Kui käes on pea 400-leheküljeline raamat ja asud seda lugema, siis pole ju mingeid suuremaid ootusi, kui, siis vaid see, et tead, et oled samade kirjanike eelnevaid raamatuid lugenud ja need on sulle meelepärased olnud.
Ehk siis, see ootus, et peab hea raamat olema, sest kirjanikud on head. Püsivalt hea kvaliteedi ootus.
Loed ja juba on veerand raamatust läbi ning tunned, et ei, see raamat tuleb küll pooleli jätta, et ei võta kuidagi endasse see raamat.
Ja siis on käes üks õhtune aeg, kus on tunne, et enne magamaminekut peaks kuidagi lõõgastuma. Ja kuigi oled juba otsustanud, et see raamat jääb pooleli, et ei jaksa loo kasvamist oodata, siis võtad ta siiski veelkord kätte, sest uut raamatut vastu õhtut alustada ei taha ja mingeid teisi lõõgastusviise otsima asuda samuti mitte.
Loed sõnu, lauseid, ja korraga tunned, kuidas lugu hakkab ennast kerima. Sel õhtul jääb see lugemine katki, sest lugu pole nii kaasahaarav, pole nii ahvatlev.
Aga ühel järgmisel õhtul raamatu kätte võtnud, ei saa sa seda enne käest panna, kui ta läbi - vaatamata sellele, et kell on selleks ajaks juba pea kolm tundi üle südaöö käinud.
Selle loo moraal, mida olen varemaltki kogenud, on: tuleb olla kannatlik, tuleb anda võimalus(i).
"Kolm sekundit", Anders Roslund ja Börge Hellström
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar