Mida aeg edasi, seda enam oskan hinnata inimesi, kes oskavad ja jaksavad kuulata.
Kas ma pole sellele enne tähelepanu pööranud või on mul nüüd mingi eriline märkamise hetk, igal juhul on aina enam neid olukordi, kus panen oma suu kinni, sest saan aru, et teine osapool ei kuula.
Mina aga, olles ikka ja alati osanud kuulata, vahel ehk liigagi hästi, olen oma põhiolemuses kinni ja kuulan kõik jutud ära ning mõtlen kaasa, pakun vaateid ja väljaütlemisi.
Aga kui ei kuulata, siis pole vist oluline, siis vist ikkagi ei huvita? Miks on siis esimene küsimus: kuidas läheb? Kas tõesti vaid formaalne? Või olen ma tõesti nõnda jutukas, et ma pole veel jutuga alustadagi saanud, kui juba olen kuulaja kaotanud?
Ja nii on neil, kellel on jaksu ka mind vahel kuulata, minu silmis üha kõrgem hind, nemad on minu silmis üha väärtuslikumad.
Ja veel väärtuslikumad on need, kellega on olnud hetki, mil on saanud rääkida tõeliselt olulistest asjadest, sisulistest asjadest, sellest, mis elus oluline, sellest, mis sütitab, sellest, mis liikuma paneb, sellest, mis mõjub, sellest, mis on mõtetes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar