Olen nüüdseks jäähokit mänginud juba nii palju aastaid, et ma ei oska isegi neid enam kokku lugeda - on vist kolm või neli. Mängimiseks on seda kõike muidugi palju nimetada. Kui ma esimest korda hokit mängima läksin, ei osanud ma uisutadagi. Nüüd, aastate möödudes, natuke juba oskan.
Vaatamata sellele, et aastaid on juba proovimas käidud, astun iga kord jääle sellise tundega, et ei tea, kas püsti ka jään või kuidas see uiskudega jää peal liikumine nüüd käis. Aga, mööduvad minutid ja peagi ma unustan selle teema ära.
Hoopis teine ja hoki koha pealt olulisem on litriga toimetamine. Ja selles olen ma ikka ja aina täiesti kohutav olnud, minu jaoks on hokikepi ülesehitus justkui vale, laba on vale nurga all.
Aga eile, kõigi nende aastate ja kordade järel, sain ma hakkama sellega, et suisa kolmel korral sain litri korralikult kepilaba peale ja ka vajalikku suunda söödu antud. See oli see õige tunne, mida olen aastaid leida tahtnud. Just niimoodi peabki see asi käima, just seesuguse kehast läbi käiva tunnetusega tuleb hokis toimetada. Olin iseendaga ja sellega, et lõpuks ometi on ka mingi tajutav (edu)kogemus hokimängimises minu jaoks olemas, väga rahul.
Sellest, et ma kaks korda täiesti puhtalt käeulatuses olnud litrist mööda lõin, ei lase ma ennast häirida. Seda äsjakogetud õiget tunnet ei tumesta miski
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar