlust ei tekita? Eks ma tean väga hästi, kus on seesuguse erinevuse alge - ikka ja aina minu peas, ehk siis selles, kui sümpaatne üks või teine meesterahvas on.
Ei tea, kas märtsipäike on pähe hakanud, et pea seesuguseid ulakusi loob.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar