Ühe värske riigikoguliikme peale vaadates kerkis mulle pähe mõte, et Riigikogu liige, rahva poolt valitud, peaks ju olema austusväärne kodanik, inimene, kellele vaatad teatud respektiga. Tegemist on ju ikkagi rahva esindajaga. Aga võite isegi arvata, et sellele mõttelõngale hoo andja pole sugugi seesugune tegelane. Vähemalt minu silmis. Kui midagi on ta oma elus tõesti (vähemalt minu arvates) hästi teinud, ühel varasemal eluperioodil, siis mida aeg edasi, seda halvemaks on minu arvamus sellest inimesest läinud, seda enam olen imestanud inimese, tema ülbuse, labasuse, maitsetuse üle. Ja nii tekkiski mu pähe see mõte, et kuigi tegemist on värske riigikogulasega, ei ole mul tema suhtes mingit respekti. Kuigi, äsjase rahva poolt antud usalduse valguses peaks see justkui iseenesest tekkima (kui seda enne polnud), see peaks olema iseenesestmõistetav.
Ja eks ma siis heietasin selles valguses neid mõtteid edasi. Et kas ja kui palju on meie poliitilisel maastikul üldse seesuguseid tegelasi, keda saab austada. Ja ega vist väga olegi, nii kurb, kui see ka pole. Üllataval kombel tuleb mulle pähe Yana Toom - kuigi mina tema seisukohtadega nõus ei ole, on ta siiski olnud välise kuvandi põhjal minu jaoks vähemalt nö omapäi tegutseja, oma asja eest väljas, uskunud neisse asjadesse, mida ta teeb, ajanud oma rida, mingitel hetkedel olen ta tegemistest ja väljaütlemisest aru saanud, et ta teatud irooniaga kõigele toimuvale vaatab, omab kainet vaadet ilmaelule ja selle korraldusele. Kuigi jah, ega see häältepüüdmine, mida ta neilgi valimistel, ise Euroopa Parlamendis olles, korda saatis, nüüd ka teab mis austusväärne tegu ole.
Vaadates valimistulemusi kandidaatide lõikes, ei suutnud ma oma üllatust tagasi hoida. Kuidas on nii paljud inimesed, kes ilmselgelt mingit austust (ja ka usaldust) ei vääri (pigem on nad oma tegudega kogu aeg ühest ämbrist teise kolistanud), saanud seesuguse häältehulga, nagu nad saanud on? Kas siis tõesti olen ma mingil hoopis teisel tasandil oma väärtushinnangutega, kui nii suur hulk inimesi (1000-5000, mõnel juhul isegi enam) on oma usalduse andnud seesugustele tegelastele. Ega ju valida ei saa seda, keda ei usalda, kelle suhtes austus puudub? Või ikkagi saab? Ja kui saab, siis kas see toimub inertsist, sellest, et ei viitsita süveneda või ongi seesugune suhtumine: "Minust ei sõltu midagi!"
Selle peale saangi kirja panna loo, mille Eestis elav ukrainlanna mulle just eile rääkis, sellest, kuidas tema lapsed ei lähe valima, lihtsalt arvavad, et nende häältest ei sõltu midagi. Ja kuidas siis see pereema ütles, et ühtedel valimistel oli Savisaarel (ollakse pimedat Keskerakonna (või pigem ikka Savisaare) usku, mida ei suuda kõigutada mitte miski) kaks häält puudu tulnud - täpselt tema valimas mittekäinud laste jagu. Eks kohalike omavalitsuste valimiste ajal oli mul sellesama ukrainlannaga juttu sellest, et tema ikka hääletab Savisaare poolt, kuna Savisaar on Tallinnas elanikele tasuta transpordi andnud. Ja kui ma siis küsisin, et tema elab ju Maardus, mis tähendab, et see tasuta transport teda ju ei puuduta (ja ka Savisaart ta valida ei saa), siis tuli vastuseks, aga Tallinna elanikele on see ju hea ja et ta ise sõidab hoopis jänest!
Ja üldiselt, vaadates valimistulemuste nimekirju, nägin, et ma olen olnud teatud eelarvamuste küüsis, selles suhtes, mis erakonda inimesed kuuluvad. Ja sain aru sellest, kuidas mõnede väga toredata, vahvate ja oma elualal igati tegusate inimeste mainet kahjustab see, missugusesse erakonda nad kuuluvad (ehk siis, mul puudub austus erakonna kui seesuguse vastu). Kuigi mõistan väga kenasti ka seda, et see nende oma toimetamisi ja minu suhtumist nendesse mitte kuidagi ei muuda.
Ja üllataval kombel austan enam neid inimesi, kes poliitikasse ei sekku. Või siis neid, kes on näinud asja seestpoolt, ja mõistes, kus on jõujooned ja et neist saaksid vaid väikesed mutrid masinavärgis, on kõrvale astunud. Ja veel üks huvitav mõte tuli mulle valimistulemusi vaadates pähe - ma tõesti austan neid inimesi, kes on kindlaks jäänud oma tõekspidamistele, kasvõi näiteks Eestimaa Roheliste nimekirjas kandideerinud, kes pole üle jooksnud kuhugi mujale, kes on jätkuvalt oma asja ajamas, vaatamata sellele, et neil oma esindajaid Riigikogus enam pole (ega neil, kes loodusega koos tegutsevad, ei saakski see asi kuidagi teistmoodi olla, loodus paneb asjad lihtsalt paika, seal pole kohta mängudel, skeemidel, pettusel). Respekt!
Aga, üldises plaanis, tuleb leppida tõsiasjaga: rahvas on oma valitsejaid väärt! Võimalus midagi muuta oli, kui seda ei kasutatud, ju siis pole vaja.
Praegu tuli mulle pähe, teemast veidi kõrvale kaldudes, üks kummastav mõte: "Poliitika annab miljon võimalust ennast lolliks teha!" Ja kurb on see, et neid võimalusi nii ohtrasti kasutatakse, justkui normiks peetakse (ja tuleb välja, et reklaamitõde - seni, kuni sinust räägitakse (kas head või halba, pole oluline), oled sa olemas - toimib tõepoolest) ja selle kõige taustal jääb sisuline töö, mis peaks olema peamine eesmärk, kõik tegemata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar