Virmalised

Kõik sai alguse sellest, et päike oli looja minemas ja heitsin pilgu taevasse. Kuna ühtegi pilve silma ei hakanud, mõtlesin, et uurin, kuidas on lood virmaliste tekkimise võimalusega - www.ilm.ee/virmalised aadressilt olin sobivat hetke juba pikalt näha saada lootnud.

Juba esimese graafiku peale lõid mu silmad särama ja mida pikemalt lehte edasi kerisin, seda laiemaks muutus naeratus mu näol - kõik näitajad, mis vähegi välja toodud, olid laes. Sellise teadmise peale polnudki teha muud, kui riidesse panna ja lähima sobiva vaatluspunkti poole teele asuda.

Kuna päike polnud veel korralikult looja läinud, siis tegin väikese pausi tee peal - et hämarust ligi lasta. Kuid siiski jõudsin kohale enne, kui pimedus täielikult maad oli võtnud.

Ja siis, autost välja tulles, veidike oodates, hakkas vaatemäng pihta. Müstiline ja maagiline oli see tunne, vaatamata sellele, et need Türisalu panga virmalised olid valged, seda enam nad lummasid. Tunne oli selline, et taevas tuleb endaga kaasa võtma, sest üks maagiline auk, kuhu kõik koondus, oli just mu pea kohal, ja alateadlik hirm sundis ennast maapinnale üha lähemale suruma. Ja meeleerutus oli tohutu. Vaatamata sellele, et tean väga hästi füüsikat virmaliste taga, tekkis ikka üleloomulike jõudude käes olemise tunne ja rändasin tagasi aega, kus selgitusi selliste asjade jaoks inimestel polnud, oli vaid looduse mäng, mis toimetas omatahtsi.

Paari tunni jooksul nautisin seda vaatemängu, kuni külm hakkas võimust võtma - ega ma siis polnud sellega arvestanud, et lageda peal võib tuul olla või et kevadöö miinuskraadidesse ennast kerib - ja tuli see asi katki jätta. Koduteel, merest veidi eemal, sain siis ka värvid virmaliste juurde - terve laotus oli neid täis ja justkui kuskilt silmapiiri tagant oleks keegi prožektoritega valgust taevasse näidanud.

Ja hämmastav on see, et mulle need värvilised virmalised oma tüüne arenguga enam muljet ei avaldanud, sest need esialgsed, valged, sealt Türisalu panga pealt, olid olnud nii võimsad ja intensiivsed, just oma kulgemise ja arenguga, metsiku kiirusega tekkisid ja levisid nad.

Loodus on mind ikka lummanud ja see oli järjekordne näide sellest, millist ilu oskab loodus luua, inimene võib ju püüda, aga tema võimuses pole seesugust suurejoonelisust tekitada. Ja pileteid looduse vaatemängudele ette osta ei saa, kindlat algusaega ei ole - kui elu on helde, siis antakse see lotovõit sulle. Nii võtangi mina seesuguseid asju kui suurt vedamist, näha midagi erakordset, kogeda midagi omalaadset.

Tänasel, päikesevarjutuse päeval, on ju iseäranis kohane mainida ka seda, et mul on olnud suur õnn näha täielikku kaks minutit kestnud päikesevarjutust. See on asi, mida peaks iga inimene oma silmaga nägema, aga kuskil looduse keskel, nii, nagu meil oli erakordne õnn aastaid tagasi Türgis seda kogeda - eks me olime andnud ka oma panuse, et meil sellist õnne oleks, sest see oligi ju meie tookordse reisi peamine eesmärk, aga siiski, meil vedas väga ilmaga - ümberringi oli ikka pilvi ka näha, aga meie kohal oli taevas täiesti selge. Milliseid muutusi kutsub päikesevarjutus esile valguses, millised protsessid aset leiavad, sealgi oli piisavalt müstikat, kuigi nüüd, omades teadmisi selle asja füüsikast, tean, et need olid kõik loomulikud protsessid, aga see, mida inimene tajub ja tunneb, on kõik ju füüsikast väljaspoolt. Ja täiesti omamoodi kogemus oli, kuidas linnud-loomad jäävad varjutuse ajaks täiesti vait, ei ühtegi häält nende poolt.

Üks mõte oli mul seoses nende virmalistega veel - selliste erakordsete loodusnähtuste puhul võiks tänavavalgustuse välja lülitada, taevas on siis niikuinii valge ja neid, kes seda nautida saavad, oleks oluliselt enam.