Täna oli taaskord see päev, mil sain teada, et tegelikult saan ma kõik, mida ma tahan. Kõik, millest ma mõtlen, saab teoks. Nii ongi viimase aja sündmused, kaasa arvatud tänane päev, andnud mulle kinnituse selle kohta, et kõik asjad saavad, varem või hiljem, ka ilma minu sekkumiseta, minema nii, nagu mina tahan.
Hämmastaval kombel ei pea ma inimestele enam isegi ütlema, mida ma soovin, vaid ainuüksi mu mõtete peale teevad inimesed kõike seda, mida ma soovin, et nad teeksid.
/Jätan siinkohal kahe silma vahele, taaskord, ühe kohatuse, millega inimene, kelles viimasel ajal kahtlema olen hakanud, välja tuli. Lasen tal teha edasi seda, mida ta õigeks peab, sest ma tean, et peagi pole enam midagi, mis mind temaga seoks, kuigi ka praegune side on juba õhkõrn./
kolmapäev, 29. veebruar 2012
Ka see tõehetk
Tegelikult olen seda tajunud juba pikalt. Seda tõehetke, mis peagi kätte jõuab. Ja see, mis tundus justkui võimaliku plaani ja lahendusena, ei vii kuidagi soovitud tulemuseni. See tee viib mind sootuks mujale.
Nüüd siis ongi kätte jõudmas see hetk, kus ma pean võtma ennast kokku, kogu oma tugevuse, ja taaskord seisma tulevikuga silmitsi, teadmisega, et edasi tuleb mul minna üksi.
/Tahan tagasi seda hetke, mil Sa seisid minu selja taga ja mina, trotsides vihma, seisin sirgelt ja tugevalt kui mast, mis kõik välja kannatab. Sel hetkel olid mul olemas Sinu sõnad (olin nende najal just ennast taas püsti ajanud), aga nüüd on need sõnad viinud tuul ja miski ei too neid enam tagasi./
Nüüd siis ongi kätte jõudmas see hetk, kus ma pean võtma ennast kokku, kogu oma tugevuse, ja taaskord seisma tulevikuga silmitsi, teadmisega, et edasi tuleb mul minna üksi.
/Tahan tagasi seda hetke, mil Sa seisid minu selja taga ja mina, trotsides vihma, seisin sirgelt ja tugevalt kui mast, mis kõik välja kannatab. Sel hetkel olid mul olemas Sinu sõnad (olin nende najal just ennast taas püsti ajanud), aga nüüd on need sõnad viinud tuul ja miski ei too neid enam tagasi./
Huviring
Täna vaatasin ja mõtlesin. Täpselt niimoodi see asi ongi. Ikka on nii, et üks inimene huvitub teisest, teine kolmandast ja kolmas neljandast ja siis neljas ehk juba esimesest. Niimoodi oli täna täiesti täpselt näha. Mina kuulasin vaikides ja kaastundlikult ühe inimese juttu. Ja peagi olin mina see, kelle olemise vastu hoopis teine inimene hakkas huvi tundma. Sealt edasi läks tee juba järgmiste juurde. Sedasi saigi huviring kokku. Mina aga muudkui mõtlesin ja üldistasin, väike vaatlus käis ka loomulikult asja juurde.
Palun ära küsi...
Just selline mõte oli minu peas. Ma tean, et teine inimene pidi küsima või kuidagi reageerima - kas siis sisemisest sunnist või lihtsalt viisakusest. Aga mina, olles oma nõrgimas seisus, ei tahtnud tema küsimust. Ma lihtsalt oleksin tahtnud olla isekeskis oma asjadega.
Nii need asjad lähevadki. Niimoodi toimubki sulgumine. Niimoodi lähevad uksed kinni. Niimoodi ei ole avatud hingest enam juttu. Kurb on ja ega mulle ei meeldi see tee, kuhu asjad minemas on. Aga nii see lihtsalt läheb, sest ma ei oska teisiti.
Ja kõik see viib välja selleni, et minu tegevus avaldab mõju hoopis neile, kes üldse asjasse ei puutu. Need aga, keda enda kõrvale tegelikult vajan, saavad minu enda poolt välja lülitatud.
Tegelikult tajusin seda suunamuutust juba tükk aega tagasi - tookord oli märgiks sellest, et asjade liikumissuund on muutunud, hetk, mil see, mis oleks pidanud ilus ja hea olema, tegi sootuks haiget. Seda kõike vaid seetõttu, et see lootus, mida anti ühe hetkega, oli teada, ei vii kuhugi. Samasugune oli ka minu mõtte ajend täna - palun ära küsi mu käest ühtegi küsimust, mis näitab välja, et Sa hoolid, kui Sa tead, et Sa seda vaid pelgalt viisakusest teed. Võib-olla ongi asi minus eneses, et omistan liigset tähtsust sellistele asjadele. Ja ometi on mul olnud õigus, suures plaanis, aga teadmine, et isegi see, et mul on õigus, ei tähenda mitte midagi, lööb jalad alt.
Nii need asjad lähevadki. Niimoodi toimubki sulgumine. Niimoodi lähevad uksed kinni. Niimoodi ei ole avatud hingest enam juttu. Kurb on ja ega mulle ei meeldi see tee, kuhu asjad minemas on. Aga nii see lihtsalt läheb, sest ma ei oska teisiti.
Ja kõik see viib välja selleni, et minu tegevus avaldab mõju hoopis neile, kes üldse asjasse ei puutu. Need aga, keda enda kõrvale tegelikult vajan, saavad minu enda poolt välja lülitatud.
Tegelikult tajusin seda suunamuutust juba tükk aega tagasi - tookord oli märgiks sellest, et asjade liikumissuund on muutunud, hetk, mil see, mis oleks pidanud ilus ja hea olema, tegi sootuks haiget. Seda kõike vaid seetõttu, et see lootus, mida anti ühe hetkega, oli teada, ei vii kuhugi. Samasugune oli ka minu mõtte ajend täna - palun ära küsi mu käest ühtegi küsimust, mis näitab välja, et Sa hoolid, kui Sa tead, et Sa seda vaid pelgalt viisakusest teed. Võib-olla ongi asi minus eneses, et omistan liigset tähtsust sellistele asjadele. Ja ometi on mul olnud õigus, suures plaanis, aga teadmine, et isegi see, et mul on õigus, ei tähenda mitte midagi, lööb jalad alt.
Murrab südame
Täna mõtlesin ühe inimese peale, kes on minuga viimasel ajal väga hoolivalt ringi käinud ja mis siis, et meie kokkupuuted on väga põgusad olnud, on ta mind võtnud enda hoole alla. Ja täna, kui ta taaskord minu eest hoolt kanda võttis ja mina pärast selle olukorra peale tagasi vaatasin, leidsin: "Tema murrab mu südame!"
Ma ei tea, mismoodi selline mõte üldse mu pähe tuli, aga niimoodi sai see mõte ja tunne minu sees sõnastatud. Ja ometi pole selles meievahelises suhtlemises mingit sellist alatooni, et võiks üldse südame murdmist väljagi kujuneda. Iseäranis, kui sealsamas kõrval on inimene, kelle käes, vaatamata kõigele, on mu süda hoiul.
Ma ei tea, mismoodi selline mõte üldse mu pähe tuli, aga niimoodi sai see mõte ja tunne minu sees sõnastatud. Ja ometi pole selles meievahelises suhtlemises mingit sellist alatooni, et võiks üldse südame murdmist väljagi kujuneda. Iseäranis, kui sealsamas kõrval on inimene, kelle käes, vaatamata kõigele, on mu süda hoiul.
Emotsioonitult...
... või kas ikka? Ühest küljest tunnen, et lähenen jah asjadele emotsioonitult. Teisest küljest aga tunnen, et mingid teemad ikka kaevavad mulle sügavalt sisse. Ja kuidagi ei taha leppida või ei leia enda seest seda tunnet üles, et mingid asjad mulle korda ei läheks. Ikka ja jälle ühed ja samad asjad on need, mis emotsioonid üles võtavad.
Miks lasen ennast niimoodi puudutada? Miks need asjad mulle sellist mõju avaldavad? Eks tean ju väga hästi, mida tegelikult tegema peaksin. Ikka seesama tõde ja teadmine - millal ma selle ükskord omaks võtan?
Miks lasen ennast niimoodi puudutada? Miks need asjad mulle sellist mõju avaldavad? Eks tean ju väga hästi, mida tegelikult tegema peaksin. Ikka seesama tõde ja teadmine - millal ma selle ükskord omaks võtan?
Testpunkt möödas
Täna siis oli see päev. See päev, mil testpunkt kätte jõudis. Ja eks oli juba teada nii eile kui ka üleeile, et testpunktist minnakse läbi nii, nagu arvata oligi.
Hämmastav on see, millise muutuse avastasin seepeale iseendas. Ühest küljest leidsin, et kui ei hoolita, siis minagi ei hooli ja südamerahuga tegin asju, mille puhul mul muidu oleks südametunnistus piinama hakanud. Ja teisest küljest oli see meeletu kergendustunne, vabanemise ja vabaduse tunne. Kuigi praegu pole veel SEE hetk kätte jõudnud, läheb nüüd pelgalt päevade lugemiseks. Ajal aitavad kiiremini mööduda ettenähtud "pausid". Kolmandik esialgselt kavandatud ajast on juba märkamatult möödunud, eks see järelejäänud kaks kolmanikku läheb sama kiiresti või ehk kiireminigi.
Hämmastav on see, millise muutuse avastasin seepeale iseendas. Ühest küljest leidsin, et kui ei hoolita, siis minagi ei hooli ja südamerahuga tegin asju, mille puhul mul muidu oleks südametunnistus piinama hakanud. Ja teisest küljest oli see meeletu kergendustunne, vabanemise ja vabaduse tunne. Kuigi praegu pole veel SEE hetk kätte jõudnud, läheb nüüd pelgalt päevade lugemiseks. Ajal aitavad kiiremini mööduda ettenähtud "pausid". Kolmandik esialgselt kavandatud ajast on juba märkamatult möödunud, eks see järelejäänud kaks kolmanikku läheb sama kiiresti või ehk kiireminigi.
laupäev, 25. veebruar 2012
Ületamatu raskus
Inimesena, kes käib iga päev lõuna ajal väljas söömas, olen ennast viimasel ajal leidnud raskuste keskelt. Võiks ju arvata, kui ikka raha on, siis saab maitsvalt süüa igal pool. Aga võta näpust, söögikohti on, aga seda va maistvat toitu tuleb tikutulega taga otsida. Isegi need kohad, mis on oma kvaliteediga ikka silma paistnud, kipuvad viimaks kuidagi ära vajuma või võetakse sinna uued kokad tööle, kes ei suuda pakkuda sobiva kvaliteediga toitu.
Seetõttu tulebki pidevalt uusi kohti avastama minna. Sai nüüd siis käidud ka ühes uues bistroos-baaris, Telliskivi uulitsas. Ja pean ütlema, et pettumus oli suur. Esmalt muidugi totaalselt jabur teenindus, seejärel ääretult pikk ooteaeg ja kõige tipuks veel toit, mille söömise järel oli vaid üks mõte: "Nüüd sooviks midagi head saada!" Hämmastav on muidugi see, milline oli söögikoha enda loodud eelarvamus ja kuidas nad seda siis välja vedada ei suutnud. Ilma selle endapoolse üleskiitmiseta oleks ehk võinud isegi kuidagi leppida. Kuigi-kuigi, hinnaskaala oli ikka paigast ära.
Eks sinna juurde tuli ka arutelu sellest, kuidas euroaeg on hinnad taevasse lennutanud ja kui enne poleks isegi vaadanud mõne pastaroa poole, mis maksis 100.- krooni, siis praegu tundub 6-7 eurot pasta eest välja käia suhteliselt normaalne. Või vähemalt kipuvad niimoodi arvama söögikohtade pidajad.
Igal juhul liigub mõte ikka selles suunas, kuidas saab toiduvalmistamine olla nii keeruline, et suudetakse toit ära rikkuda ja keeruline on leida söögikohta, kus saaks stabiilselt hea kvaliteediga süüa. Mõnikord tekib tunne, et asi on vist sööjates - kuigi, isekeskis arutades oleme ikka leidnud, et me oleme hea toidu austajad, see ei pea olema midagi peent, see võib olla ka lihtne kodune toit (ja siit vist tulebki see võrdlusmoment - ise oleks paremini teinud - ja selle tulemusena ka rahulolematus).
Oma Kõhu Ori
Seetõttu tulebki pidevalt uusi kohti avastama minna. Sai nüüd siis käidud ka ühes uues bistroos-baaris, Telliskivi uulitsas. Ja pean ütlema, et pettumus oli suur. Esmalt muidugi totaalselt jabur teenindus, seejärel ääretult pikk ooteaeg ja kõige tipuks veel toit, mille söömise järel oli vaid üks mõte: "Nüüd sooviks midagi head saada!" Hämmastav on muidugi see, milline oli söögikoha enda loodud eelarvamus ja kuidas nad seda siis välja vedada ei suutnud. Ilma selle endapoolse üleskiitmiseta oleks ehk võinud isegi kuidagi leppida. Kuigi-kuigi, hinnaskaala oli ikka paigast ära.
Eks sinna juurde tuli ka arutelu sellest, kuidas euroaeg on hinnad taevasse lennutanud ja kui enne poleks isegi vaadanud mõne pastaroa poole, mis maksis 100.- krooni, siis praegu tundub 6-7 eurot pasta eest välja käia suhteliselt normaalne. Või vähemalt kipuvad niimoodi arvama söögikohtade pidajad.
Igal juhul liigub mõte ikka selles suunas, kuidas saab toiduvalmistamine olla nii keeruline, et suudetakse toit ära rikkuda ja keeruline on leida söögikohta, kus saaks stabiilselt hea kvaliteediga süüa. Mõnikord tekib tunne, et asi on vist sööjates - kuigi, isekeskis arutades oleme ikka leidnud, et me oleme hea toidu austajad, see ei pea olema midagi peent, see võib olla ka lihtne kodune toit (ja siit vist tulebki see võrdlusmoment - ise oleks paremini teinud - ja selle tulemusena ka rahulolematus).
Oma Kõhu Ori
Võtab aega...
Inimesed ootaksid justkui mingit imet. Nad nagu ei teaks, mida tähendab see, mis juhtunud on, või nad lihtsalt ei suuda seda uskuda. Igal juhul on paari päeva jooksul juba teine inimene mulle teada andnud, et ometi oleks aeg juba jalad kõhu alt välja võtta ja ennast liigutama hakata.
Mina aga, teades mismoodi see asi käib, õpin alles käima, harjutan ennast taaskord koormusi taluma.
Ja imestan, kuidas küll aru ei saada sellest, et võtab aega, kuni kõik taastub.
Mina aga, teades mismoodi see asi käib, õpin alles käima, harjutan ennast taaskord koormusi taluma.
Ja imestan, kuidas küll aru ei saada sellest, et võtab aega, kuni kõik taastub.
Alles hiljem taibata
See "Helisev muusika", mõtlesin, miks ta mulle ikka nii hinge peale käima hakkas. Olin plaadi juba käima pannud ja vaatasin ja kuulasin ja peagi sain vastuse.
See on ju Salzburg ja jälle sai üks ring täis. Teistpidine ühendus - Salzburgiga kohe "Helisevat muusikat" seostada - toimis küll imekiirelt. Miks siis oli nüüd meenutamiseks vajalik filmi enda nägemine?
Muidugi käis filmi jooksul mitu korda peast läbi ka see tõdemus, et austerlased ei tea "Helisevast muusikast" suurt midagi ega oska teada, et maailm just seeläbi nende maad hästi tunda võiks.
See on ju Salzburg ja jälle sai üks ring täis. Teistpidine ühendus - Salzburgiga kohe "Helisevat muusikat" seostada - toimis küll imekiirelt. Miks siis oli nüüd meenutamiseks vajalik filmi enda nägemine?
Muidugi käis filmi jooksul mitu korda peast läbi ka see tõdemus, et austerlased ei tea "Helisevast muusikast" suurt midagi ega oska teada, et maailm just seeläbi nende maad hästi tunda võiks.
reede, 24. veebruar 2012
Tuleb ikka vaadata
Täna on terve päeva olnud mul selline tunne, et täna pean mina "Helisevat muusikat" vaatama hakkama. Üks stseen sellest filmist on mul silme ees ja millegipärast nõuab see, et paneksin aga filmi käima ja asuksin algusest peale vaatama seda muinasjuttu.
Tuleb siis vist tõesti asuda filmi vaatama, sest lugeda ma täna enam ei jaksa ja ajusid ka ragistada väga ei viitsi.
Üks rõõmsameelne lugu siiagi:
Tuleb siis vist tõesti asuda filmi vaatama, sest lugeda ma täna enam ei jaksa ja ajusid ka ragistada väga ei viitsi.
Üks rõõmsameelne lugu siiagi:
Teineteise mõtetes
Mul oli näpp püsti tõstetud, selle märgiks, et mul on mingi asi, mille jaoks on mul vaja, et teine inimene ootaks. Pusisin ja pusisin ja see inimene, kelle jaoks olin oma näpu püsti tõstnud, et ta ootaks, oligi juba minu ees. Tuli välja, et ka tema tahtis, et mina ootaksin. Iseenda pusimisega nii ametis olnuna, ei olnud ma üldse kindel, kas ta mu püsti olevat sõrme märkas, aga...
Tuli välja, et nii, nagu tema oli minu mõtetes, nii olin mina tema mõtetes, sest selle aja peale, kui mina viimaks pusimise tulemusena sain kätte selle asja, mida talle anda tahtsin, oli temal juba käes midagi, mida tema mulle anda tahtis.
Nii me siis seisimegi vastastikku, käed teineteisele mõeldud kinke täis ja vahetasime neid siis sujuvalt. Ja minu kõrvus helisesid peaaegu kajama tänusõnad - kes enne keda tänas, ei suutnud ma eristada, aga kaks "aitäh'i" kõlasid nii ilusa kajana teineteise järel, et oleksin justkui iseendast välja astunud ja kogu olukorda kõrvalt näinud.
"See on Sulle, kuna ma Sulle lubasin."
"Miks Sa lubasid?"
"Ma ei tea, aga lubasin ja nüüd ma pean oma lubadust."
Tuli välja, et nii, nagu tema oli minu mõtetes, nii olin mina tema mõtetes, sest selle aja peale, kui mina viimaks pusimise tulemusena sain kätte selle asja, mida talle anda tahtsin, oli temal juba käes midagi, mida tema mulle anda tahtis.
Nii me siis seisimegi vastastikku, käed teineteisele mõeldud kinke täis ja vahetasime neid siis sujuvalt. Ja minu kõrvus helisesid peaaegu kajama tänusõnad - kes enne keda tänas, ei suutnud ma eristada, aga kaks "aitäh'i" kõlasid nii ilusa kajana teineteise järel, et oleksin justkui iseendast välja astunud ja kogu olukorda kõrvalt näinud.
"See on Sulle, kuna ma Sulle lubasin."
"Miks Sa lubasid?"
"Ma ei tea, aga lubasin ja nüüd ma pean oma lubadust."
Ma olen hakanud mõtlema
Kui seltskond on suurem, siis olen ikka ennast leidnud mõttelt, et kas teised inimesed, kes ka seltskonnas on, aga kellega ma niimoodi ei suhtle, ei tunne ennast kuidagi seltskonnast välja lülitatuna? Või on see mingi vaikiv kokkulepe? Või on see sootuks mingisugune nähtamatult paika pandud loomulikult väljakujunenud olukord? Loodusliku valiku juurde ma ju ometi mõttega jõuda ei soovi...(kuigi see vist oleks kõige õigem selgitus väljakujunenud olukorrale)
Eks ma saan ju sellest väga hästi aru, et ruumi ja tähelepanu peab kõigile jaguma. Teisest küljest on muidugi tore olla ainus naisterahvas seltskonnas ja nautida tähelepanu keskpunktiks olemist. Tean, et teistsuguses olukorras mulle seda mitte ei jaguks. Nii peangi võtma maksimumi sellest, mis on. Ise endale selle seltskonna loonuna võin ju seda vabalt nautida?!
Aga siiski tekib mõnikord mõte, et kas teised juba tüdinenud pole sellest, kuidas kaks inimest teineteisega intensiivselt vestlevad ja vaid harva kõrvalt repliike vahele võtavad?
"Ta kogu aeg võtab Sinu kallal!" - hea on seda öelda inimesel, kes ise täpselt samamoodi aktiivselt minu südamliku ja sõbraliku lõõpimisega tegeleb. Kuigi-kuigi, viimasel ajal on sellel teemal toimunud mingisugused arengud...
Eks ma saan ju sellest väga hästi aru, et ruumi ja tähelepanu peab kõigile jaguma. Teisest küljest on muidugi tore olla ainus naisterahvas seltskonnas ja nautida tähelepanu keskpunktiks olemist. Tean, et teistsuguses olukorras mulle seda mitte ei jaguks. Nii peangi võtma maksimumi sellest, mis on. Ise endale selle seltskonna loonuna võin ju seda vabalt nautida?!
Aga siiski tekib mõnikord mõte, et kas teised juba tüdinenud pole sellest, kuidas kaks inimest teineteisega intensiivselt vestlevad ja vaid harva kõrvalt repliike vahele võtavad?
"Ta kogu aeg võtab Sinu kallal!" - hea on seda öelda inimesel, kes ise täpselt samamoodi aktiivselt minu südamliku ja sõbraliku lõõpimisega tegeleb. Kuigi-kuigi, viimasel ajal on sellel teemal toimunud mingisugused arengud...
Kõkutamisest
Ega mul tegelikult aega raisata ei ole, see on selgemast selgem. Aga kui on hea jutukaaslane ja jutud on lahedad, siis võin ennast kergesti unustada. Nii läks seegi kord, paarist suures plaanis formaalsest lausest sain tunnipikkune kõkutamine.
Lõpuks pidingi asja kokku võtma: "Sinuga on hea kõkutada, aga ma pean nüüd teiste asjadega tegelema hakkama."
Jah, hea on, kui on neid, kellega vestelda. Hea on, kui inimene, kellega räägid, oskab nalja teha ja südamlikult lõõpida. Hea on, lihtsalt hea!
Ja mõnikord juhtub selline vahva asi, et neid, kellega koos kõkutada, on veelgi rohkem, siis on veel parem!
Lõpuks pidingi asja kokku võtma: "Sinuga on hea kõkutada, aga ma pean nüüd teiste asjadega tegelema hakkama."
Jah, hea on, kui on neid, kellega vestelda. Hea on, kui inimene, kellega räägid, oskab nalja teha ja südamlikult lõõpida. Hea on, lihtsalt hea!
Ja mõnikord juhtub selline vahva asi, et neid, kellega koos kõkutada, on veelgi rohkem, siis on veel parem!
Asjad õigeks saada
Ma ei tea, kas minu elab inimene, kes tahab maailmas korda luua. Või mõnel puhul tahan ma lihtsalt asjad õigeks saada. Võin selle tahtmisega mõnikord isegi hullumiseni välja minna.
Nii oli sellegi asja puhul, ise asjadest korralikult aru saamata, tundsin siiski, et valitseb segadus. Ja hakkasin ennastunustavalt toimetama, et korda luua, kõik sotid sirgeks saada.
Kuigi esialgu tundus, et ebaõnnestusin täielikult, on nüüdseks selgunud, et mingisuguse edu olen ma siiski saavutanud. Mõnikord viib sihikindlus mingilegi tulemusele.
Nii oli sellegi asja puhul, ise asjadest korralikult aru saamata, tundsin siiski, et valitseb segadus. Ja hakkasin ennastunustavalt toimetama, et korda luua, kõik sotid sirgeks saada.
Kuigi esialgu tundus, et ebaõnnestusin täielikult, on nüüdseks selgunud, et mingisuguse edu olen ma siiski saavutanud. Mõnikord viib sihikindlus mingilegi tulemusele.
Peas keerlevad mõtted
Mõtted minu peas keerlevad praegu suures plaanis ühe mõtte ümber. Üllatav on see, et see mõte pole üldsegi mitte see mõte, mis minu peas võiks ringi keerelda. See mõte on seotud sellega, milline saab olema minu edaspidine eluplaan.
Juba hakkavad asjad oma kohtadele asetuma, juba hakkavad ideed tekkima, juba vormib tulevik ennast sobivatesse toonidesse. Ja peagi saabub aeg, mil tuleb teha otsus. Sellest praegusest mõttest ajendatuna.
Nii kaalutlev ja kalkuleeriv pole ma kunagi olnud, aga elu on teinud oma korrektiivid ja praegu on just aeg arvet pidada.
Juba hakkavad asjad oma kohtadele asetuma, juba hakkavad ideed tekkima, juba vormib tulevik ennast sobivatesse toonidesse. Ja peagi saabub aeg, mil tuleb teha otsus. Sellest praegusest mõttest ajendatuna.
Nii kaalutlev ja kalkuleeriv pole ma kunagi olnud, aga elu on teinud oma korrektiivid ja praegu on just aeg arvet pidada.
Iga samm...
Iga üksik samm on võit. Iga konarus maapinnal annab endast selgesti märku. Sellise harjutuse tegin täna, mõtlesin, et pea paks otsas, pean ikka välja värske õhu kätte minema. Läksin ja kui juba õues olin, siis mõtlesin, et vaatan, kui palju ma siis jaksan käia. Algul mõtlesin, et teen väikese ringi kodu ümber. Aga siis, olles juba hoo sisse saanud, leidsin ennast veidi kaugemal. Ja siis veel kaugemal. Läksin aina edasi. Ühel hetkel, kui olin juba üsna kaugele läinud, otsustasin tagasi tulema hakata, sest kojujõudmiseks pidin sama teed pidi tagasi tulema. Hea oli, et nii otsustasin, sest viimased sammud läksin aina vaevalisemalt, sest viimane osa teest oli lumepurdune ja selle peal on mul praegu iseäranis keeruline käia. Suure vaevaga sain ennast tuppa veetud ja päris suur oli kergendus, kui sain istuma, et viimaks pääseda selle valu käest.
Nüüdseks on aga olemine juba päris heaks läinud, tundub, et päevasest käimisharjutusest oli abi. Samas on ikka huvitav mõelda selle peale, kuidas võib vaid ühe nõksu tulemusena tekkida selline tunne, et mitte ühtegi seljalihast pole kunagi treenitud ja nad nüüd justkui peaksid alles arenemist alustama. Eks seepärast on see käimine ka nii vaevaline - hoida selga võimaliku valu eest, kuigi sellest pole pääsu nii ehk naa.
Nüüdseks on aga olemine juba päris heaks läinud, tundub, et päevasest käimisharjutusest oli abi. Samas on ikka huvitav mõelda selle peale, kuidas võib vaid ühe nõksu tulemusena tekkida selline tunne, et mitte ühtegi seljalihast pole kunagi treenitud ja nad nüüd justkui peaksid alles arenemist alustama. Eks seepärast on see käimine ka nii vaevaline - hoida selga võimaliku valu eest, kuigi sellest pole pääsu nii ehk naa.
teisipäev, 21. veebruar 2012
Kuidas palun?
Kuidas palun? Minu lemmikküsimus, kui keegi mingi totaalse tobedusega välja tuleb. Või millegi sellisega, mis sügavalt imestama paneb.
Oli mul jälle selline hetk, et see väga sügava rõhuasetusega küsimus endast välja paisata. Kuidas palun? Te olete veel solvunud, kui inimesed kasutavad ära oma võimaluse ennast kaitsta, kui olete ise supi kokku keetnud? Sellised on olukorrad, mis nõuavad minu häälekat reaktsiooni, sest inimeste ülbus ja võimetus oma tegude tagajärgedega hakkama saada, on ületamatu.
Ja nii vähe on vaja, et mind emotsionaalselt täiesti endast välja viia. Aga teha pole midagi - ikka on minu sees tunded, mis vajavad tundmist.
Oli mul jälle selline hetk, et see väga sügava rõhuasetusega küsimus endast välja paisata. Kuidas palun? Te olete veel solvunud, kui inimesed kasutavad ära oma võimaluse ennast kaitsta, kui olete ise supi kokku keetnud? Sellised on olukorrad, mis nõuavad minu häälekat reaktsiooni, sest inimeste ülbus ja võimetus oma tegude tagajärgedega hakkama saada, on ületamatu.
Ja nii vähe on vaja, et mind emotsionaalselt täiesti endast välja viia. Aga teha pole midagi - ikka on minu sees tunded, mis vajavad tundmist.
Testpunkt läheneb
Nõnda nagu veebruar kulgeb omasoodu ja läheneb sellele liigsele päevale selles aastas, nõnda läheneb ka minu lähituleviku otsustamisahela üks testpunkt. Testpunkt, mille puhul kaldun taaskord arvama, et mul on kahjuks õigus. Ehk ei muutu mitte midagi ja saan veelkord kinnitust neile teadmistele, mis minu sees juba praegu olemas on.
Vaatan ja ootan ja mõtlen. Midagi muud mul üle ei jää, sest testpunkt on paigas selle küünlakuu viimase päevaga. Juba praegu kipub paistma, et olengi saanud Tammsaarelt päritud lause tõelisuseks elada: "Tee tööd, siis tuleb ka armastus!" Minu irooniline lisand siia juurde on olnud: siis tuleb armastus töö vastu. /Kõige iroonilisem ongi kogu olukorra juures see, et see minupoolne lisand kipub tõeks minema ja korraga olengi ennast avastanud armastamas seda tööd.../
Eks ma siis, olles teiselpool testpunkti, annan teada, kuidas testpunkti läbimine õnnestus.
Head on aga need küsimused, mida teised minu käest küsivad, seoses tekkinud olukorraga ja mõnikord on need päris täpselt naelapea pihta. Kahjuks pole küsijad need, kes peaksid testpunkti edukaks läbimiseks midagi ette võtma. Need, kes küsima peaksid, ei esita mingeid küsimusi, sest neil on üks mure kaelast ära.
Testpunkt on aga osa ajaskaalast, mis omasoodu kahaneb, sest paika pandud kuupäevad tulevad aina lähemale. Ja üha selgemaks saab, et üks teine minu viimase aja otsus hakkab palju aega nõudma...
Vaatan ja ootan ja mõtlen. Midagi muud mul üle ei jää, sest testpunkt on paigas selle küünlakuu viimase päevaga. Juba praegu kipub paistma, et olengi saanud Tammsaarelt päritud lause tõelisuseks elada: "Tee tööd, siis tuleb ka armastus!" Minu irooniline lisand siia juurde on olnud: siis tuleb armastus töö vastu. /Kõige iroonilisem ongi kogu olukorra juures see, et see minupoolne lisand kipub tõeks minema ja korraga olengi ennast avastanud armastamas seda tööd.../
Eks ma siis, olles teiselpool testpunkti, annan teada, kuidas testpunkti läbimine õnnestus.
Head on aga need küsimused, mida teised minu käest küsivad, seoses tekkinud olukorraga ja mõnikord on need päris täpselt naelapea pihta. Kahjuks pole küsijad need, kes peaksid testpunkti edukaks läbimiseks midagi ette võtma. Need, kes küsima peaksid, ei esita mingeid küsimusi, sest neil on üks mure kaelast ära.
Testpunkt on aga osa ajaskaalast, mis omasoodu kahaneb, sest paika pandud kuupäevad tulevad aina lähemale. Ja üha selgemaks saab, et üks teine minu viimase aja otsus hakkab palju aega nõudma...
Oeh...
Ma ei tea, mis minuga toimub, aga ma olen ikka väga sarkastiliseks muutunud või olen ma seda juba tükk aega olnud, aga pole põhjust seda oma olekut tunnetada. Täna kuulasin ühe tähtsa inimese juttu ja hakkasin mõtlema selle peale, kas ma olen kogemata vahetanud aega, ruumi, seltskonda ja teab mida kõike veel. Jutt, mida see tähtis mees rääkis, oli nii moraliseeriv, et mulle jäi mulje, nagu räägiks ta lasteaiaga ja ilma tema jututa ei liiguks mitte midagi, ei toimuks mitte midagi, ei oskaks keegi mitte midagi teha.
Sain aru, et minu arusaamised asjadest on kusagil mujal ja võtsin jälle kõiki hinnata enda järgi - ise ennast motiveerides, vaadates, et kõik asjad tehtud saaksid ning vajadusel ka teistele abi ja nõu jagades.
Aga võib-olla oli see jutt, mis tähtis mees rääkis, tõesti asjakohane, mine tea. Minu jaoks oli see aga üks suur aja raiskamine ja tundus tühja moraalitsemisena.
Sain aru, et minu arusaamised asjadest on kusagil mujal ja võtsin jälle kõiki hinnata enda järgi - ise ennast motiveerides, vaadates, et kõik asjad tehtud saaksid ning vajadusel ka teistele abi ja nõu jagades.
Aga võib-olla oli see jutt, mis tähtis mees rääkis, tõesti asjakohane, mine tea. Minu jaoks oli see aga üks suur aja raiskamine ja tundus tühja moraalitsemisena.
Leppimatus minus
Ma ei tea, milles asi on - kas ma olen lihtsalt üle igasuguse piiri läinud ja oleks vaja puhkust või on see milleski muus - igal juhul olen endas avastanud leppimatuse. Võib-olla pole leppimatus päris õige sõna. Pigem on asi selles, et inimesed oma käitumismallidega on mind väga kõvasti häirima hakanud. Tegelikult on ju tegemist väga toredate inimestega, aga häirivad kõik asjad. On ainult üks inimene terve seltskonna peale, kelle puhul mul pole mingeid pretensioone. Ülejäänutega on ikka nii, et ühel ja teisel hetkel leian ennast olukorrast, kus mõne inimese tegu minus protesti püsti ajab või siis lihtsalt häirib.
Tegelikult on see selge märk sellest, et tuleb teha muutus, sest kui ma olen juba sellises seisus, siis ilmselt paremuse poole see asi ei lähe, sest inimesed jäävad ju oma põhiolemuselt samaks. Võib ju juhtuda ka nii, et leppimatus minu aina kasvad ja peagi leian ennast olukorrast, kus iga väike asi häirib.
Tegelikult on see selge märk sellest, et tuleb teha muutus, sest kui ma olen juba sellises seisus, siis ilmselt paremuse poole see asi ei lähe, sest inimesed jäävad ju oma põhiolemuselt samaks. Võib ju juhtuda ka nii, et leppimatus minu aina kasvad ja peagi leian ennast olukorrast, kus iga väike asi häirib.
Hoitagu sõprade eest!
Olin taaskord autoroolis kulgemas ja leidsin ennast mõtlemas eelmisel päeval toimunud jutuajamise peale, milles üks inimene mulle väga resoluutselt teatas: "Ta on minu sõber!"
Minu peas aga omandas see rusikaga vastu rinda tagumine sootuks teise varjundi, sest teadsin rohkemat, kui inimene, kellega rääkisin, arvas mind teadvat. Sel hetkel mõtlesin: "Minu lojaalsus oma sõbra suhtes oleks eeldanud, et seisan oma sõbra kõrval." Mida rääkija ei teinud, sest see oleks kahjustanud tema huve, tühistanud tema sihid ja eesmärgid. Eks siin tuleb muidugi võtta appi elutarkus, et ennast toitvat kätte ei tohi hammustada. Sellest siis ka selline sobiv valik.
Minu teod aga olid antud situatsioonis seotud just lojaalsusega ja tegin kõik, mis minu võimuses. Aga minu suhe inimesega, kellest juttu oli, on veidi teistsugune ka - see on meie kahe vaheline asi ega puutu kellessegi kolmandasse.
Huvitavaid mõtteid tõi minu peas esile muidugi ka see seik iseenesest - et niimoodi kõva häälega oma sõbraksolemist kuulutada vaja on. Milleks see? Mis on selle eesmärk? Sellesse mustrisse muidugi sobis üks eelnevast ajast pärit fraas, mis juba tookord mulle ähvardusena tundus. Nüüd on siis selge, et seda see oligi. See tähendab seda, et mina olin ohuallikaks. Kas ma seda enam olen, seda ma ei tea, aga ma ei arva, et see oleks selle inimesi asi.
Mõte, mis mind aga autoroolis tabas, oli klassikaline: "Hoitagu Sind sõprade eest, vaenlastega saad Sa ise hakkama."
Minu peas aga omandas see rusikaga vastu rinda tagumine sootuks teise varjundi, sest teadsin rohkemat, kui inimene, kellega rääkisin, arvas mind teadvat. Sel hetkel mõtlesin: "Minu lojaalsus oma sõbra suhtes oleks eeldanud, et seisan oma sõbra kõrval." Mida rääkija ei teinud, sest see oleks kahjustanud tema huve, tühistanud tema sihid ja eesmärgid. Eks siin tuleb muidugi võtta appi elutarkus, et ennast toitvat kätte ei tohi hammustada. Sellest siis ka selline sobiv valik.
Minu teod aga olid antud situatsioonis seotud just lojaalsusega ja tegin kõik, mis minu võimuses. Aga minu suhe inimesega, kellest juttu oli, on veidi teistsugune ka - see on meie kahe vaheline asi ega puutu kellessegi kolmandasse.
Huvitavaid mõtteid tõi minu peas esile muidugi ka see seik iseenesest - et niimoodi kõva häälega oma sõbraksolemist kuulutada vaja on. Milleks see? Mis on selle eesmärk? Sellesse mustrisse muidugi sobis üks eelnevast ajast pärit fraas, mis juba tookord mulle ähvardusena tundus. Nüüd on siis selge, et seda see oligi. See tähendab seda, et mina olin ohuallikaks. Kas ma seda enam olen, seda ma ei tea, aga ma ei arva, et see oleks selle inimesi asi.
Mõte, mis mind aga autoroolis tabas, oli klassikaline: "Hoitagu Sind sõprade eest, vaenlastega saad Sa ise hakkama."
Teadsin ju ennegi
Selles, mida teada sain, ei olnud midagi uut. Olin lasknud mõnel asjal olla, ei teinud sellest välja. Andsin inimesele tema suhtumise ja teod andeks, sest ometi oli seal ju sõprus.
Nüüd aga on lühike aeg pakkunud mulle kolme erinevat hetke, mil olen aru saanud, et see, mida sõpruseks pidasin, oli kahjuks vaid poos, oli vaid mugava olemise asend. Minu arusaamad sõprusest on teistsugused. Sõbrale ei tehta haiget, et iseennast tähtsamana paista lasta. Sõbrale öeldakse tõde, olgu see siis nii valus kui tahes. Sõpra ei hoita teadmatuses, kui see teadmatus otseselt mõjutab sõpra.
Aga inimesed on erinevad ja inimeste arusaamad erinevad. Nii sain taaskord oma heade soovidega välja tulemise tulemusena hoopis haiget. Palju õnne mulle! Ja veelkord kinnitust sellele, et ära tee ühtegi heategu, sest need, kelle heaks neid teinud oled, unustavad su peagi või siis ei taha sinuga üldse tegemist teha.
Nüüd aga on lühike aeg pakkunud mulle kolme erinevat hetke, mil olen aru saanud, et see, mida sõpruseks pidasin, oli kahjuks vaid poos, oli vaid mugava olemise asend. Minu arusaamad sõprusest on teistsugused. Sõbrale ei tehta haiget, et iseennast tähtsamana paista lasta. Sõbrale öeldakse tõde, olgu see siis nii valus kui tahes. Sõpra ei hoita teadmatuses, kui see teadmatus otseselt mõjutab sõpra.
Aga inimesed on erinevad ja inimeste arusaamad erinevad. Nii sain taaskord oma heade soovidega välja tulemise tulemusena hoopis haiget. Palju õnne mulle! Ja veelkord kinnitust sellele, et ära tee ühtegi heategu, sest need, kelle heaks neid teinud oled, unustavad su peagi või siis ei taha sinuga üldse tegemist teha.
Kontrastid vastamisi
Elu paneb ikka kontrastid vastamisi. Praegu on siis seis selline, et ühel pool on tülgastus, tülpimus, soovimatus aru saada, hinnata ja väärtustada. Aga vastukaaluks on teisele poole tekkinud väärtustamine, hoidmine, hoolimine.
Nii leian ennast nende kahe kontrasti vahel olevat. Otsides oma teed ja rada. See esimene pool on see, mis tahab mind vägisi teoks tegema oma mõtteid. Teine pool aga võtab mul jälle jalad alt ära ja õõnestab otsusekindlust, mis minu sees on.
Kõik teise poolega seotu käib inimlikult pinnalt - vaadates, kuidas tegelikult vajatakse mind ja minu toimetamisi. Poleks osanud arvata, et sellise asja teadasaamiseks tuleb selline katsumus läbi teha.
Nii leian ennast nende kahe kontrasti vahel olevat. Otsides oma teed ja rada. See esimene pool on see, mis tahab mind vägisi teoks tegema oma mõtteid. Teine pool aga võtab mul jälle jalad alt ära ja õõnestab otsusekindlust, mis minu sees on.
Kõik teise poolega seotu käib inimlikult pinnalt - vaadates, kuidas tegelikult vajatakse mind ja minu toimetamisi. Poleks osanud arvata, et sellise asja teadasaamiseks tuleb selline katsumus läbi teha.
Kui lihtne...
Kõik asjad, mida me oleme omandanud, on lihtsad. Nii on lihtne panna selga särki, jalga tõmmata sokke. Võtame neid asju iseenesestmõistetavalt. Kuni ühel päeval me neid enam teha ei saa.
On vaja vaid ühte hetke, ühte valet liigutust, nii lihtne ongi, avastada ennast seisust, kus needsamad kätteõpitud oskused hetkega kaovad. Õigemini on nad küll olemas, aga nende kasutamine on täiesti võimatu. Nõnda leidis mu eest hommik poolunes mööda saadetud öö järel ja kõige keerulisemaks asjaks, millega hakkama saada, oli sokkide jalga tõmbamine.
Sellest ma üldse ei räägi, et see üks vale liigutus minust hetkega vanainimese tegi, kes ei saa sõna otseses mõttes istuda ega astuda nii, nagu tavaliselt kombeks on, vaid peab iga liigutust ette planeerima ja läbi mõtlema.
Seesugused kogemused asetavad igapäevased toimetused, mida saab teha lihtsalt ja mõtlemata, väga kõrgelt hinnatu valgusesse.
Minu süda on vähemalt selles suhtes rahul, et olen viimasel ajal väga palju ringi toimetanud ega pole oma head-olemise-aega raisanud, vaid ikka aktiivsusega täitnud. Võib-olla ka seetõttu juhtus see, mis juhtus - et võtaksin aja maha ja lihtsalt oleksin. Tean, see saab raske olema, aga kehale tuleb anda aega oma tavalise oleku taastamiseks.
On vaja vaid ühte hetke, ühte valet liigutust, nii lihtne ongi, avastada ennast seisust, kus needsamad kätteõpitud oskused hetkega kaovad. Õigemini on nad küll olemas, aga nende kasutamine on täiesti võimatu. Nõnda leidis mu eest hommik poolunes mööda saadetud öö järel ja kõige keerulisemaks asjaks, millega hakkama saada, oli sokkide jalga tõmbamine.
Sellest ma üldse ei räägi, et see üks vale liigutus minust hetkega vanainimese tegi, kes ei saa sõna otseses mõttes istuda ega astuda nii, nagu tavaliselt kombeks on, vaid peab iga liigutust ette planeerima ja läbi mõtlema.
Seesugused kogemused asetavad igapäevased toimetused, mida saab teha lihtsalt ja mõtlemata, väga kõrgelt hinnatu valgusesse.
Minu süda on vähemalt selles suhtes rahul, et olen viimasel ajal väga palju ringi toimetanud ega pole oma head-olemise-aega raisanud, vaid ikka aktiivsusega täitnud. Võib-olla ka seetõttu juhtus see, mis juhtus - et võtaksin aja maha ja lihtsalt oleksin. Tean, see saab raske olema, aga kehale tuleb anda aega oma tavalise oleku taastamiseks.
teisipäev, 14. veebruar 2012
Irooniline olen ma
Irooniline olen ma
ja selle vastu ei saa,
et oskan näha irooniat,
mida püütakse varjata.
Leidsin ennast täna jälle selle peale mõtlemas, kuidas mingisugused suhtumised inimestesse on ikka nii sügavalt sees, et mitte kuidagi ei oska neist mööda saada. Nii nägin üsna selgelt, et ma ei jäänud hetkekski uskuma seda näitemängu, mida mängiti. Sest ma tõesti ei usu sellesse, et kui aastaid tagasi polnud midagi olemas, siis seda enam pole seda praegu, kui inimesed on vahepealsete aastatega muutunud ja oma vigureid vaid süvendanud.
Iseäranis irooniline oli asja juures see, et selgitus - "Raske on leida meest, kes kohaneks sellise hüperaktiivse poisiga" - sadas minu peas kohe jälle sellesse kapsaaeda, mis räägib vastutuse kellegi teise kraesse ajamisest. Taaskord on lapsed need, kes süüdi on. Tore, imetlusväärne oskus elada!
Teisest küljest sain taaskord aru, et mina elangi ideaalmaailmas, sest ma ei taha midagi poolikut, ma tahan täielikku ja täiuslikku. Kui seda ei saa, siis pole asjal üldse mõtet. Eks ma tean väga hästi ka seda, millise küna juurde see mind välja viinud on - ikka lõhkise, ikka lõhkise. Aga vähemalt on see mu enda poolt lõhutud küna - ise tehtud, hästi tehtud!
/Teine teema on see sarkasm, mis minu sees on, millise alatooni ma annan kõigele. Eks igaüks peab ise teadma, mida ta tahab ja kuidas ta oma tahtmised saavutab./
ja selle vastu ei saa,
et oskan näha irooniat,
mida püütakse varjata.
Leidsin ennast täna jälle selle peale mõtlemas, kuidas mingisugused suhtumised inimestesse on ikka nii sügavalt sees, et mitte kuidagi ei oska neist mööda saada. Nii nägin üsna selgelt, et ma ei jäänud hetkekski uskuma seda näitemängu, mida mängiti. Sest ma tõesti ei usu sellesse, et kui aastaid tagasi polnud midagi olemas, siis seda enam pole seda praegu, kui inimesed on vahepealsete aastatega muutunud ja oma vigureid vaid süvendanud.
Iseäranis irooniline oli asja juures see, et selgitus - "Raske on leida meest, kes kohaneks sellise hüperaktiivse poisiga" - sadas minu peas kohe jälle sellesse kapsaaeda, mis räägib vastutuse kellegi teise kraesse ajamisest. Taaskord on lapsed need, kes süüdi on. Tore, imetlusväärne oskus elada!
Teisest küljest sain taaskord aru, et mina elangi ideaalmaailmas, sest ma ei taha midagi poolikut, ma tahan täielikku ja täiuslikku. Kui seda ei saa, siis pole asjal üldse mõtet. Eks ma tean väga hästi ka seda, millise küna juurde see mind välja viinud on - ikka lõhkise, ikka lõhkise. Aga vähemalt on see mu enda poolt lõhutud küna - ise tehtud, hästi tehtud!
/Teine teema on see sarkasm, mis minu sees on, millise alatooni ma annan kõigele. Eks igaüks peab ise teadma, mida ta tahab ja kuidas ta oma tahtmised saavutab./
Küll mina juba tunnen
Ma olen ikka oma autot kuulanud. Ilma naljata: olen kuulanud, mis hääli ta teeb. Peamiselt on ta vaikne ja niimoodi saan aru, et temaga on kõik korras. Täna aga hakkas ta tegema häält, madalat ja ühtlast müra. See oli minu jaoks märk sellest, et midagi on temaga valesti. Kogemused pakkusid mulle välja ka konkreetse probleemiallika. Häälele järgnedes leidsin, et minu aimdus osutus õigeks.
Ja nii tõdesin taas: "Küll mina juba oma autot tunnen!" Loomulikult tähendas see tõdemus ka seda, et ma hea meelega temaga veel hulk aega koos ringi sõidaks, sest me oleme üheskoos nii palju läbi teinud, et kuulume kokku. See ehk kustutab mu peast ära ka need viimase aja mõtted - olen siin vaikselt hakanud paremale ja vasakule vaatama, et endale uut autot rõõmustada. Täna aga sain taaskord aru, et see vana ja oma on ikka nii hea, et ehk saan temaga ka edaspidi koos toimetada.
Ja nii tõdesin taas: "Küll mina juba oma autot tunnen!" Loomulikult tähendas see tõdemus ka seda, et ma hea meelega temaga veel hulk aega koos ringi sõidaks, sest me oleme üheskoos nii palju läbi teinud, et kuulume kokku. See ehk kustutab mu peast ära ka need viimase aja mõtted - olen siin vaikselt hakanud paremale ja vasakule vaatama, et endale uut autot rõõmustada. Täna aga sain taaskord aru, et see vana ja oma on ikka nii hea, et ehk saan temaga ka edaspidi koos toimetada.
Teistmoodi sõbrapäev
Seekordne sõbrapäev oli minu jaoks teistsugune. Kantud kaotusest, kantud kurvastusest, kantud meenutustest.
Peamine mõte, mis minu peas ringi käis, oli: "Täna on selle inimese päev, kes läks ja temast jäi maha nii palju neid, kes temast tohutult puudust tunnevad."
Mulle ei jõudnud see asi kohale enne, kui nägin seda pisaratest punetavate silmadega peret, neid armastavaid inimesi. See kurbus võttis minugi endaga kaasa ja peagi leidsin ennast totaalse pisaraterivi lainel.
Eks sellised hetked kutsuvad ikka enda sisse vaatamist esile, nii läks mul peamine aeg nende iseenda sisse suunatud mõtete peale.
See, kes läks, jäi aga minu silme ette sellisena, nagu ma teda sügisel nägin - istumas pliidi ääres ja toimetamas. Täna defineerus ta minu jaoks ühe sõnaga: soojus. Ehk on see tänane hüvastijätt just seetõttu sümboolne, et on sõbrapäev.
Peamine mõte, mis minu peas ringi käis, oli: "Täna on selle inimese päev, kes läks ja temast jäi maha nii palju neid, kes temast tohutult puudust tunnevad."
Mulle ei jõudnud see asi kohale enne, kui nägin seda pisaratest punetavate silmadega peret, neid armastavaid inimesi. See kurbus võttis minugi endaga kaasa ja peagi leidsin ennast totaalse pisaraterivi lainel.
Eks sellised hetked kutsuvad ikka enda sisse vaatamist esile, nii läks mul peamine aeg nende iseenda sisse suunatud mõtete peale.
See, kes läks, jäi aga minu silme ette sellisena, nagu ma teda sügisel nägin - istumas pliidi ääres ja toimetamas. Täna defineerus ta minu jaoks ühe sõnaga: soojus. Ehk on see tänane hüvastijätt just seetõttu sümboolne, et on sõbrapäev.
Lammas mis lammas
Hommikune Tartu tee leidis kulgemas ühe auto, mille juht mõtles iseenda ja oma elu peale, praegu ja siin. Mõtles ja leidis, et ta on ikka totaalne lammas - uskudes seda, mida räägitakse, usaldades inimesi.
Lambal on aga võimalus heita endalt lambanahk ja edasi astuda juba hundina - üha enam tundub see variant mind ahvatlevat.
Lambal on aga võimalus heita endalt lambanahk ja edasi astuda juba hundina - üha enam tundub see variant mind ahvatlevat.
esmaspäev, 13. veebruar 2012
Selge kujutluspilt
Kui juba suudan endale silme ette manada selle pildi, siis peab see ju tõeks minema. Niimoodi siis mõjus mulle mu ühepäevane retk Hiiumaale ja seal nähtu. Oivalisust ja imelisust. Mõtlemist ja tunnet juba on - kuhu ja mida ja kuidas. Arvestades minu toimekust on tõenäosus muidugi väike, et tegudeni ka jõuan. Aga mine tea, eks paistab.
Imetlusest sündinud
Selles oli imetlust sees, väga palju. Nüüd paistab, et see imetlus lõi uut imetlust. See, et olukorrast on olemas täiesti mõistlik väljapääs, tuli ilmselt üllatusena, aga ometi ta oli olemas.
Ja nii sündiski imetlusest väärtus ja väärikus, millega edasi minna ja mida edasi kanda. Loodan, et ka teised soovitud tulemused on saavutatud.
Enda jaoks sain igal juhul parima lahenduse, sellise, mida soovisin. Ehk on nüüd hirmud taandunud ja saab julgelt edasi astuda.
Ja nii sündiski imetlusest väärtus ja väärikus, millega edasi minna ja mida edasi kanda. Loodan, et ka teised soovitud tulemused on saavutatud.
Enda jaoks sain igal juhul parima lahenduse, sellise, mida soovisin. Ehk on nüüd hirmud taandunud ja saab julgelt edasi astuda.
Üks lugu, tõdemustena
Ära vaeva oma pead sellega, mida Sa anda ei saa. Anna seda, mida Sa saad anda.
Kõik, mida ma Sinult soovin, on Sinuga koos olla.
Leidsin meile mõlemale võimaluse elada ja jätta ellu ka see tunne, mis meie vahel on.
/2011/
Me oleme täna juba võitnud!
/10.02.2012/
Kõik, mida ma Sinult soovin, on Sinuga koos olla.
Leidsin meile mõlemale võimaluse elada ja jätta ellu ka see tunne, mis meie vahel on.
/2011/
Me oleme täna juba võitnud!
/10.02.2012/
Üks kuu
Üks kuu, ainult üks kuu, juba üks kuu. Kõik sõltub, kuidas vaadata selle asja peale. Igal juhul on täna see päev, mil saab täpselt üks kuu täis. Täiskuud aga pole kusagilt võtta, neljapäev pakub hoopis kadumise märke. Hämmastav on see, et see kuu on olnud lihtsam, kui ma arvasin. Arvasin, et ma ei oska. Aga tuleb välja, et ega väga vahet polegi.
Hoopis rohkem tähendab see, et selle kuutaguse (kuu taga on teine pool) muutuse tulemused ei ole mõjunud olulistele asjadele, need on jäänud. See ongi see, mis loeb, muul pole tähtsust.
Hoopis rohkem tähendab see, et selle kuutaguse (kuu taga on teine pool) muutuse tulemused ei ole mõjunud olulistele asjadele, need on jäänud. See ongi see, mis loeb, muul pole tähtsust.
Ime, üks üsna suur ime
Tegelikult on see ime. Üks üsna suur ime. See, et siis, kui oled loobunud ja leppinud sellega, et nüüd ongi kõik läbi ja edasi ei tule midagi, selgub ootamatult, et tegelikult on lõpp olnud hoopis ühe teise tee alguseks.
Niimoodi, läbi sellise lõpetatuse prisma vaadates, muutub see, mis muidu oleks iseenesestmõistetav ja mille väärtust hindama ei ulatuks, täiesti hindamatuks, imelisuseks.
Läbi selle olen veelkord saanud kinnitust selle kohta, et isegi siis, kui kõik on läbi, on olemas veel võimalus. Mõnikord saab võimalusest reaalsus.
Osata hinnata seda, mis olemas on. Isegi siis, kui usk sellesse, et see miski olemas on, on hakanud kaduma. Aga elu pakub ikka üllatusi ja nii võibki mõni ebakindel asi saada läbi lõpetatuse sootuks kindluse.
Ma olen ütlemata õnnelik, praegu ja siin...
Niimoodi, läbi sellise lõpetatuse prisma vaadates, muutub see, mis muidu oleks iseenesestmõistetav ja mille väärtust hindama ei ulatuks, täiesti hindamatuks, imelisuseks.
Läbi selle olen veelkord saanud kinnitust selle kohta, et isegi siis, kui kõik on läbi, on olemas veel võimalus. Mõnikord saab võimalusest reaalsus.
Osata hinnata seda, mis olemas on. Isegi siis, kui usk sellesse, et see miski olemas on, on hakanud kaduma. Aga elu pakub ikka üllatusi ja nii võibki mõni ebakindel asi saada läbi lõpetatuse sootuks kindluse.
Ma olen ütlemata õnnelik, praegu ja siin...
kolmapäev, 8. veebruar 2012
Tehes asju enda pärast
Sügisel siin toimetasin, tegin asju tol hetkel mõeldes ainult iseenda peale ja selle peale, kuhu ja kuidas ma edasi minemas olen. Nüüd tean taaskord, et ei olnud need asjad niiväga minu enda pärast midagi.
Ma olen alati elanud selle tundmisega, et ei tohi hiljaks jääda. See praegu on selge näide sellest, kuidas tuleb asju teha kohe praegu, sest kunagi ei tea me keegi, mis saab järgmisel hetkel ja kas need inimesed, keda praegu enda ümber loomulikuna võtame, on ka edaspidi olemas.
Ja see kõhklus, mida olen oma järgmise nädala plaanide tegemisel ilmutanud, on selge märk sellest, et ikka on universumis kõik asjad kusagil teada. Ma ei teinud mitte ühtegi selget otsust ja nüüd on teada, miks ootasin otsustamisega. Ma ei olnud veel kõike teada saanud ja nüüd saab otsus olla ainult ühepidine, kõik loksus paika ja prioriteedid on teada.
Inimene, kes on läinud, jätab endast jälje. Heast inimesest jääb veelgi sügavam jälg ja tema minek teeb veelgi rohkem valu.
Ma olen alati elanud selle tundmisega, et ei tohi hiljaks jääda. See praegu on selge näide sellest, kuidas tuleb asju teha kohe praegu, sest kunagi ei tea me keegi, mis saab järgmisel hetkel ja kas need inimesed, keda praegu enda ümber loomulikuna võtame, on ka edaspidi olemas.
Ja see kõhklus, mida olen oma järgmise nädala plaanide tegemisel ilmutanud, on selge märk sellest, et ikka on universumis kõik asjad kusagil teada. Ma ei teinud mitte ühtegi selget otsust ja nüüd on teada, miks ootasin otsustamisega. Ma ei olnud veel kõike teada saanud ja nüüd saab otsus olla ainult ühepidine, kõik loksus paika ja prioriteedid on teada.
Inimene, kes on läinud, jätab endast jälje. Heast inimesest jääb veelgi sügavam jälg ja tema minek teeb veelgi rohkem valu.
Mis nüüd toimub?
Oli võitlusolukord, oli tulemus, aga mina karjusin sinna vahepeale: "See ei loe! See ei loe!" Ega jätnud seda asja kuidagi pooleli. Kuni viimaks see, kes asjasse puutus, tuli ja ütles mulle: "Ma polegi väitnud, et see luges, ma niisama siin võitlesin." Vaat sedasi võeti mul relvad käest ära ja minul oli tunne, nagu oleksin iseendaga võidelnud.
Mõnikord võib siis nii hoogu minna, et läheb olukord käest ära ja teine inimene võib selle kenasti sedasi keerata, et ise jääd lolliks. See oli minu tänase päeva parim õppetund, et mõnikord on olukorrad sellised, milles tundub võitlusmoment olevat, aga kus seda tegelikult ei ole. Eks muidugi ka see, et asjad võib suure hooga edasi tormates üle võlli keerata nii, et ise arugi ei saa.
Mõnikord võib siis nii hoogu minna, et läheb olukord käest ära ja teine inimene võib selle kenasti sedasi keerata, et ise jääd lolliks. See oli minu tänase päeva parim õppetund, et mõnikord on olukorrad sellised, milles tundub võitlusmoment olevat, aga kus seda tegelikult ei ole. Eks muidugi ka see, et asjad võib suure hooga edasi tormates üle võlli keerata nii, et ise arugi ei saa.
Suuga teeb suure linna
Oeh, viimase kahe nädala jooksul on juba loendamatul arvul olnud päevi, mil ma olen pidanud rääkima ja rääkima ja kuulama ja kuulama ja rääkima ja rääkima ja kuulama ja kuulama. Üldiselt on see olnud väga väsitav. Tunne on selline, et ei jaksa enam. Emotsioonid on ka enamasti laes ja suurem osa nendest rääkimistest ei ole kerged olnud, teemad on olnud konfliktialtid ja rasked, aga mina olen ikka ja jälle võtnud selle initsiatiivi ja alustanud rääkimist. Ja enamikel juhtudel ka otse rääkinud oma asjadest ja otse kätte näidanud need kohad, mis häirivad, ja fikseerinud need hetked, kus ma olen tundnud, et just praegu on see hetk, mil ma pean rääkima, sest hiljem ei saa asjadest enam midagi.
Täna sain ühe rääkimise juures aru ka sellest, et ma olen muutunud väga ratsionaalseks ja sirgjooneliseks inimeseks (mitte et ma seda enne poleks olnud, aga ju siis aeg on mind lihtsalt selles suunas arenemiseks edasi lükanud), kes ei talu mingisugust mulli ajamist vaid tahab saada konkreetseid lahendusi.
Eks ma pean hakkama mingi hetk ka reaalseid tegusid tegema, aga praegu on küll selline tunne, et suuga teeb suure linna... (ja edasi võib igaüks ise mõelda)
Täna sain ühe rääkimise juures aru ka sellest, et ma olen muutunud väga ratsionaalseks ja sirgjooneliseks inimeseks (mitte et ma seda enne poleks olnud, aga ju siis aeg on mind lihtsalt selles suunas arenemiseks edasi lükanud), kes ei talu mingisugust mulli ajamist vaid tahab saada konkreetseid lahendusi.
Eks ma pean hakkama mingi hetk ka reaalseid tegusid tegema, aga praegu on küll selline tunne, et suuga teeb suure linna... (ja edasi võib igaüks ise mõelda)
Iseendaga rahul
Täna olid minu sees trikid, suured ja veidi väiksemad, plaaniga anda hokiväljakul endast parim (mitte et ma seda iga kord ei teeks, aga täna just oli selline trikimõte, et peaksin teisi veidi üllatama). Tulemused olid mõnel juhul päris ootamatud, sest suutsin teha selliseid asju, mida ma eriti harjutanud ei ole. Need olid magusad enesega rahul olemise hetked, sest midagi peab ju pika peale ikka külge ka jääma (ja välja ka tulema hakkama).
Veel üks eneseanalüüsi hetk...
Hakkasin siin oma viimaste aegade peale tagasi vaatama ja analüüsisin olukordi. Ja vaatamata sellele, mis toimus minu sees või millisest põrgust ma läbi käinud olen, jõudsin eneseanalüüsi tulemusena teadmiseni, miks on minu ellu saadetud üks inimene, kes justkui sobiks kõigiti ideaalselt, aga ometi on kogu aeg temaga mingi kamm olnud.
Tulemuseks sain teadmise, et see inimene on minu ellu saadetud selleks, et ma vaataksin sügavale iseenda sisse ja tunnistaksin endale ausalt, missugune ma olen ja kuidas ma toimetan ühtede ja teiste asjadega, selleks, et saada iseenda kohta kõige karmim ja selgem pilt, oma mõtete, tunnete, ideaalide, arusaamade, tegutsemisajendite kohta.
Tulemuseks sain teadmise, et see inimene on minu ellu saadetud selleks, et ma vaataksin sügavale iseenda sisse ja tunnistaksin endale ausalt, missugune ma olen ja kuidas ma toimetan ühtede ja teiste asjadega, selleks, et saada iseenda kohta kõige karmim ja selgem pilt, oma mõtete, tunnete, ideaalide, arusaamade, tegutsemisajendite kohta.
Eneseanalüüsi hetk...
Eile, kui olin taaskord tormanud lahingusse, mis polnud minu oma, hakkasin pärast väikest eneseanalüüsi tegema. Miks see teema mind nõnda ärritab? Miks mul on selline probleem mööda vaadata sellest, kuidas ebakompetentne inimene räägib asjadest justkui ta teaks neist midagi? Miks mul on vajadus näidata talle koht kätte ja selgeks teha, kui vähe ta tegelikult asjadest teab?
Endale ausalt silma vaadates tean, et eks seal ole see minu isiklik leppimatus selle olukorraga, mis minu jaoks loodi. Asi pole niivõrd selles, missugune oli tulemus, mis saavutati. Asi on pigem selles, et mina olin mängukanniks ja mind pandi sundseisu.
Minus elav maailmapäästja muidugi võttis endale selle tulemusena koorma kanda, aga see ei tühista ära seda olukorda, millesse mind pandi, ja kuidas see kõik toimus.
Endale ausalt silma vaadates tean, et eks seal ole see minu isiklik leppimatus selle olukorraga, mis minu jaoks loodi. Asi pole niivõrd selles, missugune oli tulemus, mis saavutati. Asi on pigem selles, et mina olin mängukanniks ja mind pandi sundseisu.
Minus elav maailmapäästja muidugi võttis endale selle tulemusena koorma kanda, aga see ei tühista ära seda olukorda, millesse mind pandi, ja kuidas see kõik toimus.
Fight for your right!
Täpselt-täpselt, oma koha eest siin maailmas tuleb võidelda. Ja nii leiangi mina nüüd ennast iga päev teoks tegemas lauset: fight for your right. Mitte midagi ei ole teha, kui niisama ei taha keegi mitte midagi anda. Ikka tuleb kõik asjad endale ise kätte võidelda. Aga ma olen rahulik ja toimetan sellel teemal väga muretu südamega, sest mul pole ambitsioone, mis mind tagant tõukaksid, mul on pigem põhimõtted, mis ütlevad, kuidas ühed ja teised asjad käivad. Ja endale pähe ma ka istuda ei lase, mis siis, et kõik seda justkui tahavad ja soovivad. Inimesed peavad aru saama, et ma võin ju lammas olla, aga ma ei ole nii lammas, et lasen endast üle sõita. Lisaks on selle võitluse juures veel teadmine, et ma seisan ka teiste eest seistes praegu iseenda eest.
Kui üksi on üksi?
Teadsin juba ammu, et olen üksi. Üks mu hea sõber tuletas seda mulle mingi aeg tagasi meelde, omakirjutatud luuletuse kaudu (ainsa, mida ta kirjutanud on):
Nalja ja naeruga pooleks
tõel on valega piir,
ise jääd enese hooleks,
üksi kõik oleme siin!
Hetk, millal seda meelde tuletada, ei olnud just kõige parem ja see meeldetuletus viis teadagi milleni.
Aga täna tekkis selline moment, mil ma arvasin, et ma võin justkui arvata, et ma olen osaline milleski või mingite inimestega koos, aga tuli välja, et asjad pole sedasi mitte.
Selle peale tekkiski mul küsimus: kui üksi on üksi? Ja kas tõesti ongi nii, et kui oled üksi jäänud, pealtnäha justkui mingite inimeste toetuse najal, siis selgub peagi, et oled ikkagi täiesti üksi, ehk siis ise enese hooleks ja ise enese jaoks.
Teadsin seda ju ette, aga siiski lootsin, et asjad ei pea niimoodi olema.
Nalja ja naeruga pooleks
tõel on valega piir,
ise jääd enese hooleks,
üksi kõik oleme siin!
Hetk, millal seda meelde tuletada, ei olnud just kõige parem ja see meeldetuletus viis teadagi milleni.
Aga täna tekkis selline moment, mil ma arvasin, et ma võin justkui arvata, et ma olen osaline milleski või mingite inimestega koos, aga tuli välja, et asjad pole sedasi mitte.
Selle peale tekkiski mul küsimus: kui üksi on üksi? Ja kas tõesti ongi nii, et kui oled üksi jäänud, pealtnäha justkui mingite inimeste toetuse najal, siis selgub peagi, et oled ikkagi täiesti üksi, ehk siis ise enese hooleks ja ise enese jaoks.
Teadsin seda ju ette, aga siiski lootsin, et asjad ei pea niimoodi olema.
Tellimine:
Postitused (Atom)