Taaskord üks õdus olemine. Ja siis tuli see olukord, kus ma sain oma kõige tobedamat ja õnnelikumat naeratust näidata. Naeratus tuli iseenesest, sest ma olin sattunud maagia keskele. Sain osa millestki erakordsest.
Nende jaoks, kes seda maagiat pakkusid, kes olid selle maagia loojaks, on see vist päris tavaline. Nad on seda kõike teinud juba aastaid, nad on seda kõike teinud juba mitmeid kordi. Aga minu sees oli erutusvärin - näha millegi uue sündi, näha, kuidas millestki, mis on senini olnud mehaaniline, saab elav ja hingav iseseisvus. Ja ma tõesti naeratasin/naersin tobedalt - tean, kuidas see välja paistas, ma olen seda näinud, inimeste nägudelt, piltidelt - isa hoidmas oma last õrnalt käes, mees õrnalt vaatamas oma kallimat. See ütleb kõik, rohkem polegi vaja.
Ja kui on maagia, siis saan ma lummatud. Mulle on alati meeldinud vaadata, kuidas meistrid toimetavad. Iseäranis on mulle meeldinud vaadata, kuidas kirglikud meistrid kirglikult toimetavad. Minu süda küll hõiskas selle kõige keskel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar