See kõik polnud mul sugugi plaanis - alustada uut aastat uue teenuseosutajaga. Aga midagi pole parata, ka mina olen emotsionaalne inimene ja mulle ei meeldi, kui mul tahetakse nahka üle kõrvade tõmmata. Lihtsalt ja sirgelt ja selgelt. Iseäranis ebameeldivad on need olukorrad siis, kui olen aastaid olnud ühe teenusepakkuja käest teenust saanud, alati enda poolt kõik korrektselt teinud ja siis saan sellise üllatuse osaliseks, nagu eilsel päeval mulle pakkuda oli.
Kõik sai siis alguse sellest, et asusin varasel hommikutunnil tööd tegema ja kui ma siis oma toimetusi toimetasin, tekkis korraga internetiakendesse teada, et olen andmemahu kõik täis kasutanud ja kui ma seda juurde ei osta, siis kuu lõpuni ma internetti kasutada ei saa. Kahjuks on aga just praegu selline periood, kus mul on internetti vaja kasutada ja ohtrasti, seega siis tuli see asi korda ajada.
Võtsin aga kola kokku ja rattad alla ja seadsin ennast teenuseosutaja esindusse, sest selle mahu täissaamise kirja juures polnud isegi telefoninumbrit, kuhu helistada. Ja arvasin, et enne, kui mahtu juurde ostma hakkan, tuleb asi selgeks saada. Kui ma siis jõudsin kohale, sai kõik muidugist kohe selgeks, ilma teenindajate rääkimatagi - teenuseosutaja oli mind üle tõstnud uude paketti, mis oli mahupiiranguga, kui mu vana sidepakett oli vaid ülekandekiiruste piirangutega ja sealt see asi siis kõik tuligi. Eks siis vestlesin ka teenindajaga ja sealt siis tuligi välja, et nüüd, 1. veebruarist on neil jah asjad sedamoodi. Ja kuigi valikuvariante oli mitu ja käisin ka teise teenuseosutaja juures asja uurimas, tulin siiski praeguse teenusepakkuja juurde tagasi.
Aga siis selgus, et minul kaasas olev dokument neile ei kõlba - eks selle asjaga olen ma enne ka kokku puutunud, aga minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik, et ühe ja sama riigiasutuse poolt välja antud kaks erinevat liiki dokumenti saavad olla nii erinevad kaaluga, kuigi mõlemal on olemas kõik vajalikud andmed, alates isikukoodist ja lõpetades pildi ja allkirjaga. Ja selle koha peal mu kannatus katkeski - tulin oma senise teenuseosutaja juurest tulema, käisin kodus ID-kaarti toomas, läksin teise teenuseosutaja juurde, liitusin tema analoogse teenusega, sain aga tööd edasi teha ja praktiliselt samadel tingimustel, mis olid minu teise teenuseosutaja senise paketi omad.
Päeva peale lõpetasin ka oma senise teenuseosutajaga lepingu ära. Selle protseduuri juures püüti mind siis veenma hakata ja hakata mingeid lahendusi leidma - ma siis ütlesin, et sellise kohtlemise peale ma küll ei taha enam nende teenust - kui neil uued, kiiremad paketid peale tulid, ei tulnud kellelgi meelde mulle pakkuda odavamat ja suuremate ülekandekiirustega paketti, sedasama mahupiiranguga paketti olid nad aga varmad rakendama - aga ma ütlesin, et aitan, ma tahan lihtsalt lepingu lõpetada ja kõik. Lisades muidugi omalt poolt, et nad ise tegid endale karuteene.
Ja nii irooniline oli, et umbes samal ajal sadas mu postkasti palve osaleda mobiilsideteenuse osutajate teemalisel küsitlusel - nii värskete andmetega vaevalt keegi teine selles küsitluses osales.
Suures plaanis saan ma aru, et oma tahtmiste ja soovidega seisan ma lihtsalt tehnilisel progressil jalus, aga miks, pagana pärast, peavad need asjad niimoodi käima. Selle kõige taustal mõtlesin muidugi ka selle peale, et kui vahepeal sain oma nupukast telefonist kasutada mobiilse parkimise teenust, siis nutitelefonide massilise kasutuselevõtu tulemusena kaotati see teenus ära ja nüüd tuleb mul mobiilse parkimise aktiveerimist taaskord vana hea SMSi teel teha - hea, et seegi variant alles on... Samamoodi oli ju asi ka Tallinna seltskondliku transpordi piletiga - oli hea variant ID-kaardiga ja siis toodi kasutusse need rohelised kaardid, mida olen pidanud juba mitu soetama, sest vajalikul hetkel pole eelmist kusagilt võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar