Hoida kõik endale

Viimasel ajal olen avastanud huvitava käitumismustri enda toimetustes - asudes uusi elamusi otsima, tahan ma seda enamasti teha üksinda. Ja täiesti teadlikult valin selle tee, üha ja aina enam. Ma saan väga hästi aru sellest, et see viib mind edasi minu niigi eraklikul teel, aga teisest küljest tunnen igakordse nö jagatud elamuse järel, et see, et keegi on minuga kaasas, et kellegi teise asjaga seotud emotsioonid on siinsamas kõrval, on hakanud mind häirima, on hakanud mind segama. Nii ma siis leiangi ennast teadlikult elamusi vaid enda jaoks jätmas.  Ma saan muidugi suurepäraselt aru, et ma tegelikult ei tohiks ennast lasta häirida teiste emotsioonidest, teiste reaktsioonidest. Aga tundub, et see üha harvemaks muutuv kokkupuude väliste mõjutajatega on mind muutnud üha tundlikumaks ja nii olengi viimasel ajal eelistanud iseenda seltskonda. 

Liiga kaua...

See asi on kestnud juba liiga kaua, liiga pikalt on asjad omasoodu kulgenud. Liiga pikalt, tajusin ja tundsin seda just sellel hetkel.

Ja mälestustes leidsin tee möödunud suve juurde, ühte suveõhtusse kaunis Eesti suvituspaigas. Üks teine inimene, üks teine olukord, üks väga südamlik kutse, millele mul tuli eitavalt vastata. Ja siis lugu sellest, mis on minu viimaste aastate elumuster. See, et kõik on liikunud kuhugi mujale, ka ma ise - kuidas ei kattu teemad, ei kattu meeleolud, ühisosa jääb aina vähemaks.

Praegusel juhul mõtlengi siis selle peale, et kui on toimunud muutused ja elu hakib, siis polegi mõtet, panustada, pingutada. Liiga kaua olen otsustamist edasi lükanud, liiga pikalt olen asjad lahtiseks jätnud.

Aga kuhu siis jääb minu solid fan base (nii kentsakas võõrkeelne sõnade kombinatsioon väljendab praegu väga täpselt seda, mida silmas pean)? Eks ma ise olen kogu aeg pidanud oluliseks loomulikkust, sisemist tahet ja soovi, seda, et kõnetataks ja kõneletaks, teisiti ei kujuta ma neid asju ettegi. Ja nii olengi mõistev, aru saav. See tunne, et asi venima on jäänud, säilib aga ikka ereda ja säravana, see tunne ei kao...

Surnutest ja surmast

Üks seik eilsest päevast tõi taaskord üles selle teema, millega olen viimasel ajal oma mõtetes ikka tegelenud.

Lugu sai siis alguse sellest, et inimene, kes minuga koos oli, soovis kokku saada ühe teise inimesega. Helistasin siis sellele teisele inimesele ja selle asemel, et leida see võimalus kokkusaamiseks (meie, olles parajasti autoga, oleksime kiiresti saanud igale poole liikuda), pragas ta minuga, miks see asi nii ootamatult tuli, miks talle pikemalt ette ei teatatud.

Eks muidugi oli asi selles, et see inimene, kellega ma telefoni teel vestlesin, ei teadnud, et kui asjad oleksid vähe teistmoodi olnud, poleks tal võib-olla olnud enam võimalik sel hetkel minu kõrval istunud inimesega kokku saada, enam mitte kunagi. Eile aga, oma sajatamise tulemusena, ta lihtsalt raiskas selle võimaluse ära.

Ja nii ma olen alati mõelnud ja ise ikka püüdnud talitada sedasi, et ma ei raiska seesuguseid võimalusi, võtan neist kinni, kuniks on inimesi meie ümber, kuniks nad pole teispoolsusesse läinud. Ja ikka ja aina tõden seda, kui habras on elu ja keegi meist ju ei tea ette, millal katkeb meie tee või nende inimeste tee, kellega me kokku puutume. Nii olen püüdnud ka kõigile minu jaoks olulistele inimestele ikka ja aina teada anda, kui tähtsad nad minu jaoks on.

See äsjase kogemuse teema viib mind tagasi paari nädala tagusesse aega, kui mulle korraga hakati rääkima inimestest, kes on osa minu perekonnast, kellest aga pole räägitud, kunagi, isegi minu küsimuste peale. Ja nüüd, kui nad surnud on, on neist pajatama asutud. Minu jaoks on see kõik ju hiljaks jäänud, minul pole selle teadmisega mitte midagi peale hakata. Ja eks ma saan aru ka sellest, et nüüd on nendega ju lihtne - nad on surnud, ise nad enam midagi öelda, midagi teha ei saa.

Ja see juhatab mind edasi surnute teema juurde üldse - kuidas olen kõrvalt näinud, et inimene, kes ei ole oma raisatud eluga kuidagi leppida suutnud, on ennast tülli keeranud kõigi elavate hingedega tema ümber ja meeleheitlikult käinud teenimas surnuid, intensiivselt külastanud surnuaeda ja lahkunute haudu. Tema jaoks oli oluliselt lihtsam tegeleda lahkunud inimestega, kes enam midagi muuta ei saa, kellest enam midagi ei sõltu, kui vaadata silma neile, kes tema ümber on, kes temast hoolivad.

Veel üheks surmaga seotud teemaks on muidugi see, kuidas viimasel ajal teispoolsusesse liikunud kuulsustega lood on olnud - minu jaoks on nii kummaline lugeda kõiki neid järelhüüdeid, kiidulaule ja tunnustust... siis, kui inimesed lahkunud on. Kuhu kõik need head sõnad ja mõtted, soovid ja tähelepanemine jäi siis, kui need inimesed meie keskel olid. Selles valguses olen ikka ja aina mõelnud Koit Toome peale, kes oma õpetajale Jaak Joala'le tegi kummarduse juba aastaid tagasi, pühendades talle ühe oma kontserttuuri. Nii peakski see asi olema, niimoodi peaks me kõik talitama.

Ja siis olen ma näinud kahte sellist lahkumist, kus inimesed on olnud väsinud siinpoolsuses olemisest, kuidas nad juba pikka aega on tahtnud jätta seljataha elu valu, mida nad kogeda said - mõlemal juhul oli lõpuotsas tegemist raske ja vaevarikka haigusega, ühel juhul aga sai see kõik alguse sellest, kui inimene vaimselt murdus ja enam ei saanud tagasi oma eneseväärikust, ei leidnud endale väärilist kohta ühiskonnas. Sellistel puhkudel olen rõõmustanud inimeste üle, kui nad lõpuks on saanud oma tahtmise, lõpuks on vabanenud selle maailma piinadest ja valust.

See viib mind tagasi möödunud sügisesse ja ühe siis lahkunud inimese juurde, kelle puhul mul oli samuti hea meel. Kõigepealt selle pärast, et ma jõudsin enne tema minekut talle mingitel teemadel hingerahu tagasi anda, siis selle pärast, et enne tema surma jõudsin teda veel külastada, lisaks veel seetõttu, et tema, põdedes rasket haigust, ei pidanud pikalt kannatama. Ja kõige rohkem selle pärast, mida ma nägin matusetalitusel - kui inimest, kes on Eesti (muusika)elus mingil hetkel mänginud väga olulist rolli ja polnud sugugi kõige roosilisema iseloomuga, elas aastaid kõigest sellest juba eemal ja vaid väheste inimestega üldse enam kokku puutus, olid tulnud mälestama nii paljud. Minul lahises sel puhul silmist pisaraid, täiesti pidurdamatult, sest mul oli nii hea meel, et inimesed nägid kaugemale kui vaid karune pealispind.

Muidugi on surm mulle pakkunud vaateid ka inimeste väärtushinnangutele, nende omadele siis, kes maha on jäänud, nende omadele, kes arvavad, et neil lahkunult midagi saada võiks olla. Ühe inimese surma tulemusena sain ma täieliku šoki, kui see avas mu silmad ühe inimese suhtes, kellesse olin uskunud, keda olin usaldanud, kellest alati parimat arvanud. Aga siis, nähes, milliseid tegusid inimesi tegi, missugune oli tema mõttemuster selles olukorras, taipasin ma korraga, et ma olen teisest inimesest loonud suurepärase illusiooni ja uskunudki seda kõike. Selle inimese edaspidised teod on seda kõike ainult kinnitanud. Kõige ilmekamalt toob tema mõttemaailma välja tema lapse suu: "Kui minu isa sureb, siis mina saan tema klaveri endale." Õnneks oli kõrval inimene, kes taipas lapse käest küsida: "Kas sa tõesti soovid, et su isa sureks?"

Ehk siis, mida ma tahan selle kõigega öelda, on see, et hinnake inimesi enda ümber, andke neile teada kui olulised nad on. Igal päeval, igal hetkel. Ärge jääge hiljaks!

Vajalik mehaaniline tegevus

Ühte järjekordset lahendust kokku komponeerides, jäin mõtlema selle üle, miks mulle meeldib teha asju koodi tasemel, ehk siis kogu lahendus algusest lõpuni ise kokku panna. Ja korraga sain aru, et see on minu jaoks vajalik tegutsemisviis - et oleks midagi mehaanilist (antud juhul siis koodi sissetrükkimine), mis erilist mõttepingutust ei nõua, et saaksin samal ajal tegeleda asjade sisulise küljega, tehnilise lahenduse väljatöötamisega. Ehk siis, selleks, et tekiksid probleemidele lahendused, on mul vaja seda niigi kuluvat aega, mil millegi muuga niikuinii tegeleda ei saa, kuidagi teistmoodi kasutada.

Ja kui ma olin seesuguse tegutsemismustri välja peilinud, siis avastasin, et just samasugune asi toimib ka ühes teises mu elu valdkonnas - käies aeg-ajalt noolemängudel punkte kirjutamas, sujub mul seegi paremini, kui samal ajal, kui antud voorus kogutud punkte kirja panen, tegeleb mu mõistus lahutamistehtega, et saada voorujärgne skoor. Ja kui see punktikirjutamise etapp vahele jääb, toimib arvutusprotsesski kuidagi lombakalt.

Ehk siis, selleks, et saada sisulisi tulemusi, on mul vaja rööprähklemist, mul peab põhitegevuse taustal toimuma teine tegevus.

Ära ole nii torm

Ma andsin selle aja, mõtlemiseks, arutlemiseks. Ja kui piisavalt kiiresti otsust ei tulnud, tegin selle ise. Ja eks ma siis sain aru ka sellest, et võtsin teiselt inimeselt ära võimaluse asju pikalt ja põhjalikult kaaluda. Aga, kui ma olen aja andnud ja reaktsiooni pole järgnenud, siis ma asun ise tegutsema. Saan väga hästi aru, et see tähendabki seda, et lõpuks on kõik asjad mu enda teha, mu enda otsustada. Ja kui ma siis seesugused hetked oma elus ära fikseerin, siis saan aru, et ma võib-olla peaks teisiti talitama. Oma sisemise minaga aga vastuollu minna ma ka ei saa - kui on juba kord antud selline olemus, et kõik tuleb kohe ja kiiresti selgeks saada ja jutti ajada, ei ole sellega midagi peale hakata.

Ja mõnikord kuluks mulle endalegi manitsemiseks ära lause: "Ära ole nii torm!" Kuigi, ka sellise mulle omase kiire otsustamise ja tegutsemise käigus on mul juba asjade erinevad tahud läbi mõeldud ja õige lahendus leitud.

Samas on mõnikord ka sellised hetki, kus otsuseid ei tule, kus tormamisest pole juttugi ja viimasel ajal olen ennast õpetanud olema kannatlik, just iseenda ja otsuste tegemisega - nähes, et asjadele tuleb aega anda ja liigne kiirustamine või jõuga millegi tegemine ei too kätte õigeid lahendusi.

Vooluga kaasa minna

On kevad, on aeg, mil kõik ärkab uuele elule. Mina aga, vaadates oma sellele nädalale otsa, ei oleks osanud arvata, et elu sellised tuurid üles kerib.

Kõik sai alguse juba pühapäeval - saades innustust oma sõbra suurhetkest, tegin ühe meeletu otsuse ja läksin kaasa elama oma teisele sõbrale ja ka tema ühele suurhetkele. Siis tuli teisipäev ja elu keeras järgmise lehekülje ette, pakkus reisimisvõimalust. Tuli kolmapäev ja juba oli järgmine teema üleval - veeta päev oma kallite pereliikmete keskel, nende jaoks eluliselt määraval kuupäeval, mil nad 66 aastat tagasi Siberisse saadeti, selle koos veedetud ajaga kaasnes erakordne võimalus rääkida südamest südamesse, asjadest, mis on olulised. Täna on mul juba järjekordsed lennukipiletid rõõmustatud ja üks uus seiklus saab peagi alguse. Lisaks leidsin oma postkastist ühe huvitava kutse, millele kavatsen õhtul reageerida. Homne ja ülehomne päev lubavad muusikat ja samuti heasti mööda saadetavat aega. Ja pühapäev on juba spordivõistlustele kaasa elamiseks reserveeritud. Ja kui ma vaatan ka tulevastesse nädalatesse, siis minu senini suhteliselt tühi graafik on juba tihedalt täis pikitud - seiklusi, ahvatlusi, uusi kogemusi.

Ja nii ma tunnengi, et lähen vooluga kaasa, võtan pakutavad seiklused lahkesti oma ellu vastu. Ja et kevad on ka minu ellu ennast julgelt sisse istutanud - mina muidugi olen sellega rahul, sest mitmekesisus ja dünaamiline kulgemine on just minu jaoks sobivad tegevused.

Tõde päevavalgel

Ise valitud esitamiseks osa,
näitleja ses tõesti osav,
taaskord üks roll täita,
aga mida see kõik näitab?

Et kõik on pettus ja vale,
on tulemus meeletult hale,
pealt paistab kõik sile ja särav,
aga sisemus ülimalt mäda.

Läheb aeg ja selgub,
et väljendatud helgus
on tulu taotlev fasaad,
iga lollgi sellest aru saab.

Tehtud aps vaid üks
ja ongi aeg seks küps,
et tõde päevavalgust näeks,
et oleks tõelisuse aeg käes.

Eks ma olen seda kõike kogu aeg teadnud, aga ma olen lihtsalt kaasa läinud, olen uskunud ja usaldanud. Muidugi olen tegelenud enesepettusega, saades väga hästi aru, et esimesest hetkest peale on kõik olnud vaid lavale seatud etendus. Ja etteheiteid saan ma vaid endale teha, sest ikka olen ma ise oma suures naiivsuses olnud see, kes oma avatuse ja hinge on selle asja sisse pannud. Kuid seekordne tõehetk on oluliselt kergem, kui kõik need varasemad, sest ma ju olen tegelikult selleks kõigeks ikka ja aina valmis olnud, ma olen ju tõde teadnud, ja teadnud ka seda, et inimesed oma põhiolemuselt ei muutu. Imestama paneb vaid see, et miks selle kõigega nii kaua aega läks, miks alles nüüd see kõik juhtus. Oleks oluliselt lihtsam olnud seda kõike teha juba ammu, milleks kõik see nähtud vaev?

Üksik ootaja

Finaal, aplaus,
tühjenev saal,
lahkuvad inimesed,
kõledad koridorid,
üksik kannatlik ootaja,
keda vaatajad ei tea
ega oluliseks pea -
ikka sama muster,
ikka sama vaade
mulle antud näha.
Hea, et mõni asi
ka aastaid samana püsib.
Hea, et saan näha,
mis jääb eesriide taha. 

Ilusad inimesed

Ilu on teatavasti vaataja silmades. Ja viimasel ajal on mul millegi pärast inimeste ilu mõtetes muudkui ringi uidanud. Ja mitte ainult ilu, vaid ilu ja mõistuse omavaheline seos.

Eks ole teada ju see klassikaline ütles: "Loll, aga ilus!"

Ja muidugi tuleb mulle meelde üks paari nädala tagune välja öeldud lause: "Sa oled nii ilus, Sul ei olegi vaja mõtlemisega tegeleda!"

Lisaks on mul tükk aega keelel olnud lause: "Sinu ilu juures muidugi oleks see suur raiskamine, kui Sa veel mõtlema ka hakkaksid!"

Üks mõte turgatab veel pähe: "Mõtlemine ei ole tõesti Sinu, ilusa inimese, tugevaim külg." 

Ja mõistan väga hästi, et olen stereotüüpide küüsis. Muidugi, mul endal on suuresti vedanud, sest kui ilu pole, siis vähemalt on mulle mõistust küllaldaselt jagatud - tean-tean, et arvan endast väga hästi. Aga mingi lohutus võib ju minulgi olla?

Vastu müüri

Emotsioonidest tulvil,
tunnetest pungil
külvasin kõikjale
sära kui võitjale.

Meeltelaine tiivul
unustasin viivuks,
et võib sein olla ees,
et kõik otsa saab tuimuses.

Olin lendleva hooga
häid mõtteid loomas,
kuid pettis mind taju
ja erutus laiali hajus.

Sähvatus surmata
tuleb hetkel hurmaval -
kõik kui vastu müüri,
ulmale elu ei üüri.

Igaühel oma vaade

Kuulasin ühte intervjuud ja arutlesin selle üle, mida inimene rääkis. Ja siis ma mõtlesin kaasa ja leidsin, et kuigi inimene soovis oma väljaütlemises leida mõistmist sellel teemal, et tema arusaamu austataks, tõi tema enda poolt öeldu esile selle, et ta ise pole seesuguseks austuseks valmis.

Ehk siis, selgus ikka see teada tõde, et igaüks vaatab asju oma mätta otsast, igaühel on oma vaade, aga selle kõige juures kipume me unustama ja eirama teiste inimeste vaateid.

Ja kuigi ma ise ka pole neil teemadel puhas, mõnel hetkel suutmata distantseeruda oma vaadetest, olles oskamatu teise inimese vaatenurka austama, kriipisid need väljaütlemised mu kõrva, kutsusid need väljaütlemised minus esile reaktsiooni.

Probleem selles kõiges vist oligi selles, et see on avalikus meedias välja öeldu, inimese poolt, kelle puhul on tegemist avaliku elu tegelasega.

Ja üks sõna tuli mul selle kõige keskel veel meelde - silmakirjalikkus. Ehk siis, kuidas saab teistele moraali lugeda ja selgitada, et üks teema ei peaks nende jaoks oluline olema, kui kohe tekkis (vähemalt minul) küsimus, mis on see põhjus, miks ise ollakse see asi enda elus tähtsustatud, olulisele kohale asetatud? 

Lisaks tõi kogu teemakäsitlus esile ka selle, et me kõik elame mingis oma raamis - olgu selleks siis perekond, usk või maailmavaade. Ja see kõik mõjutab meid ja meie valikuid, me otsuseid ja arusaamu, ka seda, millist vaadet me asjadele omame, mida omaks tunnistame.

Las elu otsustab

Eilse päeva ja "Onegin'i" tuules, tekkis mul üks mõte. Aga kuna kõik otsad olid lahtised, midagi kindlat ei olnud, otsustasin, et lasen elul otsustada - kui on ette nähtud, siis on ette nähtud.

Mõnikord mulle meeldib teha niimoodi - jätta otsus tegemata ja vaadata, mis toimuma hakkab. Siis läheb kõik loomulikku rada pidi, täpselt nii, nagu on ette nähtud. Kui tuleb hetk, mil on minu panust vaja, siis ma panustan, muidu aga lepin sellega, et ju siis niimoodi pidigi minema.

Meelekindlust nõuab seesugune mõttemall aga üsna palju - et mitte tormata edasi oma soovidega, et mitte lasta ennast kaasa viia unelmatel ja unistustel, vaid võtta asja rahulikult, väljapeetud mõõdukusega.

Praegusel hetkel paistab, et see mõte, mis mu peas oli, saab teoks - nüüdseks on lahtised otsad enam-vähem kinni seotud ja ajagraafik on täiesti õige. Tore! Teeme siis ära!

"Onegin" ehk kõik omal ajal

Minu elus on ikka olnud niimoodi, et asjad tulevad iseenesest. Enamasti pean varuma kannatlikkust, et õige aeg ära oodata. Aga vahel juhtub ka nii, et asjade ajastus on õige.

Minu jaoks õige ajastusega on praegu see eile nähtud "Onegin", Estonia kõige värskem ballett. Olen teda oodanud juba eelmisest kevadest saati, siis, kui oli teada, et ta lavale tuuakse, siis, kui eksperdid ütlesid, et see on balletide ballett, midagi, mida peab nägema, midagi, mida peab kogema.

Ja loomulikult olid minu ootused kõrged ja muidugi suur au olla publiku seas kaasa elamas Onegini osa tantsivale sõbrale, kelle jaoks see oli suurpäev - aastaid tagasi oleks ta peaaegu saanud seda tantsida, siis astus aga elu väga rängalt vahele, seda erakordsem oli tema jaoks eilne päev, mil ta nüüd viimaks ometi sai oma unistuste rolli tantsida. Milline privileeg on sedasi olla toeks sõbrale tema elu olulistel hetkedel! 

Aga, ma kaldusin teemast väheke kõrvale... Ehk siis, olles selle muinasjutulise kogemuse - tegemist oli tõesti muinasjutuga, iseäranis aitasid sellele kaasa dekoratsioonid ja kostüümid - kõik endasse imenud, mõistsin, et just praegu oli minu jaoks see õige aeg "Onegin'i" jaoks. See on lugu ka minu elust, see puudutas ka mind, just nüüd, just siin. Iseäranis eilse Tatjana rolli osatäitja Luana Georg'i esituses - see lõpp, see ahastus, see hingevalu, see südame ja mõistuse alaline vastasseis...

Ja, taaskord teemast kõrvale kaldudes, nende jaoks, kellel on soov näha draamalavastust balletiseades, on "Onegin" täpselt õige asi. See on üks selgelt lugu jutustav ja väga üheselt aru saadav sõnadeta sõnalavastus - igal juhul tõi ta suurepäraselt välja balletiartistide näitlemisoskused. Ja mul on hea meel, et mul just seesuguses koosseisus, nagu eile õhtul, õnnestus teda näha.

Uus omandatud rütm

Ma loen neid sõnu ja saan aru, et on omandatud uus rütm. Ma tunnen, et see on nii. Ja ometi ma ei taha, et see oleks nõnda, teades, kus on selle rütmi allikas. Ma tunnen seda rütmi, liigagi hästi. Ja kuigi ma võiks ju olla õnnelik uue omandatud rütmi üle, siis ma tegelikult ei taha sellest mõjust teada, selle rütmi mõjust. Iseäranis mina, kelle jaoks rütm on määrav, tooni andev. Kas see uus omandatud rütm on muutnud, mõjutanud senist rütmi? Loodan, et mitte, loodan, et on lisanud vaid uut värvi.

Mulle meeldib vabadus

Ühe poolelioleva projekti raames saan praegu aru sellest, kui väga mulle meeldib vabadus. Vabadus ise teha, otsustada, leida see õige toon, värv ja tunne. Aga teadagi, sõltub kõik sellest, kelle jaoks midagi tehakse. Kui ikka klient tulemusega rahul ei ole, siis võin mina oma sisetunde ja teadmise panna, kuhu iganes ma soovin.

Eks ma siin mõni aeg tagasi olin ka dilemma ees - klient soovis ühte, mina teadsin, et võiks olla teisiti. Aga tuli teha nii, nagu klient tahtis. Kui esialgne variant sai tehtud ja välja pakutud, selgus, et see ikka ei sobi. Ja kui ma siis rääkisin sellest, mis mõtted minu peas ringi käisid, siis mõistis klient ka, et asi võikski olla vähe teisiti.

Ja eks selle kliendi mõjutamisega või oma arvamuse pealesurumisega on sedasi, et kuna ma ise hindan vabadust, siis tahan ka teistele vabaduse anda: et nad saaksid ise teha, otsustada, soovida, tahta...

Siivsust kaotades

Kaua see märtsipäike mu pähe paista kavatseb? Lihtsalt tekkis selline küsimus. Selle peale, mida ma eile tegin. Keset hokieelset jutuajamist ladusin endast välja, endale täiesti kohatult, mitmemõtlemise nalja. Nii mitmemõttelise (ja ometi nii selgesti aru saadava), et olin isegi üllatunud, kuhu ja kuidas ma oma naljaga läksin. Paar sõna, žest sinna juurde ja oligi nali valmis.

Kus on minu siivsus, kus on enesetsensuur ja kustkohast tuleb korraga selline tunne, et just sellist nalja peaks tegema?

Igal juhul, hoki riietusruum, kus olen aastaid juba selleteemalise kogemuse saanud (meeste seltskonnas käivad naljad enamasti ikka vaid ühe teema ümber), on nüüd üllataval kombel minu peale mõjuma hakanud. Iseendale mõeldes avastan korraga, et minus on vallandunud midagi minu jaoks arusaamatut ja mõistmatut.

Ja tuleb meelde üks aastatetagune vestlus:

"Käitu nüüd korralikult!"
"Ma olen juba liiga kaua liiga korralikult käitunud!" 

Ja kuigi inimene tegeles pigem enda manitsemisega, siis korralikust käitumisest jäi asi tookord väga kaugele, nii ühelt, kui ka teiselt poolt.

Maagia keskel

Taaskord üks õdus olemine. Ja siis tuli see olukord, kus ma sain oma kõige tobedamat ja õnnelikumat naeratust näidata. Naeratus tuli iseenesest, sest ma olin sattunud maagia keskele. Sain osa millestki erakordsest.

Nende jaoks, kes seda maagiat pakkusid, kes olid selle maagia loojaks, on see vist päris tavaline. Nad on seda kõike teinud juba aastaid, nad on seda kõike teinud juba mitmeid kordi. Aga minu sees oli erutusvärin - näha millegi uue sündi, näha, kuidas millestki, mis on senini olnud mehaaniline, saab elav ja hingav iseseisvus. Ja ma tõesti naeratasin/naersin tobedalt - tean, kuidas see välja paistas, ma olen seda näinud, inimeste nägudelt, piltidelt - isa hoidmas oma last õrnalt käes, mees õrnalt vaatamas oma kallimat. See ütleb kõik, rohkem polegi vaja.

Ja kui on maagia, siis saan ma lummatud. Mulle on alati meeldinud vaadata, kuidas meistrid toimetavad. Iseäranis on mulle meeldinud vaadata, kuidas kirglikud meistrid kirglikult toimetavad. Minu süda küll hõiskas selle kõige keskel.

Tiibet ja tiibetlase hing

Tiibet on viimastel päevadel üles tulnud. Igalt poolt, iga nurga tagant.

Kõigepealt see mu alaline komme olla tänulik ja oma tänu ka väljendada. Sain pragada, et ma sellega liiale ei läheks. Eks ma siis küsisin, et mida ma siis oma tiibetlase hingega peale hakkan - tema ütleb, et tahab tänulik olla. Ja edasise suhtluse käigus sain aru, et see tänamise komme on mul ikka sügavalt sees. Et siis, ikkagi läbinisti tiibetlase hing.

Veel tuli Tiibet üles eile, kui mulle jälle hakati rääkima sellest, et võiks Indiasse minna. Ja siis mina muidugi, et kui Indiasse, miks siis mitte Tiibetisse. Kohe haarati teemast kinni - jah, Tiibet on hea mõte. Juba otsisime lennukipileteid ja leidsime, et umbes 45 tundi ja 44 minutit (mulle meeldis iseäranis see sõna "umbes" - nii pika sõiduaja peale tundus see sõna kohatuna, hea, et sekundeid kirjas polnud) rongiga lennujaamast Lhasasse sõita, oleks ikka väga vinge. Arutlesime ka selle üle, millise hinnaklassi pileti peaks võtma - kas kõvad istmed, pehmed istmed või kõva magamisase. Lisaks tuli üles ka jaki teema - mitte lennuk, mitte selga pandav jakk, vaid ikka see loom, kelle seljas sõita saaks - et võib-olla võiks lennujaamast hoopis jakiga kohale minna (sama reisifirma, mis vahendas rongipileteid, pakkus võimalust ka teatud raha eest lasta ennast jaki seljas pildistada lasta - nii et, nali polnudki niivõrd nali, leitud lehel oli ka alajaotus pealkirjaga Yaks olemas). Ulakused jätkusid, sest edasi tuli mõte, et võib-olla peaks hoopis laamaga minema, mille peale ma ei saanud jätta küsimata: "Kas dalai-laamaga?" Veidi teema üle edasi arutledes, summasid kokku lüües, vaadates ka Eesti reisifirmade poolt kokku pandud reisipakette (hindadega 3000-4000 eurot) ja tajudes meeletuid rahanumbreid, sain aru, et vähemalt üks vestluskaaslane on minuga samal lainel, kui ta lausus: "Tiibet peakski olema selline ülim reis, elu reis, mille ette võtad!" Jah, minagi olen seda meelt, kuigi, ma olen juba aastaid tagasi, olles läbi lugenud raamatu "Ühe kadunud maailma lugu", selle mõtte peast heitnud, teadmisega, et seda Tiibetit, seda minu unistuste Tiibetit, pole enam olemas.

Lisaks veel see, et mu igapäevaste mõtete taustal kõlab ikka tiibeti rahvatarkus - kui nöör üheksandat korda katkeb, sõlmi ta ka kümnendat korda kokku.

Muidugi tuleb mulle Tiibetiga seoses meelde ka eelmine kevad ja need Lõuna-Prantsusmaa mäed, kus iga mäe servalt vaatas mulle vastu Tiibet - mitte, et ma teaks Tiibetist rohkem, kui vaid pildid Lhasast, aga kuidagi tuletasid mäeservadel paiknevad majad mulle just Tiibetit meelde.

Vaid tunni jagu

Oli meeletu nädal, toimetusi täis, otsast otsani. Hommikust hiliste öötundideni, meeled olid pingul, sest kõik asjad, mis vajasid tegemist, olid vastutusrikkad, neid ei saanud edasi lükata. Lisaks tekkis juurde veel neidki asju, mida mitte kuidagi ei eeldanud ega osanud arvata - parklas teise auto riivamine ja kogu sellega seonduvaga tegelemine, üks tühjaks muutunud kalender ja selle täitmine, kõigi jaoks.

Ja siis, kõigi soovidele vastu tulles too varane hommik, teeleasumine, milleks ma veel valmis ei olnud. Üks teekond, mis ootamatult läbi lõigati (täites kolme inimese minuga seotud soovid). Õnnelikult, kõigi jaoks. Edasi hoolitseti minu eest väga hästi, aga ma ise ei lasknud veel ennast lõdvaks. Mul oli vaja jõuda koju ja arvates, et saan sellega ise hakkama, olin ka nendes toimetustes kohal.

Pinged tulid maha siis, kui ma Tallinna bussijaama jõudsin, siis vallandusid kõik selle päeva emotsioonid, kõik see, mis oli päeva (ja miks ka mitte terve nädala jooksul) kogunenud. Inimesed, kes sel hetkel jaamahoones olid, võisid mind küll imelikult vaadata, kui mul täiesti tühja koha pealt ilma suuremate häälitsusteta pisarad silmist lahinal voolasid.

Ja sealt edasi, vaid tunni jagu, oligi see aeg, mil ma võisin olla nõrk, mil mul oli võimalus olla see, kelle eest täielikult hoolt kantakse, kes ei pea ise hakkama saama. Ma oleks sel korral võtnud selle aja ka pikemalt, aga kui ma palusin abi ja seda ei saanud, siis asusin taaskord sadulasse tagasi. Mis seal siis ikka, eks ma saan ise ka, kuigi oli see hetk, kus ma oleks saanud kasutada seda "privileegi", et ma vajan abi ja tuge.

Eks on teisigi olukordi, kus olulised asjad on kestnud vaid tunnijagu. Tookordne tantsupõrandal veedetud meeletu tund, kui olin täielikult teise inimese sees ja sellest, kas ja mis muusika mängis, ei mäleta ma mitte midagi. Või siis see tund seal taluõuel kõige kallima inimesega koos.

Kui teised inimesed saavad asju mõõta päevade, kuude ja aastatega, siis minule on ajaühikuks antud tunnid. Et ma oskaks hinnata ja märgata, tähele panna. Ei mingit raiskamist, puhas ratsionaalsus ka sel puhul.

See õige tunne

Olen nüüdseks jäähokit mänginud juba nii palju aastaid, et ma ei oska isegi neid enam kokku lugeda - on vist kolm või neli. Mängimiseks on seda kõike muidugi palju nimetada. Kui ma esimest korda hokit mängima läksin, ei osanud ma uisutadagi. Nüüd, aastate möödudes, natuke juba oskan.

Vaatamata sellele, et aastaid on juba proovimas käidud, astun iga kord jääle sellise tundega, et ei tea, kas püsti ka jään või kuidas see uiskudega jää peal liikumine nüüd käis. Aga, mööduvad minutid ja peagi ma unustan selle teema ära.

Hoopis teine ja hoki koha pealt olulisem on litriga toimetamine. Ja selles olen ma ikka ja aina täiesti kohutav olnud, minu jaoks on hokikepi ülesehitus justkui vale, laba on vale nurga all.

Aga eile, kõigi nende aastate ja kordade järel, sain ma hakkama sellega, et suisa kolmel korral sain litri korralikult kepilaba peale ja ka vajalikku suunda söödu antud. See oli see õige tunne, mida olen aastaid leida tahtnud. Just niimoodi peabki see asi käima, just seesuguse kehast läbi käiva tunnetusega tuleb hokis toimetada. Olin iseendaga ja sellega, et lõpuks ometi on ka mingi tajutav (edu)kogemus hokimängimises minu jaoks olemas, väga rahul.

Sellest, et ma kaks korda täiesti puhtalt käeulatuses olnud litrist mööda lõin, ei lase ma ennast häirida. Seda äsjakogetud õiget tunnet ei tumesta miski

Kingsepa kingadest

Eile oli siis see erakordne päev, kui minu ettevõte sai endale lõpuks domeeninime. Mul ei olnud selle jaoks enne lihtsalt vajadust. Nüüd tuli see vajadus hoopis teistpidi, kui need asjad tavaliselt tekivad. Vajadus tekkis sellest, et klientidele on vaja testkeskkondi ja mul on lihtsam seda teha niipidi, et testkeskkonna "enda" juures üles panen.

Ja muidugi oli asja esimene iroonia see, et ma leidsin, toimetades parajasti kahe kodulehega, et mul pole aega enda ettevõttele kodulehte teha. Muidugi tuli kohe meelde lugu kingsepast ja tema kingadest, või pigem nende puudumisest.

Eks ma olekski sellel asjal lasknud niimoodi olla - et kui pole aega, siis pole aega. Aga, sisestades oma kodulehe aadressi, ei meeldinud mulle see, mida ma seal nägin. Siis polnudki muud, kui kulutada see paar minutit, et leht valmis teha. Maailma kõige lihtsam koduleht sai, aga kõik vajalik on seal olemas. Või siis teisisõnu, mis minu jaoks hoopis olulisem on - vähemalt ei paista sealt ebavajalik välja.

Mis ma nüüd teen?

Terve selle nädala võib kokku võtta nii, et minul on ühed plaanid, elul aga sootuks teised. Ja kuigi ma peaks saama ise oma elu korraldada ja kõik peaks sõltuma vaid minust endast, siis ikkagi on nii, et allun väliste tegurite mõjule.

Nii on sellel nädalal vastu taevast lastud päev, mil oli erakordselt soe kevadilm ja ma olin ennast pikale ja mõnusale jalutuskäigule seadnud - kuigi sain pool tundi aega endale juurde võideldud, jäi see aeg siiski lühikeseks. Aga pole viga, võtsin kahel teisel päeval endale selle aja, et mõnusasti värskes õhus aega mööda saata.

Ja nagu ikka, on olnud hommikuid, kus on selge plaan, mida päevaga peale hakata, milliseid töid teha, kui mõni telefonikõne või postkastis leiduv kiri annab päevale sootuks teise sissejuhatuse, sootuks teised prioriteedid seab.

Selle kõige keskel ma siis mõtlengi, et võib-olla ei peaks ma püüdma elu kontrollida, vaid mul tuleks vooluga kaasa minna. Eks ma tegelikult sellega praegu tegelengi, küll kõige jaoks on aega. Ja kui polegi, siis küll ma vajaliku aja võtan.

Virmalised

Kõik sai alguse sellest, et päike oli looja minemas ja heitsin pilgu taevasse. Kuna ühtegi pilve silma ei hakanud, mõtlesin, et uurin, kuidas on lood virmaliste tekkimise võimalusega - www.ilm.ee/virmalised aadressilt olin sobivat hetke juba pikalt näha saada lootnud.

Juba esimese graafiku peale lõid mu silmad särama ja mida pikemalt lehte edasi kerisin, seda laiemaks muutus naeratus mu näol - kõik näitajad, mis vähegi välja toodud, olid laes. Sellise teadmise peale polnudki teha muud, kui riidesse panna ja lähima sobiva vaatluspunkti poole teele asuda.

Kuna päike polnud veel korralikult looja läinud, siis tegin väikese pausi tee peal - et hämarust ligi lasta. Kuid siiski jõudsin kohale enne, kui pimedus täielikult maad oli võtnud.

Ja siis, autost välja tulles, veidike oodates, hakkas vaatemäng pihta. Müstiline ja maagiline oli see tunne, vaatamata sellele, et need Türisalu panga virmalised olid valged, seda enam nad lummasid. Tunne oli selline, et taevas tuleb endaga kaasa võtma, sest üks maagiline auk, kuhu kõik koondus, oli just mu pea kohal, ja alateadlik hirm sundis ennast maapinnale üha lähemale suruma. Ja meeleerutus oli tohutu. Vaatamata sellele, et tean väga hästi füüsikat virmaliste taga, tekkis ikka üleloomulike jõudude käes olemise tunne ja rändasin tagasi aega, kus selgitusi selliste asjade jaoks inimestel polnud, oli vaid looduse mäng, mis toimetas omatahtsi.

Paari tunni jooksul nautisin seda vaatemängu, kuni külm hakkas võimust võtma - ega ma siis polnud sellega arvestanud, et lageda peal võib tuul olla või et kevadöö miinuskraadidesse ennast kerib - ja tuli see asi katki jätta. Koduteel, merest veidi eemal, sain siis ka värvid virmaliste juurde - terve laotus oli neid täis ja justkui kuskilt silmapiiri tagant oleks keegi prožektoritega valgust taevasse näidanud.

Ja hämmastav on see, et mulle need värvilised virmalised oma tüüne arenguga enam muljet ei avaldanud, sest need esialgsed, valged, sealt Türisalu panga pealt, olid olnud nii võimsad ja intensiivsed, just oma kulgemise ja arenguga, metsiku kiirusega tekkisid ja levisid nad.

Loodus on mind ikka lummanud ja see oli järjekordne näide sellest, millist ilu oskab loodus luua, inimene võib ju püüda, aga tema võimuses pole seesugust suurejoonelisust tekitada. Ja pileteid looduse vaatemängudele ette osta ei saa, kindlat algusaega ei ole - kui elu on helde, siis antakse see lotovõit sulle. Nii võtangi mina seesuguseid asju kui suurt vedamist, näha midagi erakordset, kogeda midagi omalaadset.

Tänasel, päikesevarjutuse päeval, on ju iseäranis kohane mainida ka seda, et mul on olnud suur õnn näha täielikku kaks minutit kestnud päikesevarjutust. See on asi, mida peaks iga inimene oma silmaga nägema, aga kuskil looduse keskel, nii, nagu meil oli erakordne õnn aastaid tagasi Türgis seda kogeda - eks me olime andnud ka oma panuse, et meil sellist õnne oleks, sest see oligi ju meie tookordse reisi peamine eesmärk, aga siiski, meil vedas väga ilmaga - ümberringi oli ikka pilvi ka näha, aga meie kohal oli taevas täiesti selge. Milliseid muutusi kutsub päikesevarjutus esile valguses, millised protsessid aset leiavad, sealgi oli piisavalt müstikat, kuigi nüüd, omades teadmisi selle asja füüsikast, tean, et need olid kõik loomulikud protsessid, aga see, mida inimene tajub ja tunneb, on kõik ju füüsikast väljaspoolt. Ja täiesti omamoodi kogemus oli, kuidas linnud-loomad jäävad varjutuse ajaks täiesti vait, ei ühtegi häält nende poolt.

Üks mõte oli mul seoses nende virmalistega veel - selliste erakordsete loodusnähtuste puhul võiks tänavavalgustuse välja lülitada, taevas on siis niikuinii valge ja neid, kes seda nautida saavad, oleks oluliselt enam.

Vaid üks lause

Ühe väljaöeldud lause peale hakkasin ma mõtlema, et kui palju meie arvamust kellestki võib mõjutada üks väljaöeldud lause. Kui palju see, mida inimene räägib, räägib inimese enda kohta.

Mul on selliseid ühe lause tegelasi küll - kes ühe oma väljaöeldud lausega näitavad väga täpselt ära, missugune on nende maailmapilt. Piisabki vaid sellest, et mõista ja aru saada, et sellise inimesega tegemist teha ei taha.

Ma tean, et olen väga pealiskaudne, kui ühe lause põhjal otsustan inimeste üle. Minu jaoks on inimese (või pigem minu arvamuse väljaütlejast) ära rikkunud järgmised laused (koos sinna juurde käinud tonaalsusega):

- Sa hoiad seda suitsu käes nagu mingi naine (väljaütlejaks üks tuntud sportlane)!

- Mind ei huvita Eesti Energia käekäik (väljaütlejaks majandusminister, kes ka edaspidi, oma uues rollis, hulgaliselt sama lahmivaid mõtteväljendusi endast välja paiskas)!

- Te tõite meile nüüd oma raha ja meie lähme laristame selle kõik maha (väljaütlejaks üks inimene, kes selle sündmuse raames, kust see väljaütlemine pärit on, oli muusiku rollis)!

See viimane oli kõige suurem šokk, sest ma olin sellest inimesest enne ikka väga hästi arvanud, aga kui ta sellise labasusega välja tuli, siis oli see minule kui ühele panustajale solvav. Eks ma saan ise ka väga hästi aru, et lollidelt tulebki raha ära võtta ja eks tõde (antud juhul siis seda, et ma loll olen) on ikka valus kuulata, aga see kõik on juba tagantjärele tarkus.

Ühe inimese kaugusel (vol 2)

Kunagi aastaid tagasi kirjutasin sellest, et iga inimene Eestis on meist ühe inimese kaugusel. Ehk siis, iga inimene, keda meie tunneme, tunneb teist Eestis elavat inimest nii lähedalt, et meie omavahelise seose leidmiseks on vaja vaid ühte inimest.

Üks möödunud nädalavahetusel üles tulnud teema ja selle üle arutlemine tõi mulle selle taaskord meelde. Huvitav on see, et suutsin antud inimeseni leida vähemalt kolm erinevat teed, kolm erinevat inimest ja seltskonda kustkaudu ma selle inimesega ühenduses olen.

Muidugi oli hea ka tänane avastus, kui asusin internetiavarustest otsima infot ühe mu ellu üllatuslikult ilmunud huvitava inimese kohta. Lihtsalt, avastus oli nii ootamatu - tõesti, ei oleks oodanud, tõesti, ei oleks arvanud. Aga seda lõbusam on mul praegu - kui vaid asjad oleksid olnud teises järjekorras - et ma oleks selle avastuse teinud nt reedel, siis oleks mul olnud tänaseks hoopis teised seisud. Ehk siis, inimene, kellega olen nüüd lähemalt tuttavaks saanud, on juba vist üsna tükk aega olnud minust ühe inimese kaugusel, ja neid inimesi, kelle kaudu me oleme seotud olnud, on väga arvukalt.

Ja muidugi, teemast veidi enam kõrvale kaldudes: oh, kevad-kevad, mis Sa teed! Eks suund on sama, mis viimasel ajal ikka... Oh, noorus, noorus, noorus... Ma ei ole endast kunagi sedapidi arvanud või arvanud, et mul võiks üldse seesuguseid mõtteid pähe tulla, aga praegu tundub küll kõik see elu ennast pea peale keeravat - muster hakkab läbi kumama. Ja muidugi on kentsakas mõelda, et järjestikused põlvkonnad koos, samal skaalal. Huumorit, kui palju. Ma arvan, jätkuvalt, et asi on märtsipäikeses...

Edasised mõtted on tsenseeritud, sest ma olen ikkagi üks ütlemata ontlik naishing (aga mõtlemine on mul rikutud, selle vastu ei saa mitte kuidagi)...

One too many

One too many
balls in the air,
minutes to spare,
reasons to care.

One too many
breaths to take,
steps to make,
hearts to ache.

One too many
hopes to rise,
souls to advise,
ways to be wise.

One too many
ideas in the head,
thoughts in the bed,
emotions well-bred.

Murdosa sekundist

Vaid murdosa sekundist,
ei enam, ei rohkem,
mõtlemata, kaalutlemata,
plaanimata, unustamata,
lihtsalt murdosa sekundist
ja tugi muutus kindlamaks,
tugevamaks, turvalisemaks...

Lugeda raamatut

Kui käes on pea 400-leheküljeline raamat ja asud seda lugema, siis pole ju mingeid suuremaid ootusi, kui, siis vaid see, et tead, et oled samade kirjanike eelnevaid raamatuid lugenud ja need on sulle meelepärased olnud.

Ehk siis, see ootus, et peab hea raamat olema, sest kirjanikud on head. Püsivalt hea kvaliteedi ootus.

Loed ja juba on veerand raamatust läbi ning tunned, et ei, see raamat tuleb küll pooleli jätta, et ei võta kuidagi endasse see raamat.

Ja siis on käes üks õhtune aeg, kus on tunne, et enne magamaminekut peaks kuidagi lõõgastuma. Ja kuigi oled juba otsustanud, et see raamat jääb pooleli, et ei jaksa loo kasvamist oodata, siis võtad ta siiski veelkord kätte, sest uut raamatut vastu õhtut alustada ei taha ja mingeid teisi lõõgastusviise otsima asuda samuti mitte.

Loed sõnu, lauseid, ja korraga tunned, kuidas lugu hakkab ennast kerima. Sel õhtul jääb see lugemine katki, sest lugu pole nii kaasahaarav, pole nii ahvatlev.

Aga ühel järgmisel õhtul raamatu kätte võtnud, ei saa sa seda enne käest panna, kui ta läbi - vaatamata sellele, et kell on selleks ajaks juba pea kolm tundi üle südaöö käinud.

Selle loo moraal, mida olen varemaltki kogenud, on: tuleb olla kannatlik, tuleb anda võimalus(i).

"Kolm sekundit", Anders Roslund ja Börge Hellström

Uudised täis kentsakusi

Kui paar päeva tagasi sai räägitud sellest, et Venemaal olevat kuskil ministeeriumis ametnik, kelle erialaks on kadunud rongid, siis nüüd oleks ehk vaja üht teist spetsialisti - kedagi, kes leiaks üles presidendi.

Ühe äramärkimist vääriva sünnipäevalapse "ametid" - mõisahärra, gurmaan.

Eilne ilmaennustus lubas uueks nädalaks kuni 12 kraadi sooja, täna on järgmise nädala lõpu jaoks valmis meisterdatud uus prognoos - saabub külmalaine. Windguru, minu igapäevane pikaajalise ilma (või pigem tuule) ennustamise üks allikaid, näitab, vähemalt Põhja-Eesti teemal, paarikraadist külma.

Koalitsioonikõnelused pole veel lõppenud, aga juba praegu lubab ametis olev rahandusminister, et maksutõusu ei tule. Ja kohe asub praegune peaminister olukorda selgitama, korrigeerima.

See on vaid väike valik. Ja kommentaarid on liigsed. Põhjus, miks sellest kõigest kirjutama hakkasin, on hoopis selles, et võttes mõne uudisteportaali lahti, asuksin kui huumoriajakirja lugema. Kalender näitab tõesti, et peagi on aprill käes.

Teisest küljest muidugi on ka ülimalt masendavaid ja kurbi teemasid... Mõned neist võib ka kentsakuste alla lahterdada, kuigi sellel kentsakusel on sootuks teine maik mann ja pigem tekitavad need teadasaamised masendust ja frustratsiooni.

Mitte ainult mehed (vol 2)

Jah, umbes kuu aega tagasi avaldatud "Eesti meeste uuringu" tulemused... Teadasaamine (või siis kellegi jaoks üllatav avastus), et Eesti mees tahab armastust.

Ega siis ainult mehed armastust taha, kõik inimesed (sõltumata soost) tahavad (või pigem vajavad) armastust...

See pani mind mõtlema mitme asja peale. Esmalt Eesti ühiskonnas välja paistvad trendid: kellele siis see teineteise ületrumpamine, aina uhkem, aina suurem, aina toredam? Karm on see reaalsus, mis sealt paistab - eks vast ikka sisemise tühjuse täitmiseks, lootuses, et väline kuidagi kompenseerib seda, mis seespidiselt puudu jääb.

Järgmisena mõtlesin, et kas minu, kes ma päevast päeva ja aastast aastasse olen ikka ja aina meeste seltskonnas ringi liikunud, vaade Eesti meestele vastab uuringutulemustele. Suures plaanis see vist tõesti on nõnda, aga minu olulisim tähelepanek on siiski see, et Eesti mees tahab rahu, kodurahu. Olen ikka ja aina kõrvalt näinud, milliseid pingutusi tehakse selleks, et tagada kodurahu, selle nimel lepitakse nii mõnegi asjaga (mõnel juhul on tegemist suisa paanilise hirmuga oma naise või tema pahandamise ees). Ja hämmastav on olnud jälgida, kuidas muidu suht karmi olemisega mehed oma kallimatega suheldes sulavahaks muutuvad - transformatsioon on olnud täielik ja mõnel juhul ikka üsna kentsakas. Ja kui Eesti mees armastab, siis teeb ta kõik oma kallima/kallite heaks - mul on olnud õnn ja au selliseid mehi toimetamas näha. Kuigi olen näinud ka hoolimatust ja ükskõiksust, mis on mind aina pannud imestama, kuidas küll suudetakse sedasi pereelu elada. Ja olen näinud ka meeleheidet ja masendust, mida paarisuhe kaasa toob. Ja olen näinud ka murede alkoholi uputamist ja petmisi. Ja julgeks muutub Eesti mees peaasjalikult ainult alkoholi mõjul, siis leiab ta tee "tippu".

Aga üldiselt tundub mulle, et see uuring on vaid pinnapuudutus, vaadates hinnanguid tervisele ja paarisuhtele, sisuliseks pole asjaga mindud, sest Eesti mehe iseloom on seesugune, et ta oma nõrkusi välja ei näita ja püüab hakkama saada, kõige ja kõigiga, nui neljaks. Selleks, et näha Eesti mehe sisse, ei piisa ankeetküsitlusest, selleks tuleb temaga ikka tükk aega koos olla ja leida imeväärsed vahendid, millega tema hinge avada... Aga asja pealkiri oligi ju uuring, mitte hingeanalüüs või midagi seesugust...

Võib-olla aitab Eesti meest ja tema hinge paremini mõista see pisuke pilguheit:

POSÕ

Möödunud aasta üks novembriõhtu pakkus mulle seesuguse tutvuse. Tegelikult oli elu mulle seda tutvust pakkunud juba juunis, aga ei, põiklesin tol esimesel korral kõrvale, nii jõudsid nad minuni peaaegu pool aastat hiljem:

Ja mina tuntud õlleeksperdina olen nõus - Paulaner on s*** õlu! 

Karune

Eesti õigekeelsussõnaraamat 2013 (allikaks ikka www.keeleveeb.ee):

karune - karvane, kare, rohmakas. Karune riie, hääl. Karused kombed. Karuselt

See on üks sõna eilsest päevast. Üks sõna, mille sisse mahub kõik, mis mingitki tähtsust omab.

Kuidas ja miks just eile, kuidas ja miks just nii. Ei tea, arvatavasti ei peagi teadma.

Igal juhul leidsin, et just see sõna on kõige täpsem, kõige tabavam.

Geeniuse geenid

Lõik laupäevast:

geeniuse geenid

Mõttejätk tänasest:

värdja välimus
sutenööri süda

hauakaevaja hing

Tõde, mida viisakad inimesed pole raatsinud välja öelda. Aga mida kõik kogu aeg teadnud ja ka mõelnud on. Mis sest viisakusest kasu, kui kõik niigi selge on ja kõik sellest kõigest niikuinii ilmekalt kõneleb.

Teelahkmel, vist?

See kõik on toimunud tasapisi, märkamatult, aga jäljed on üha sügavamad.

Ja nõnda ma seisangi teelahkmel. Ma ei tea isegi seda missugune see teelahe on. Mul on ainult küsimused. Vastuseid aga ei paista mitte kusagilt. On mõistuse hääl ja mõistlikkus. Ja siis on süda ja hing ja tunded. Praegu on kõik veel kenasti paigas, aga kauaks enam... kui asi samas suunas edasi läheb.

Kevad on minu jaoks alati olnud oodatud aeg. Aga praegu on jälle see tunne, et ei ole vaja. Et praegu just, kui tõkked on üsna nõrgalt paigas, pole vaja seda kevade hoogu ja erutust, mis kõigest läbi murrab. Aga pääsu vist pole? Ja niikuinii on siin valla pääsenud ka ühed teised vood, mis aastaid on unustuste hõlma vajunud olnud. Neile pole ma vastu seista suutnud. Ja iga uus kogemus näitab, et nad on energiat täis ja rulluvad minust kontrollimatult üle.

Kui tolle suveõhtu (tolle esmakohtumise) peale tagasi vaadata, siis oli minu tookordne mõte, et intellektuaalsel tasandil on kooskõla suurepärane. Aga füüsilist tõmmet siis veel polnud, sest ilusad mehed pole kunagi olnud minu teema. Nüüd aga on tekkinud mingi arusaamatu võlu. Kas on see intensiivse võimlemise ja võrgutamise, mille kõik olen suures plaanis tähelepanuta jätnud, tulemus, on siis pingutused viimaks ometi vilja kandnud? Ja ma ei teagi, kas see on üldse füüsiline atraktiivsus (kuigi jah, olen hakanud nägema seda, mida varem ei näinud, samas ei suuda ma üldse midagi märgata ega tähele panna ja hiljem saan aru, et põhjuseks on see, et silmad on olnud silmadesse uputatud)? Ja milleks kõik see? See viimane küsimus on ajendatud ratsionaalsusest, elust ja tema tõdedest.

Eks ma isekeskis arutlen ka selle üle, kas ma olen siiani siis tegelenud enesepettusega või on alles nüüd saabunud see hetk, kus saan aru, et senised väljaütlemised ei pea enam paika. Aga võib-olla on see vaid hetkeline sähvatus ja peagi vaibub kõik? Tunnen ju ennast ka selles osas väga hästi. On varemaltki juhtunud, soodsate asjaolude kokkulangemisel. Hetkel tundub, et see on midagi enamat, aga on ju sedagi ette tulnud ja ikka olen eksinud.

Tean, et ega need mõtted suurt kuhugi vii ja nii tulebki mul vist tõdeda: "Ah, las olla!" Kõik see, mis on, kõik see, mis toimub, kõik see, mis tuleb.

Mitte ainult mehed

Ikka on räägitud sellest, kuidas mehed mõttes naisi riidest lahti võtavad. Ehk siis, eelduslikult on see asi, millega vaid mehed tegelevad.

Vaatepilt, mis mind pani mõttes üht meesterahvast lahti riietama, tuletas mulle seda tõdemust meelde. Selle stseeni juures oli ka teine tarkusetera, mis samuti teada on - mida varjatum, seda ahvatlevam. Antud juhul olid erinevad riidekihid täpselt seesugused, et see, mida vaid veidi näha oli, panigi kogu mõttelise lahtiriietamise ahela tööle. Ise muidugi adusin ka seda, et kui poleks olnud pealiskihti, siis ma poleks võib-olla suutnud vastu panna kiusatusele, et see järgmine kiht lihtsalt seljast rebida. Õnneks oli pealiskiht olemas ja nõnda jäi kõik siivsuse piiridesse.

Samal ajal aga mõtlesin, et kuidas on nii, et mõnda meest asub mõte sedasi lahti riietama, ja mõni teine, kes on ise kõik seljast ära võtnud, sugugi mingit ahvatlust ei tekita? Eks ma tean väga hästi, kus on seesuguse erinevuse alge - ikka ja aina minu peas, ehk siis selles, kui sümpaatne üks või teine meesterahvas on.

Ei tea, kas märtsipäike on pähe hakanud, et pea seesuguseid ulakusi loob.

Lihtsalt vaikida

Mida aeg edasi, seda enam oskan hinnata inimesi, kes oskavad ja jaksavad kuulata.

Kas ma pole sellele enne tähelepanu pööranud või on mul nüüd mingi eriline märkamise hetk, igal juhul on aina enam neid olukordi, kus panen oma suu kinni, sest saan aru, et teine osapool ei kuula.

Mina aga, olles ikka ja alati osanud kuulata, vahel ehk liigagi hästi, olen oma põhiolemuses kinni ja kuulan kõik jutud ära ning mõtlen kaasa, pakun vaateid ja väljaütlemisi.

Aga kui ei kuulata, siis pole vist oluline, siis vist ikkagi ei huvita? Miks on siis esimene küsimus: kuidas läheb? Kas tõesti vaid formaalne? Või olen ma tõesti nõnda jutukas, et ma pole veel jutuga alustadagi saanud, kui juba olen kuulaja kaotanud? 

Ja nii on neil, kellel on jaksu ka mind vahel kuulata, minu silmis üha kõrgem hind, nemad on minu silmis üha väärtuslikumad.

Ja veel väärtuslikumad on need, kellega on olnud hetki, mil on saanud rääkida tõeliselt olulistest asjadest, sisulistest asjadest, sellest, mis elus oluline, sellest, mis sütitab, sellest, mis liikuma paneb, sellest, mis mõjub, sellest, mis on mõtetes.

Telerist või selle puudumisest

Reedel helistas mulle üks järjekordne müügiinimene. Nagu ikka, alustas ta viisakalt, pärides, kas mul on aega temaga rääkida. Mul oli aega, õigemini, olin just auto telefonihelina peale tee serva tõmmanud ja kui see juba tehtud, ju siis muidugi oli mul aega. Eks siis inimene tutvustas ennast, et kust ta on ja kes ta on. Ja küsis küsimuse: "Kes teile praegu telepilti pakub?" Mina siis vastasin, et mul pole televiisoritki. Tema aga, visa, nagu kõik müügiinimesed ikka, küsib järgmise küsimuse: "Aga kas te pole selle peale mõelnud endale telerit hankida?" Mina siis vastu, et mul on ilma ka väga hea olla ja ma tõesti ei näe selleks vajadust. Seepeale lõpetati kõne üsna kiiresti.

Ja sain aru, et olen taaskord välja praagitud, seekord siis seepärast, et ma ei arva, et teler oleks miski väärtuslik asi, mis võiks olemas olla. Mulle seesugune asi muidugi meeldis, saingi oma toimetustega edasi minna.

Selle peale tuleb mulle meelde mingi aeg tagasi loetud artikkel, kus inimeste edukust võis hinnata selle järgi, millises vahekorras on nende elamises teleri suurus ja raamatute arv. Mida rohkem raamatuid, mida väiksem teler, seda edukamad pidid inimesed olema. Kirjanduse puhul pidi iseäranis määravaks olema teadus- või aimekirjanduse osakaal. Minul sedalaadi kirjandust riiulites ikka leidub, aga mitte väga olulisel määral. Ja seda ma küll ei oska arvata, et see kõik minu edukust kuidagi mõjutaks või saaks olla minu edukuse mõõdupuuks.

Küll aga olen aru saanud, et see on siiski mingil määral märk väärtushinnangutest. Tuleb meelde aastatetagune lugu, kus üks noormees tuli minu juurde suure jutuga (ilmselt kadedusega hinges), et need, kelle juures me parajasti külas olime, on endale ka magamistuppa (suure) teleri hankinud. Kuna minu jaoks pole seesugused asjad kunagi olulised olnud, siis ma ei osanud piisava entusiasmiga reageerida ja mõjusin tema erutusele kiviseinana. Ta sai minu reaktsioonist (või pigem selle puudumisest) väga rabatud.

Aga eks see teleri puudumine on ka selline asi, mida ikka ja aina kogeda saan, kui inimesed alustavad lauseid sõnadega: "Kas Sa nägid eile...?" Ja siis vaatavad mulle otsa ja neile tuleb meelde, et arvatavasti ma ikka ei näinud, sest olen sellest inforuumist lihtsalt väljas.

Armastus pisiasjadest

Järjekordne liigutav kogemus raamatulugemise teemal - Fancesc Miralles "Armastus pisiasjadest".

Tundsin ennastki mingil määral sellest loost ära... Kuidas üks väike asi viib teiseni, kuidas valla hoitud hing on justkui kutseks kellelegi tundmatule, kes sisse astuks. Ja mis sellest kõigest siis saab, kui see asi niimoodi läheb.

Ja mulle meeldivad raamatud, mis enda juurde tagasi kutsutavad - eile hommikul ma temaga alustasin ja vaatamata arvukatele päevatoimetustele, mis võtsid 8 tundi päeva valgemast osast, olin ikka mõtetes temaga ja suure rõõmuga teadsin teda kodus mind ees ootamas. Ja ta ei valmistanud mulle pettumust - koju jõudes asusin õhinaga raamatut endasse imema ja veetsin tõeliselt mõnusa õhtupooliku tema seltsis.

Alati on mulle meeldinud raamatud, mis ka teistesse eluvaldkondadesse akna avavad, siin siis näide ühest selle raamatu poolt avatud aknast:

Kui rumal ma olen...

Kui teistel inimestel võib-olla on oma tööga seoses võimalik ennast pidevalt targa ja kompetentsena tunda, siis minu töö võimaldab mul ikka ja aina aru saada sellest, kui rumal ma olen.

Üks seesugune klassikaline situatsioon leidis aset täna, kui testisin ühte järjekordset valmiskirjutatud koodijuppi. Testin ja testin ja mitte mingisugust muutust, vaatamata sellele, et ma lausa programmiosi ümber tõstan, ei paistnud. Ja nõnda tükk aega. Oleksingi vist juba täiesti meelt heitnud, kui poleks korraga taibanud vaadata, et millist faili ma parajasti muudan. Kui viimaks oma arusaamisega nii kaugele olin jõudnud, siis seisis vastus irvitades mu silme ees - muidugi oli tegemist ühe varufailiga, mille olin teise kataloogi ümber tõstnud.

Kuigi võiksin ju rõõmu tunda selle üle, et lõpuks ikka sain aru, mis toimub, ja selle tulemusena ka kõik asjad toimima nii, nagu peab, õnnitlesin ennast ikka sellel puhul ka, et ma nõnda "tubli" olen.

Kui mulle ei meeldiks teha seda tööd, mida ma praegu teen, siis oleksin arvatavasti seniste kogemuste tulemusena kõik sinnapaika jätnud. Kuna mind aga seesugune toimetamine köidab, siis on rumalate hetkede tabamine pigem hea iseenda üle naermise koht ja annab kogu tegutsemisele omamoodi tonaalsuse. 

Taimekaitsja alget endas avastamas...

Juba tükk aega tagasi pani mind imestama, kui leidsin, et meie kaubanduses on müügil värvitud potitaimed. Esmalt muidugi ei saanud ma aru, kuidas seda tehakse. Tuli välja, et on kaks erinevat moodust: kas reaalselt soovitud värviga katmine või siis värviveega kastmine.

Ma ei saanud aru, miks seesugust asja tehakse. Eks mulle, mõistmatule inimesele, selgitati siis kannatlikult, et inimeste soovid on erinevad ja nii mõnigi ei pruugi leppida taime loodusliku värviga, vajalikku värvi taime aretamine aga teadagi võtab aega ega garanteeri soovitud tulemust.

Täna aga tekkis mul tõesti selline tunne, et peaks asutama taimekaitseühingu. Põhjuseks oli üks sini-must-valgeks võõbatud taim, mis mulle silma hakkas. Kes küll kaitseks loodust inimese eest? Eks ma saan aru, et ma isegi mingites valdkondades loodusele kahjulikult tegutsen, arvata on, et ega minagi päris puhas tegelane sellel teemal ole. Aga elavat taime värvima ma küll ei kipu...

Riigikogu liiget peaks ju austama...

Ühe värske riigikoguliikme peale vaadates kerkis mulle pähe mõte, et Riigikogu liige, rahva poolt valitud, peaks ju olema austusväärne kodanik, inimene, kellele vaatad teatud respektiga. Tegemist on ju ikkagi rahva esindajaga. Aga võite isegi arvata, et sellele mõttelõngale hoo andja pole sugugi seesugune tegelane. Vähemalt minu silmis. Kui midagi on ta oma elus tõesti (vähemalt minu arvates) hästi teinud, ühel varasemal eluperioodil, siis mida aeg edasi, seda halvemaks on minu arvamus sellest inimesest läinud, seda enam olen imestanud inimese, tema ülbuse, labasuse, maitsetuse üle. Ja nii tekkiski mu pähe see mõte, et kuigi tegemist on värske riigikogulasega, ei ole mul tema suhtes mingit respekti. Kuigi, äsjase rahva poolt antud usalduse valguses peaks see justkui iseenesest tekkima (kui seda enne polnud), see peaks olema iseenesestmõistetav.

Ja eks ma siis heietasin selles valguses neid mõtteid edasi. Et kas ja kui palju on meie poliitilisel maastikul üldse seesuguseid tegelasi, keda saab austada. Ja ega vist väga olegi, nii kurb, kui see ka pole. Üllataval kombel tuleb mulle pähe Yana Toom - kuigi mina tema seisukohtadega nõus ei ole, on ta siiski olnud välise kuvandi põhjal minu jaoks vähemalt nö omapäi tegutseja, oma asja eest väljas, uskunud neisse asjadesse, mida ta teeb, ajanud oma rida, mingitel hetkedel olen ta tegemistest ja väljaütlemisest aru saanud, et ta teatud irooniaga kõigele toimuvale vaatab, omab kainet vaadet ilmaelule ja selle korraldusele. Kuigi jah, ega see häältepüüdmine, mida ta neilgi valimistel, ise Euroopa Parlamendis olles, korda saatis, nüüd ka teab mis austusväärne tegu ole. 

Vaadates valimistulemusi kandidaatide lõikes, ei suutnud ma oma üllatust tagasi hoida. Kuidas on nii paljud inimesed, kes ilmselgelt mingit austust (ja ka usaldust) ei vääri (pigem on nad oma tegudega kogu aeg ühest ämbrist teise kolistanud), saanud seesuguse häältehulga, nagu nad saanud on? Kas siis tõesti olen ma mingil hoopis teisel tasandil oma väärtushinnangutega, kui nii suur hulk inimesi (1000-5000, mõnel juhul isegi enam) on oma usalduse andnud seesugustele tegelastele. Ega ju valida ei saa seda, keda ei usalda, kelle suhtes austus puudub? Või ikkagi saab? Ja kui saab, siis kas see toimub inertsist, sellest, et ei viitsita süveneda või ongi seesugune suhtumine: "Minust ei sõltu midagi!"

Selle peale saangi kirja panna loo, mille Eestis elav ukrainlanna mulle just eile rääkis, sellest, kuidas tema lapsed ei lähe valima, lihtsalt arvavad, et nende häältest ei sõltu midagi. Ja kuidas siis see pereema ütles, et ühtedel valimistel oli Savisaarel (ollakse pimedat Keskerakonna (või pigem ikka Savisaare) usku, mida ei suuda kõigutada mitte miski) kaks häält puudu tulnud - täpselt tema valimas mittekäinud laste jagu. Eks kohalike omavalitsuste valimiste ajal oli mul sellesama ukrainlannaga juttu sellest, et tema ikka hääletab Savisaare poolt, kuna Savisaar on Tallinnas elanikele tasuta transpordi andnud. Ja kui ma siis küsisin, et tema elab ju Maardus, mis tähendab, et see tasuta transport teda ju ei puuduta (ja ka Savisaart ta valida ei saa), siis tuli vastuseks, aga Tallinna elanikele on see ju hea ja et ta ise sõidab hoopis jänest!

Ja üldiselt, vaadates valimistulemuste nimekirju, nägin, et ma olen olnud teatud eelarvamuste küüsis, selles suhtes, mis erakonda inimesed kuuluvad. Ja sain aru sellest, kuidas mõnede väga toredata, vahvate ja oma elualal igati tegusate inimeste mainet kahjustab see, missugusesse erakonda nad kuuluvad (ehk siis, mul puudub austus erakonna kui seesuguse vastu). Kuigi mõistan väga kenasti ka seda, et see nende oma toimetamisi ja minu suhtumist nendesse mitte kuidagi ei muuda.

Ja üllataval kombel austan enam neid inimesi, kes poliitikasse ei sekku. Või siis neid, kes on näinud asja seestpoolt, ja mõistes, kus on jõujooned ja et neist saaksid vaid väikesed mutrid masinavärgis, on kõrvale astunud. Ja veel üks huvitav mõte tuli mulle valimistulemusi vaadates pähe - ma tõesti austan neid inimesi, kes on kindlaks jäänud oma tõekspidamistele, kasvõi näiteks Eestimaa Roheliste nimekirjas kandideerinud, kes pole üle jooksnud kuhugi mujale, kes on jätkuvalt oma asja ajamas, vaatamata sellele, et neil oma esindajaid Riigikogus enam pole (ega neil, kes loodusega koos tegutsevad, ei saakski see asi kuidagi teistmoodi olla, loodus paneb asjad lihtsalt paika, seal pole kohta mängudel, skeemidel, pettusel). Respekt!

Aga, üldises plaanis, tuleb leppida tõsiasjaga: rahvas on oma valitsejaid väärt! Võimalus midagi muuta oli, kui seda ei kasutatud, ju siis pole vaja.

Praegu tuli mulle pähe, teemast veidi kõrvale kaldudes, üks kummastav mõte: "Poliitika annab miljon võimalust ennast lolliks teha!" Ja kurb on see, et neid võimalusi nii ohtrasti kasutatakse, justkui normiks peetakse (ja tuleb välja, et reklaamitõde - seni, kuni sinust räägitakse (kas head või halba, pole oluline), oled sa olemas - toimib tõepoolest) ja selle kõige taustal jääb sisuline töö, mis peaks olema peamine eesmärk, kõik tegemata.

Ah et siis sedasi...

Kuna minu eilsed toimetused kestsid varaste hommikutundideni, siis ei teadnud ma valimistulemustest suurt midagi kuni umbes poole kolmeni öösel, kui juhtusin kuulma jutuajamist sellel teemal. Eks ma siis asusin kohe ka ise täpsemalt küsima, et kes ja kui palju ja nii edasi.

Ja üldiselt teeb see asi mind ikka väga nõutuks. Ma ei saa aru, lihtsalt ei saa aru. Kas siis inimesed on tõesti nii rumalad, kas nad siis tõesti ei saa aru?

Kuigi, mis siin ikka imestada, kui parim tegevus antud olukorras tundus olevat valima mitte minna. Nüüd siis tuleb leppida sellega, mis on ja kuidas. Ülbus ja üleolek saavad olema veelgi radikaalsemad, reaalset muutust paremuse poole Eesti elus ei toimu.

Ja minu peas kõlab küsimus: kas siis tõesti on inimesed rahul, kas nad tõesti on selle poolt, mis ümberringi toimub? Seda peaks ju valimistulemus näitama? Kodaniku ainus oluline võimalus sekkuda riigijuhtimisse, anda oma hääl...

Kuigi jah, suur osa Eesti kodanikke on juba jalgadega hääletanud. Üks, keda tean, läks eelmisel neljapäeval. Kui siin polnud teda vaja, siis tuli tal mujale minna, mujalt võimalusi otsida.

Ja ikka ja aina mõtlen nende arvukate välismaalaste peale, kes siin Eestis toimetavad, kahes mu suhtlusringkonnas on nad tugevalt esindatud. Nad tunnevad ennast hästi, nemad on siin heal meelel.

Džungel

Raamatut ei saa kunagi kaane järgi hinnata. Samuti ei saa raamatut hinnata tema paksuse järgi. Raamatut ei saa hinnata ka enne, kui ta on läbi loetud. Kui on raamat, millest sa kellegi teise käest pole kuulnud või kusagilt midagi lugenud pole, ei saa raamatusse ka eelarvamusega suhtuda.

Aga mille järgi siis raamatuid, mida lugeda, välja valida? Minul on kujunenud paar suhteliselt lihtsat kriteeriumit. Esmalt on kaks kirjastuste poolt koostatud sarja - Tänapäeva "Punane raamat" ja Pegasuse "Väike sari". Seejärel on kindlad kirjanikud, kelle teoseid ikka ja alati loen (kuna enamasti on tegemist tõlkekirjandusega, siis mõnikord olen olnud täiesti ahastuses, kui olles eelnevalt lugenud suurepärase tõlkega sama kirjaniku teost, satub kätte mõni seesugune, mille tõlge takistab lugemist, ei paku seda naudingut, mida ühe raamatu, iseäranis armastatud kirjaniku oma, pakkuma peab, just paar nädalat tagasi oli üks seesugune kogemus, kus lugesin ühe seesugust tõlget ja mulle tundus küll, et tõlkija oli kasutanud teadustööde koostamise tarkvara (ja-jah, seesugune on täiesti olemas), sest kuigi ma arvan, et ma olen eesti keeles suhteliselt kodus (emakeele puhul võiks see ju olla loomulik), ei saanud ma väga paljudest kasutatud sõnadest aru, ja arvestades, et olen eelnevalt lugenud hulgaliselt sama kirjaniku teoseid, siis ei usu ma ka seda, et tema korraga oleks seesuguse eksperimendi ette võtnud (ainus eksperimenteerija, keda ma kohe kindlalt erinevaid stiile katsetamas tean, on Boriss Akunin, ja õnneks on kõik tema teoste tõlked olnud väga head)).

Upton Sinclair'i "Džungel" (tõlkinud Jana Linnart, toimetanud Triin Kaalep) on välja antud "Punase raamatu" sarjas ja seetõttu jõudis ta ka minuni.

Kuna mul oli raamatute lugemisest kuskil pooleaastane paus sees, siis oli mul juba meelest läinud see, kuidas saab suisa palavikuliselt kaasa elada raamatutegelastele, kuidas nautida iga järgmist arengut, iga järgmist suunamuutust. Kuigi jah, minu jaoks ei vedanud see raamat lõpuni välja... Vähemalt tajusin kindlalt ära koha, kus mulle tundus, et asi kisub poliitiliseks kätte. Eks ma sain hästi aru ka, et tegemist on ikkagi selle aja ajaloo ühe lõiguga ja mispärast ennast häirida lasta seesugusest asjast? Aga kuidagi see mind ikka häiris.

Aga, peamine põhjus, miks sellest raamatust kirjutada tahtsin, on selles, et see raamat, vaatamata sellele, et sai läbi loetud kahe päevaga, tekitas hulga mõtteid ja emotsioone. Esimene mõte, mida ikka olen juba ammu kirjutatud (raamat nägi ilmavalgust 1906. aastal) ja vanu aegu kirjeldavaid raamatuid (tegevus toimub 1900-ndate aastate algul) lugedes mõelnud, on see, et nii palju aega on mööda läinud, nii palju peaks olema inimesed õppinud ja arenenud, aga kuidas on ikka nii, et sisuliselt pole mitte midagi muutunud.

Lugedes ühe Leedu perekonna ellujäämisvõitlusi Ameerika kapitalismi metsikult rasketes tingimustes, ei saanud ma hetkekski mõtlemata jätta sellele, et ega meil Eestis see asi praegu kuidagi teistmoodi ei ole. Teemad on täpselt samad - seegi perekond võtab oma viimseid veeringuid kokku otsides vastu otsuse, et nad tahavad elada oma majas, olla selles mõttes sõltumatud. Ja tulemuseks on see, et nad kõik, nii lapsed kui vanad rabelevad aastaid selleks, et tasuda see võlg, millega oma elamine soetatud on, mõnel hetkel nälgides, sest tööd pole saada või on juhtunud santide elutingimuste tõttu tervisega midagi või on tunda suure süsteemi kätt, mis ei hooli inimesest. Aastatepikkuse võitluse tulemus, kuigi mina lugejana ikka lootsin, et kuskilt paistab ka helgusekiir, on see, et suur osa perekonnast sureb, oma majast tuleb loobuda üsna pea, ja pere üks naisliige lõpetab narkomaanist prostituudi ametis, kes siis ellu jäänud pereliikmeid üleval peab ja iseendast enam sugugi ei hooli, sest on leppinud oma hukatusliku saatusega. Samas aga perekonnapea, noor ja teotahteline mees, jõuab läbi käia kõik etapid alates meeletust töörügamisest ja täielikust enesekindlusest, kuni selleni, et on näljast nõrkemas ega suuda leppida sellega, et tema, kunagi suur, tugev mees, satub alkoholi küüsi ja süüdimalt kulutab ära pere jaoks nii vajaliku raha, käib läbi poliitika telgitagused, istub paar korda vangiski ja jõuab välja selleni, et avastab sotsialismi. Olles kogu selle loo läbi lugenud, imetlen inimeste elutahet, mida olen ikka imetlenud - oskust uuesti otsast alustada, oskust ka meeletult rasketel hetkedel hakkama saada, ellu jääda, võidelda oma koha eest. Ja muidugi saan veelgi paremini aru sellest, kui palju mul on vedanud, kuivõrd hästi on minul läinud.

Raamatu üheks läbivaks teemaks on minu jaoks ka eetikaküsimus, ehk siis, mida peetakse eetiliseks, millised on üldse valikuvariandid seesugustes ekstreemsetes olukordades, elutingimustes, kui sa pole enam inimene, vaid oma elu eest võitlev loom, sest kõik see inimlikkus, mis sinus on olnud, on meeletu olelusvõitluse käigus unne suikunud. Ja seepärast saan aru, et tegelikult ei ole kellelgi õigust kellegi teise valikute üle kohut mõista, igaüks teeb oma valikud ise ja neid tuleb austada, sest eks ole ikka nõnda, et tagajärgede eest peab igaüks ise vastutama, samamoodi hakkama saama ka iseendaga. Minu jaoks on alati, minu tehtud valikute puhul, kõige olulisem olnud see, et ma saaksin iseendale ausalt otsa vaadata ja et mu süda oleks minu enda ees puhas, et ma ise oleksin oma valikutega rahul. Kõik muu pole oluline, välised hinnangud ei anna midagi, sest iseendaga on ikka kõige raskem hakkama saada. 

Ja kuigi minu jaoks oli mõnes mõttes arusaamatu raamatu pealkiri "Džungel", siis natuke pikemalt asja üle järele mõeldes sain aru, et tegemist on sümboliga.

Üks teema käis sellest raamatust veel läbi - korruptsioon ja see, kuidas see avalikult, kõigi silme all toimub, kõik sellest teavad ja ometi midagi ei muutu (eks see sotsialismi teema raamatu lõpus ongi vähemalt mingigi vastukaal vohavale röövkapitalismile). Ka see tuli kõik nii tuttav ette, ei ole, jätkuvalt, mida uut siin päikese all - on pühad ja puutumatud, teised inimesed pannakse nende reeglite järgi talitama.

Ja muidugi, raamatu peamine tegevuspaik - samuti sümboolne - tapamajad. Ehk kui inimesed vaid teaksid, mida vorsti sisse pannakse, siis nad seda ei sööks. See on näiteks ka üks põhjuseid, miks ma eelistan ise küpsetada - siis ma tean täpselt, mida ma koogi sisse panen ja kõik see pahn, mida sinna muidu lisatakse, jääb ära. Kuigi ma saan väga hästi aru ka sellest, et juba need algkomponendid, mida kasutan, on vähemalt osaliselt kindlasti mingi koguse lisaaineid enda sisse saanud. Ja ka sellest raamatust tuleb välja ikkagi see, et puhast, ehedat toitu on tööstuse poolt toodetust (peaaegu) võimatu leida.