Ühte järjekordset lahendust kokku komponeerides, jäin mõtlema selle üle, miks mulle meeldib teha asju koodi tasemel, ehk siis kogu lahendus algusest lõpuni ise kokku panna. Ja korraga sain aru, et see on minu jaoks vajalik tegutsemisviis - et oleks midagi mehaanilist (antud juhul siis koodi sissetrükkimine), mis erilist mõttepingutust ei nõua, et saaksin samal ajal tegeleda asjade sisulise küljega, tehnilise lahenduse väljatöötamisega. Ehk siis, selleks, et tekiksid probleemidele lahendused, on mul vaja seda niigi kuluvat aega, mil millegi muuga niikuinii tegeleda ei saa, kuidagi teistmoodi kasutada.
Ja kui ma olin seesuguse tegutsemismustri välja peilinud, siis avastasin, et just samasugune asi toimib ka ühes teises mu elu valdkonnas - käies aeg-ajalt noolemängudel punkte kirjutamas, sujub mul seegi paremini, kui samal ajal, kui antud voorus kogutud punkte kirja panen, tegeleb mu mõistus lahutamistehtega, et saada voorujärgne skoor. Ja kui see punktikirjutamise etapp vahele jääb, toimib arvutusprotsesski kuidagi lombakalt.
Ehk siis, selleks, et saada sisulisi tulemusi, on mul vaja rööprähklemist, mul peab põhitegevuse taustal toimuma teine tegevus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar