pühapäev, 8. märts 2015

Telerist või selle puudumisest

Reedel helistas mulle üks järjekordne müügiinimene. Nagu ikka, alustas ta viisakalt, pärides, kas mul on aega temaga rääkida. Mul oli aega, õigemini, olin just auto telefonihelina peale tee serva tõmmanud ja kui see juba tehtud, ju siis muidugi oli mul aega. Eks siis inimene tutvustas ennast, et kust ta on ja kes ta on. Ja küsis küsimuse: "Kes teile praegu telepilti pakub?" Mina siis vastasin, et mul pole televiisoritki. Tema aga, visa, nagu kõik müügiinimesed ikka, küsib järgmise küsimuse: "Aga kas te pole selle peale mõelnud endale telerit hankida?" Mina siis vastu, et mul on ilma ka väga hea olla ja ma tõesti ei näe selleks vajadust. Seepeale lõpetati kõne üsna kiiresti.

Ja sain aru, et olen taaskord välja praagitud, seekord siis seepärast, et ma ei arva, et teler oleks miski väärtuslik asi, mis võiks olemas olla. Mulle seesugune asi muidugi meeldis, saingi oma toimetustega edasi minna.

Selle peale tuleb mulle meelde mingi aeg tagasi loetud artikkel, kus inimeste edukust võis hinnata selle järgi, millises vahekorras on nende elamises teleri suurus ja raamatute arv. Mida rohkem raamatuid, mida väiksem teler, seda edukamad pidid inimesed olema. Kirjanduse puhul pidi iseäranis määravaks olema teadus- või aimekirjanduse osakaal. Minul sedalaadi kirjandust riiulites ikka leidub, aga mitte väga olulisel määral. Ja seda ma küll ei oska arvata, et see kõik minu edukust kuidagi mõjutaks või saaks olla minu edukuse mõõdupuuks.

Küll aga olen aru saanud, et see on siiski mingil määral märk väärtushinnangutest. Tuleb meelde aastatetagune lugu, kus üks noormees tuli minu juurde suure jutuga (ilmselt kadedusega hinges), et need, kelle juures me parajasti külas olime, on endale ka magamistuppa (suure) teleri hankinud. Kuna minu jaoks pole seesugused asjad kunagi olulised olnud, siis ma ei osanud piisava entusiasmiga reageerida ja mõjusin tema erutusele kiviseinana. Ta sai minu reaktsioonist (või pigem selle puudumisest) väga rabatud.

Aga eks see teleri puudumine on ka selline asi, mida ikka ja aina kogeda saan, kui inimesed alustavad lauseid sõnadega: "Kas Sa nägid eile...?" Ja siis vaatavad mulle otsa ja neile tuleb meelde, et arvatavasti ma ikka ei näinud, sest olen sellest inforuumist lihtsalt väljas.

Kommentaare ei ole: