Surnutest ja surmast

Üks seik eilsest päevast tõi taaskord üles selle teema, millega olen viimasel ajal oma mõtetes ikka tegelenud.

Lugu sai siis alguse sellest, et inimene, kes minuga koos oli, soovis kokku saada ühe teise inimesega. Helistasin siis sellele teisele inimesele ja selle asemel, et leida see võimalus kokkusaamiseks (meie, olles parajasti autoga, oleksime kiiresti saanud igale poole liikuda), pragas ta minuga, miks see asi nii ootamatult tuli, miks talle pikemalt ette ei teatatud.

Eks muidugi oli asi selles, et see inimene, kellega ma telefoni teel vestlesin, ei teadnud, et kui asjad oleksid vähe teistmoodi olnud, poleks tal võib-olla olnud enam võimalik sel hetkel minu kõrval istunud inimesega kokku saada, enam mitte kunagi. Eile aga, oma sajatamise tulemusena, ta lihtsalt raiskas selle võimaluse ära.

Ja nii ma olen alati mõelnud ja ise ikka püüdnud talitada sedasi, et ma ei raiska seesuguseid võimalusi, võtan neist kinni, kuniks on inimesi meie ümber, kuniks nad pole teispoolsusesse läinud. Ja ikka ja aina tõden seda, kui habras on elu ja keegi meist ju ei tea ette, millal katkeb meie tee või nende inimeste tee, kellega me kokku puutume. Nii olen püüdnud ka kõigile minu jaoks olulistele inimestele ikka ja aina teada anda, kui tähtsad nad minu jaoks on.

See äsjase kogemuse teema viib mind tagasi paari nädala tagusesse aega, kui mulle korraga hakati rääkima inimestest, kes on osa minu perekonnast, kellest aga pole räägitud, kunagi, isegi minu küsimuste peale. Ja nüüd, kui nad surnud on, on neist pajatama asutud. Minu jaoks on see kõik ju hiljaks jäänud, minul pole selle teadmisega mitte midagi peale hakata. Ja eks ma saan aru ka sellest, et nüüd on nendega ju lihtne - nad on surnud, ise nad enam midagi öelda, midagi teha ei saa.

Ja see juhatab mind edasi surnute teema juurde üldse - kuidas olen kõrvalt näinud, et inimene, kes ei ole oma raisatud eluga kuidagi leppida suutnud, on ennast tülli keeranud kõigi elavate hingedega tema ümber ja meeleheitlikult käinud teenimas surnuid, intensiivselt külastanud surnuaeda ja lahkunute haudu. Tema jaoks oli oluliselt lihtsam tegeleda lahkunud inimestega, kes enam midagi muuta ei saa, kellest enam midagi ei sõltu, kui vaadata silma neile, kes tema ümber on, kes temast hoolivad.

Veel üheks surmaga seotud teemaks on muidugi see, kuidas viimasel ajal teispoolsusesse liikunud kuulsustega lood on olnud - minu jaoks on nii kummaline lugeda kõiki neid järelhüüdeid, kiidulaule ja tunnustust... siis, kui inimesed lahkunud on. Kuhu kõik need head sõnad ja mõtted, soovid ja tähelepanemine jäi siis, kui need inimesed meie keskel olid. Selles valguses olen ikka ja aina mõelnud Koit Toome peale, kes oma õpetajale Jaak Joala'le tegi kummarduse juba aastaid tagasi, pühendades talle ühe oma kontserttuuri. Nii peakski see asi olema, niimoodi peaks me kõik talitama.

Ja siis olen ma näinud kahte sellist lahkumist, kus inimesed on olnud väsinud siinpoolsuses olemisest, kuidas nad juba pikka aega on tahtnud jätta seljataha elu valu, mida nad kogeda said - mõlemal juhul oli lõpuotsas tegemist raske ja vaevarikka haigusega, ühel juhul aga sai see kõik alguse sellest, kui inimene vaimselt murdus ja enam ei saanud tagasi oma eneseväärikust, ei leidnud endale väärilist kohta ühiskonnas. Sellistel puhkudel olen rõõmustanud inimeste üle, kui nad lõpuks on saanud oma tahtmise, lõpuks on vabanenud selle maailma piinadest ja valust.

See viib mind tagasi möödunud sügisesse ja ühe siis lahkunud inimese juurde, kelle puhul mul oli samuti hea meel. Kõigepealt selle pärast, et ma jõudsin enne tema minekut talle mingitel teemadel hingerahu tagasi anda, siis selle pärast, et enne tema surma jõudsin teda veel külastada, lisaks veel seetõttu, et tema, põdedes rasket haigust, ei pidanud pikalt kannatama. Ja kõige rohkem selle pärast, mida ma nägin matusetalitusel - kui inimest, kes on Eesti (muusika)elus mingil hetkel mänginud väga olulist rolli ja polnud sugugi kõige roosilisema iseloomuga, elas aastaid kõigest sellest juba eemal ja vaid väheste inimestega üldse enam kokku puutus, olid tulnud mälestama nii paljud. Minul lahises sel puhul silmist pisaraid, täiesti pidurdamatult, sest mul oli nii hea meel, et inimesed nägid kaugemale kui vaid karune pealispind.

Muidugi on surm mulle pakkunud vaateid ka inimeste väärtushinnangutele, nende omadele siis, kes maha on jäänud, nende omadele, kes arvavad, et neil lahkunult midagi saada võiks olla. Ühe inimese surma tulemusena sain ma täieliku šoki, kui see avas mu silmad ühe inimese suhtes, kellesse olin uskunud, keda olin usaldanud, kellest alati parimat arvanud. Aga siis, nähes, milliseid tegusid inimesi tegi, missugune oli tema mõttemuster selles olukorras, taipasin ma korraga, et ma olen teisest inimesest loonud suurepärase illusiooni ja uskunudki seda kõike. Selle inimese edaspidised teod on seda kõike ainult kinnitanud. Kõige ilmekamalt toob tema mõttemaailma välja tema lapse suu: "Kui minu isa sureb, siis mina saan tema klaveri endale." Õnneks oli kõrval inimene, kes taipas lapse käest küsida: "Kas sa tõesti soovid, et su isa sureks?"

Ehk siis, mida ma tahan selle kõigega öelda, on see, et hinnake inimesi enda ümber, andke neile teada kui olulised nad on. Igal päeval, igal hetkel. Ärge jääge hiljaks!