See asi on kestnud juba liiga kaua, liiga pikalt on asjad omasoodu kulgenud. Liiga pikalt, tajusin ja tundsin seda just sellel hetkel.
Ja mälestustes leidsin tee möödunud suve juurde, ühte suveõhtusse kaunis Eesti suvituspaigas. Üks teine inimene, üks teine olukord, üks väga südamlik kutse, millele mul tuli eitavalt vastata. Ja siis lugu sellest, mis on minu viimaste aastate elumuster. See, et kõik on liikunud kuhugi mujale, ka ma ise - kuidas ei kattu teemad, ei kattu meeleolud, ühisosa jääb aina vähemaks.
Praegusel juhul mõtlengi siis selle peale, et kui on toimunud muutused ja elu hakib, siis polegi mõtet, panustada, pingutada. Liiga kaua olen otsustamist edasi lükanud, liiga pikalt olen asjad lahtiseks jätnud.
Aga kuhu siis jääb minu solid fan base (nii kentsakas võõrkeelne sõnade kombinatsioon väljendab praegu väga täpselt seda, mida silmas pean)? Eks ma ise olen kogu aeg pidanud oluliseks loomulikkust, sisemist tahet ja soovi, seda, et kõnetataks ja kõneletaks, teisiti ei kujuta ma neid asju ettegi. Ja nii olengi mõistev, aru saav. See tunne, et asi venima on jäänud, säilib aga ikka ereda ja säravana, see tunne ei kao...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar