Tõde päevavalgel

Ise valitud esitamiseks osa,
näitleja ses tõesti osav,
taaskord üks roll täita,
aga mida see kõik näitab?

Et kõik on pettus ja vale,
on tulemus meeletult hale,
pealt paistab kõik sile ja särav,
aga sisemus ülimalt mäda.

Läheb aeg ja selgub,
et väljendatud helgus
on tulu taotlev fasaad,
iga lollgi sellest aru saab.

Tehtud aps vaid üks
ja ongi aeg seks küps,
et tõde päevavalgust näeks,
et oleks tõelisuse aeg käes.

Eks ma olen seda kõike kogu aeg teadnud, aga ma olen lihtsalt kaasa läinud, olen uskunud ja usaldanud. Muidugi olen tegelenud enesepettusega, saades väga hästi aru, et esimesest hetkest peale on kõik olnud vaid lavale seatud etendus. Ja etteheiteid saan ma vaid endale teha, sest ikka olen ma ise oma suures naiivsuses olnud see, kes oma avatuse ja hinge on selle asja sisse pannud. Kuid seekordne tõehetk on oluliselt kergem, kui kõik need varasemad, sest ma ju olen tegelikult selleks kõigeks ikka ja aina valmis olnud, ma olen ju tõde teadnud, ja teadnud ka seda, et inimesed oma põhiolemuselt ei muutu. Imestama paneb vaid see, et miks selle kõigega nii kaua aega läks, miks alles nüüd see kõik juhtus. Oleks oluliselt lihtsam olnud seda kõike teha juba ammu, milleks kõik see nähtud vaev?