Ilu on teatavasti vaataja silmades. Ja viimasel ajal on mul millegi pärast inimeste ilu mõtetes muudkui ringi uidanud. Ja mitte ainult ilu, vaid ilu ja mõistuse omavaheline seos.
Eks ole teada ju see klassikaline ütles: "Loll, aga ilus!"
Ja muidugi tuleb mulle meelde üks paari nädala tagune välja öeldud lause: "Sa oled nii ilus, Sul ei olegi vaja mõtlemisega tegeleda!"
Lisaks on mul tükk aega keelel olnud lause: "Sinu ilu juures muidugi oleks see suur raiskamine, kui Sa veel mõtlema ka hakkaksid!"
Üks mõte turgatab veel pähe: "Mõtlemine ei ole tõesti Sinu, ilusa inimese, tugevaim külg."
Ja mõistan väga hästi, et olen stereotüüpide küüsis. Muidugi, mul endal on suuresti vedanud, sest kui ilu pole, siis vähemalt on mulle mõistust küllaldaselt jagatud - tean-tean, et arvan endast väga hästi. Aga mingi lohutus võib ju minulgi olla?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar